Camerimage 2017 festivalil nähtud filmid, millest esimesed kaks on ka PÖFF 2017 programmis vaadatavad.

Loveless_movie_2017_poster“Нелюбовь” – “Loveless” – “Armastuseta” (2017)
režissöör: Andrei Zvjagintsev
stsenaarium: Andrei Zvjagintsev & Oleg Negin

Andrei Zvjagintsevi (“Tagasitulek”, “Leviaatan”) uusim film, Cannes’is žürii eriauhinna võitnud “Armastusteta” on lavastajale omase käekirjaga taies, mille ambitsioonikus on imetlusväärne, ent üritab läbi hammustada ilmselt liiga palju asju.

Loo keskmes on parasjagu lahutav abielupaar, kes soovib eluga edasi liikuda. Kumbki ei soovi enda juurde võtta 12-aastast poega Aljošat. Kui  poiss peale järjekordset peretüli koju ei tule, saab alguse sündmuste jada, mis paneb peategelased ning nende suhted kõvasti proovile.

Filmis leidub palju põnevaid ja provokatiivseid ideid ning tabavaid kommentaare nii Venemaa kui kaasaegse ühiskonna kohta laiemalt. Tegu on kindlasti lavastaja kõige naljakama ja teravama, ent samas ka pessimistliku ning traagilise teosega. Absurdne tõde kohtub siin elu traagika ja paratamatustega. Karakterid  ei tundu aga lihast ja luust inimestena (eriti karikatuurseks jääb ühe peategelase ema) ning dialoog on tihti illustreeriv. Nii nagu “Tagasituleku” ja “Pagenduse” puhul tekib ka siin tunne, et perekonnaprobleemidest ja lapsevanemaks olemisest räägib inimene, kes pole ise selles rollis olnud. Selle tõttu jääb puudu aususest ja usutavusest.

“Armastuseta” on kaunilt filmitud (Vene hinnatud operaatori Mihhail Krichmani töö) ja meisterlike stseenidega teos, ent mõjub kohati pingutatu, kunstliku ja teoreetilisena. Kes on tema eelmiste filmide austajad, leiavad siit uue meistriteose. Keda mehe looming on siiani külmaks jätnud,  neile tundub film õnnestumistest hoolimata pingutatu, manipuleeriva ning ebasiirana.

Isiklikult pean seda siiski Zvjagintsevi üheks huvitavamaks tööks.

hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Three_Billboards_Outside_Ebbing_Missouri_movie_poster“Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
režissöör: Martin McDonagh
stsenaarium: Martin McDonagh

Hinnatud režissöör Martin McDonaghi (“In Bruges”, “Seven Psychopaths”) tragikomöödia on värvikate karakterite ning musta huumoriga vürtsitatud lugu sallimatusest, lunastusest ning kättemaksu- ja vägivallaahelast. Peaosas hiilgab “Fargo” eest Oscari võitnud Frances McDormand. Viimane kehastab naist, kes tahab politsei abiga leida oma tütre tapjad.  Ta  rendib maantee ääres kolm reklaamtahvlit, millel seisab väljakutse kohalikule korrakaitsele, täpsemalt šerif William Willoughbyle (Woody Harrelson). Niimoodi loodab ta seadusesilmad tegutsema panna aga satub hoopis ise väikelinna kodanike kui politsei pahameele alla.

Suurepärase dialoogi ja meeldejäävate tegelastega stsenaariumi äratavad ellu esmaklassilised  karakternäitlejad. Woody Harrelson, Sam Rockwell, Peter Dinklage jpt loovad eheda pildi Ameerika väikelinna kogukonnast.

Martin McDonagh on tugevam stsenarist kui režissöör ning  sellepärast leidub filmis lavastuslikke konarusi. Teostus on funktsionaalne, osa nalju mõjub pingutatult ning lõpp venib. Palju tabab McDonagh aga kümnesse. Teravmeelne ja põnev film, mida tasub just kinos vaadata. Viimaste aastate üks naljakamaid ja mõtlemapanevamaid linateoseid.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Wonderstruck_2017_movie_poster“Wonderstruck”
režissöör: Todd Haynes
stsenaarium: Todd Haynes

Vaatasin “Caroli” lavastaja Todd Haynesi uut teost “Wonderstruck” ilma lugu teadmata ning filmi kulgedes meenus järjest enam Martin Scorsese auhindadega pärjatud “Hugo”. Mõlemal teosel on  sarnased ideed, tugevused  ja nõrkused. Lõputiitritest selgus, miks. Nad põhinevad nimelt Brian Selznicki lasteraamatutel.

“Wondestruck” on kaunilt teostatud ning suurepäraste ideedega. Kasutades küll hiilgavalt filmimeediumi võimalusi  jääb  ta dramaturgiliselt nõrgaks. Tegevus toimub kahes ajas – 1927. ning 1977.aastal ning jälgib kaht tegelast – kurti tüdrukut ja poissi, kes  on hiljuti kuulmise kaotanud. Esimene osa on lahendatud tummfilmi esteetikas, teine kasutab  põnevalt heli ja muusikat. Darren Aronofsky “Ema” kõrval  on tegu ühe viimase aja  huvitavama helikujundusega. Kahekordne Oscarinominent Ed Lachmann, eelmiste Todd Haynesi filmide “Far From Heaven”, “I’m Not There” ja “Carol” operaator, loob kauni ja lummava atmosfääriga pildikeele.

“Wonderstruck” jääb aga viisakaks ning kuivaks. Kahe loo paralleelne jutustamine ei tööta. Nagu “Hugo “puhul, on ka siin  originaali materjal problemaatiline. Keskmine osa venib ning vajaka jääb maagiast ja humaansusest, mis Scorsese filmi puudustest hoolimata võluvaks tegid.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

Advertisements

mother!_2017_poster“mother!” – “ema!” (2017)
režissöör: Darren Aronofsky
stsenaarium: Darren Aronofsky

Kinodes alates: 3.11.2017

Lavastuslik tour de force Darren Aronofsky’lt (“The Wrestler”). Teost võiks nimetada professionaalseks tudengifilmiks. Kompromissitu ja provokatiivne, teostuselt briljantne, sisuliselt konarlik. Tegu pole sugugi õudusfilmiga vaid pigem thrilleri sugemetega eksistentsialistliku mõistulooga. Tugevalt on tunda Polanski “Rosemary’s Baby” (1968) ja Bunueli “El ángel exterminador`i” (1962) mõju, ent film kõnnib oma painajalikku unenäolist ning sügavalt iroonilist rada väga kindlalt (olin linastusel vist ainus, kes toimuva üle naerda söandas). Lõpp läheb aga tudengifilmi teed ning üritab liiga palju ideid ja kujundeid ühte filmi toppida.

Tegu on siiski senise kinoaasta ühe meeldejäävama elamusega, mida tasub filmikunsti austajatel vaadata. Tavapubliku jaoks on teos ehk liiga esoteeriline ja äärmuslik. Ilmselt Aronofsky kõige julgem ja intrigeerivam  töö peale esimesi mängufilme “Requiem for a Dream” (2000) ja “Pi” (1998)

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Borg_McEnroe_2017_movie_poster“Borg McEnroe” – “Björn Borg ja McEnroe” (2017)
režissöör: Janus Metz Pedersen
stsenaarium: Ronnie Sandahl

Kinodes alates: 3.11.2017

Nauditav spordifilm kahe tenniselegendi rivaalitsemisest, mis meenutab ülesehituselt paljuski Ron Howardi “Rushi” (2013), ent ei küündi viimase vormilise leidlikkuseni. Loo keskmes on huvitav küsimus kahe näiliselt vastandliku mehe, temperamentse John McEnroe (Shia LaBeouf) ning rahuliku Björn Borgi (Sverrir Gudnason) sarnasusest. Linateos ei jõua aga näitlejate pühendunud sooritusest hoolimata kummalegi karakterile täielikult naha alla, kuna järgib kulunud (spordi)filmide stampe.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Confession_2017_poster“The Confession” – “Pihtimus” – “‘აღსარება’” (2017) 
režissöör: Zaza Urushadze
stsenaarium: Zaza Urushadze

Kinodes alates: 27.10.2017

Mul pole kaua ühegi filmi kohta nii segaseid emotsioone olnud kui Zaza Urushadze “Pihtimuse”  nägemist. Teosest on raske lähemalt rääkida ilma seal toimuvaid pöördkäike paljastamata. Ühelt poolt on see kaunilt ja empaatiliselt jutustatud lugu Gruusia väikeküla elust ning  sinna saabunud kahest usumehest. “Mandariinide” lavastaja humaansus on tuntav ning teostus palju kindlakäelisem, läbitunnetatum ja poeetilisem kui Eestile Oscari nominatsiooni toonud filmis.

Käsikiri on aga nõrgapoolne. Peale esimest vaatust ei leia lugu head fookust, lõpp tuleb järsult ning eelnevalt õhkuvisatud probleemid jäävad käsitlemata. Filmil on olemas provokatiivne idee, ent selle romantiseeritud ja vanamoeline esimene pool, mis meeenutab tugevalt Giuseppe Tornatoret (“Cinema Paradiso”, “Malena”) või Fellinit, ei haaku lõpuga, kuhu tuuakse kaasaja teravad probleemid ning lahendused, mis sobituvad pigem Lars von Trieri (“Dogville”) küünilise maailmavaatega. Ka mõned karakterimotivatsioonid jäävad veidi skemaatiliseks ja kunstlikuks.

Hinne: ?/10
IMDB

borg_mcenroe.jpg

Le_redoubtable_2017_movie_poster“Le Redoutable” – “Aukartust äratav”
režissöör: Michel Hazanavicius
stsenaarium: Michel Hazanavicius, Anne Wiazemsky autobiograafia põhjal

Kinodes alates: 12.10.2017

Jean-Luc Godard on 1960-ndate olulisemaid ja novaatorlikemaid lavastajaid, kes katsetas julgelt filmikunsti võimalustega. Pole saladus, et inimesena oli ta üsna ebameeldiv. “Artisti” eest Oscariga pärjatud Michel Hazanavicius on otsustanud teha riskivaba austusavalduse Prantsuse Uue laine legendile ning uurib, kas inimene saab olla korraga kunstnik ja revolutsionäär.

Film keskendub perioodile, mil Godard lavastas “La Chinoise”(1967), kus mängis peaosa tema kakskümmend aastat noorem kallim Anne Wiazemsky (Stacy Martin, “Nymphomaniac”). Filmitegijad ei suuda aga otsustada, kumb armastajatest on loo peategelane. Vaatamata sellele, et Louis Garrel (“The Dreamers”) tabab suurepäraselt Godard`i olemust, jääb ta siiski üheplaaniliseks egomaniakiks, kellest on raske hoolida. Wiazemsky seevastu jääb kaugeks, kuna tal puudub selgelt  määratletud karakter ning tahe. Ka nende keerulise suhte osas ei võta filmitegijad seisukohta.

“Le Redoutable” järgib ühelt poolt tüüpilise eluloofilmi stampe, teisalt proovib asju huvitavaks teha filmi Godard`i  loomingust leitud trikke süstides. Alates värvilahendusest,  kaameraliikumistest, kompositsioonist ja misanstseenidest on teos suur armastuskiri Godard`i loomingule. Mõned episoodid on tsitaadid mehe kuulsamatest vormilistest katsetustest. Nii näiteks pööratakse üks stseen  sarnaselt “Une Femme Mariée” filmile  (1964) negatiivi.

Kahjuks aga jäävad  sellised  stseenid tühipaljasteks austusavaldusteks ega lisa loole eriti lisaväärtust. “Aukartust äratav” jääb eluloofilmina pealiskaudseks ja kaugeks ning Godard`i persooni jaoks liiga turvaliseks ja viisakaks. Ei liha ega kala.

Siiski- üks alastistseen on üsna vaimukas.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Tom_of_Finland_2017_movie_poster“Tom of Finland”
režissöör: Dome Karukoski
stsenaarium: Aleksi Bardy & Dome Karukoski
Kinodes alates: 13.10.2017

“Soome vabariik 100” raames valminud film on otsekui läbilõige 20. sajandi teise poole geikultuuri ning ühiskonna sallivuse arengust. Kõige keskmes on liikumise üks olulisemaid persoone Tuoko Laaksonen.

Delikaatne, inimlik ja skandinaavialikult vaoshoitud “Tom Of Finland” pole sugugi halvem analoogsetest Hollywoodi eluloofilmidest, ent jääb sanuti kraadivõrra üldiseks. Teost kannab suurepäraselt oma õlul näitleja Pekka Strang.

Jääb vaid loota, et “Eesti Vabariik 100” raames valminud filmid küünivad vähemalt samale tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

good_time_2017_movie_poster“Good Time” – “Hea aeg” (2017)
režissöörid: Ben Safdie, Joshua Safdie
stsenaarium: Ronald Bronstein & Josh Safdie
Kinodes alates: 29.09.2017

Briljantselt konstrueeritud, meeldejäävate tegelastega ning lõpuni pinget hoidev suurepärane thriller. Oma keerdkäikude ja värvikate tegelaste poolest meenutab film Tarantino varast loomingut (“Reservoir Dogs”). Stiilne, kaasahaarav ja emotsionaalne teos. Senise kinoaasta üks pärle. Soovitan soojalt!

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

stronger_movie_2017_poster “Stronger” – “Tugevam”
režissöör: David Gordon Green
Kinodes alates: 29.09.2017

Jaanuaris linastunud “Patriootide päeva” – “Patriots Day”  (2016) järel on meie kinolinadel nüüd teine ja intiimsem film  2013. aasta Bostoni maratoni pommitamisest.

“Tugevam” jutustab tõestisündinud loo Jeff Baumanist, kellest sai 2013. aasta Bostoni maratoni plahvatuste järel lootuse sümbol. 27-aastane töölisklassist pärit Bostoni elanik Jeff on maratonil, et võita tagasi endist tüdruksõpra Erinit (Tatiana Maslany). Plahvatuse hetkel finišijoonel oma  tüdrukut oodates kaotab ta mõlemad jalad.

Ameerika filmitööstuse kohta üllatavalt nüansseeritud ja vaoshoitud draama mõjub eheda ja elulisena. Gyllenthaal kehastab pühendumusega meest, kes peab  uue eluga toime tulema, samal ajal kui kõik ümbritsevad, sealhulgas tema alkohoolikust ema, peavad teda kangelaseks. Kaunilt on teostatud mehe kohanemisraskused ning suhe oma tüdruku Eriniga. Viimast kehastav Tatiana Maslany teeb vaat et veel hingestatuma ja siirama rolli kui alati pühendunud Gyllenthaal.

Viimane vaatus langeb küll tüüpilistesse  Hollywoodi stampidesse, ent  kõik eelnev on inimlik ja puudutav. Tore näha, et David Gordon Green peale kesiseid mainstream- komöödiaid nagu “Pineapple Express” ja “Your Highness” taas väärt filme toodab.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

DSCF5226.raf

 

Blade Runner 2049 (2017)

Blade_Runner_2049_posterrežissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Hampton Fancher & Michael Green, Philip K. Dicki raamatu põhjal

osades:
Ryan Gosling (K)
Harrison Ford (Rick Deckard)
Ana de Armas (Joi)
Robin Wright (leitnant Joshi)
Sylvia Hoeks (Luv)
Jared Leto (Niander Wallace)

operaator: Roger Deakins, kunstnik: Dennis Gassner, kostüümikunstnik: Renée April, helirežissöör: Theo Green, heliloojad: Hans Zimmer & Benjamin Wallfisch. Produtsendid: Broderick Johnson, Andrew A. Kosove, Cynthia Sikes & Bud Yorkin.

Kinodes alates 6.10.2017
163 min

AMBITSIOONIKAS JA AUSTUSEGA TEHTUD JÄRG

Intrigeeriv ja mõtlemapanev järg ikoonilisele “Blade Runnerile” sihib kõrgele, kuid ei taba täielikult märki. 

Ridley Scott`i ikooniline “Blade Runner” (1982) on vaieldamatult viimase neljakümne aasta üks mõjukamaid teoseid. Tema mõju kirjandusele, tootedisainile, kino- ja moekunstile, arhitektuurile ja muudele valdkondadele on hindamatu. Nii film kui Dicki romaan “Do Androids Dream of Electric Sheep?”, mis on kinoversioonist väga erinev, kuuluvad juba kaks kümnendit minu lemmikteoste hulka. Ei mina ega ka ilmselt suur osa “Blade Runneri” fänne ei tundnud vajadust kultusfilmi uue osa järele.

Aga kui selgus, kes  seda tegema asuvad, tärkas kõigis suur huvi. “Blade Runner 2049” üks stsenariste on originaali autor Hampton Fancher, lavastajaks geniaalne Denis Villeneuve (“Incendies”, “Prisoners”, “Arrival“), kaamera taga briljantne operaator Roger Deakins (“Fargo”, “Sicario, “Skyfall”), kunstnik hiilgav Dennis Gassner (“Road to Perdition”, “The Truman Show”) ja helilooja alati huvitav Jóhann Jóhannsson (“Sicario”, “Arrvial”). Viimane asendati küll kahjuks paar kuud enne filmi valmimist Hans Zimmeri (“Inception”) ja Benjamin Wallfischiga (“Moon”).

Filmi muusika on üks teose nõrgemaid külgi. Vaatamata sellele, et “Blade Runner 2049”  on palju komplekssem ja emotsionaalsem kui Ridley Scotti originaal, jääb muusika üheülbaliseks. Puudub rikkalik tekstuur ja emotsionaalne mitmekesisus, mis teeb Vangelise soundtracki legendaarseks.

blade_runner_2049 movie still_003.jpg

Courtesy of Alcon

Un film de Denis Villeneuve

“Blade Runner 2049” suurimaks vooruseks on see, et ta ei nostalgitse (eriti esimese 90 minuti jooksul) ega kopeeri liialt originaali. Denis Villeneuve on loonud  isikupärase ning tugeva lavastajakäekirjaga teose. Talle omaselt näeme mõtlikku ja traagilist, rahuliku tempo ning läbikomponeeritud stseenidega uurimust inimloomusest.

Tegemist on siis detektiivilooga, mis küll alguses haarab, jääb keskel natuke toppama ning libastub viimases kolmandikus. Filmi esimene pool meeldis väga, ent pärast üht meeldejäävamat, erootilisemat ja provokatiivsemat stseeni algasid probleemid.

Kui üldiselt on “Blade Runner 2049” vanamoeline ja rahuliku tempoga art-house ulmekas, siis autopiloodil kulgev lõpp tundub stuudio poolt ette kirjutatuna. Kui esimese filmi lõpus aset leidev kassi-hiire mäng avab karaktereid ning lisab loole uusi tasandeid, siis järje lahendus on kahjuks rutiinne. Lisaks ilmuvad lõpus (ilmselt stuudio nõudel) flashbackid, mis mõjuvad kohmakamalt kui originaalfilmi kurikuulus voice-over. Paar olulist stseeni ei kanna  aga nii looliste kui lavastuslike möödalaskmiste tõttu.

blade_runner_2049 movie still_006.jpg
Courtesy of Alcon

 

Kaunis aga pikk

Kõige huvitavam on hoopis kõrvalliin, mida siinkohal ei taha ära rääkida. See osutub pealiinist põnevamaks, emotsionaalsemaks ja kõnekamaks, kuna põhineb tegelastevahelistel suhetel, mitte filosoofilistel aruteludel. Linateos on täis suurepäraseid näitlejaid, ent tegelased pole nii hästi määratletud ning meeldejäävad kui originaalis. Antagonistid, kes olid esimese filmi emotsionaalseks keskmeks, on siin üllatavalt stamplikud (korporatsiooni enigmaatiline juht, tema ohtlik käsilane jne). Ryan Gosling on aga suurepärane ja nüansirikas. Meeldivaks üllatuseks on Kuuba päritolu Ana De Armas`i (“War Dogs”, “Knock Knock”) osatäitmine. Näitlejanna lisab filmi kergust ja soojust ning tal on hea ekraanikeemia Goslinguga. Harrison Fordi kehastatud Rick Deckardi tegelaskuju viib lihtsalt lugu edasi ning  stsenaarium ei anna talle kahjuks eriti mänguvõimalusi.

Esimene “Blade Runner” pole oma laialivalguva ja segase  narratiiviga samuti täiuslik. Teise lugu on selgem, ent teos mõjub hõreda ning venitatuna. Olen  küll aeglaste filmide austaja, ent midagi on  siin paigast ära. Leidub stseene, mis ongi ainult vajaliku info  edastamiseks või filosoofiliste küsimuste püstitamiseks ning liine, mis ei asetu kõige õnnestunumalt tervikusse. Teemasid on ehk ühe filmi kohta liigselt, (sõltuvus tehnoloogiast, identiteet, digiandmete haprus jne) ent suurem probleem tundub olevat hoopis vahekaadrites, mis tunduvad eksisteerivat vaid ilu ja maailma näitamise pärast. Villeneuve eelmises filmis “Arrival” on väga efektne aeglane sisenemine kosmoselaeva. See juhtub aga ainult korra ning aitab pinget luua. “Blade Runner 2049 -s” on taolisi pikki lõike natuke liiga palju. Need on  ju iseenesest kaunid, ent aeglustavad tempot ja hägustavad loo fookust.

Kui esimene “Blade  Runner” oli otsekui film-pusle, mille mõistmiseks pidi oskama filmi kujundite ja sümbolite keelt, siis järg on originaalist kõvasti lihtsam. Palju öeldakse otse  ja puudu jääb nüanssidest. Tegu on siiski intelligentse, provokatiivse ning eksistentsialistliku ulmefilmiga, mille keskmes on nii Philip K. Dicki romaani kui esimese filmi teema- uurimus identiteedist. Mis eristab inimest masinast ning mis juhtub, kui see piir hägustub?

blade_runner_2049 movie still_007

Courtesy of Alcon

Ebatäiuslik meistriteos?

“Blade Runneri” teise ja ka esimese  osa vooruseks on detailirohke lummav maailm. Dicki romaani keskne teema- ökoloogiline katastroof- on siin rohkem nähtav kui Ridley Scotti originaalis ning ekraanil nähtav näitab meisterlikult kinokunsti võimu. Roger Deakinsi operaatoritöö on ekspressiivne, kunstnikutöö klass omaette.

“Blade Runner 2049” on provokatiivne, kütkestav ja kohati briljantne film, mida tasub kõigil kinost lugupidavatel inimestel suurel ekraanil vaadata. See, et Hollywoodis tehti 150 miljonit dollarit maksev ja 163 minuti pikkune täiskasvanutele mõeldud art-house ulmefilm, on ime omaette.

Tegu on majesteetliku, mõtlemapaneva ja ebatäiusliku filmiga. Sama võib öelda ka originaali kohta. Vääriline järg nii heas kui halvas.

Kinnitan hinde peale teistkordset vaatamist.
Hinne: ?/10 (vist 6.5/10)

Muljed peale teistkordset vaatamist (11.10.2017) :

Filmi puudujäägid on veelgi tuntavamad. Osad ideed (eriti viimase vaatuse konfliktid) jäävad skemaatilisteks ning stsenaarium jääb tooreks (näiteks ükski stseen Jarod Leto karakteriga ei toimi). Film tundub illustreeriva ning halvas mõttes pikaks venitatuna. Tempereeritus pole kahjuks paigas. Muljetavaldav, ent problemaatiline järg.

Lõplik hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Irina Möldre  Diana (Spoilerid) Mark Kermode – SPOILERID!

blade_runner_2049 movie still_001.jpg

Courtesy of Alcon

The Square/Logan Lucky (2017)

The_Square_2017_poster“The Square” – “Ruut” (2017)

režissöör: Ruben Östlund
stsenarist: Ruben Östlund

Art-house massidele

Arutasime hiljuti ühe välismaise filmitegija ja õppejõuga termini art-house tähtsusetuks muutumise üle. Kui kunagi tähendas nimetatud termin piire ületavat, eksperimentaalset, intellektuaalset ja peavoolust eristuvat autorikino, siis tänapäeval kehtib see justkui iga veidi teistsuguse või Hollywoodi peavoolust eristuva filmi kohta.

Sama kehtib ka Cannes`is Kuldse Palmioksa võitnud filmi “The Squre” – Ruut” kohta. Satiiriline draama, mis meenutab kohati Roy Anderssoni loomingut ning kajastab tabavalt kaasaegse ühiskonna probleeme (argus, hoolimatus jne), jääb filmina siiski episoodiliseks, üheplaaniliseks ja pigem meelelahutuslikuks kui intellektuaalseks.

Kuigi linateos keerleb kaasaegse kunsti ümber, on see kõige nõrgem ja isegi ebaoluline osa. Filmi tugevus on hoopis peategelase Christiani liin – leida varastatud mobiil ja rahakott. See pakub toredaid üllatusi  ja avab tegelasi ning kaasaegset maailma üsna tabavalt. Ka mehe suhe ajakirjanik Anne’iga (Elisabeth Moss seriaalist “Mad Men”) aitab tema karakterit kaunilt välja joonistada ning pakub meeldejäävaid stseene.

Mured, mis vaevasid ülehinnatud  “Force majeure`i” – “Vääramatut jõudu” (2014), korduvad kahjuks ka siin. Kuigi teema on terav, jääb stsenaarium kesiseks ning film venivaks. Lavastajat tunduvad huvitavat pigem momendid kui tervik ning seetõttu meenutab film sketšide kollaaži. Östlund on youtube-ajastu režissöör. “Vääramatu jõu” lugu ja stseenid on ju otse youtube’i klippidest laenatud. Seekord on ta filmi teinud küll enda elus toimunud sündmustest.

Teoses leidub suurepäraseid stseene ning teravat ja tabavat satiiri, ent episoodid otsekui kaaperdavad terviku ning sõnum öeldakse liiga otse. Kõnekas muutub ühel hetkel plakatlikuks. Filmi lõpus lisanduv psühholoogilisus röövib aga teravuse ning mõjub silmakirjalikuna. Liin, mille keskmes on youtube’i videoreklaam, laheneb eriti kohmaka stseeniga.

Oleks “Ruut” linastunud youtube’i videoseeriana või lühema filmina, võiks seda pidada meistriteoseks. Filmil on kõnekad teemad ning suurepärased stseenid, ent tervikuna on “Ruudul” probleeme.

Kui vanasti pakkus art-house enamasti intellektuaalset provokatsiooni ja nõudis korduvat vaatamist, dešifreerimist ning jättis publikule mõtlemisruumi, siis “Ruudu” puhul jääb tunne, et filmitegijad ei usalda vaatajat ning tahavad kõike üle seletada. Seda lähenemist seostaks aga pigem keskpärase mainstream-meelelahutus- kui autorikinoga.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Logan_Lucky_2017_poster“Logan Lucky” – “Logani õnn” (2017)
režissöör: Steven Soderbergh
stsenarist: Rebecca Blunt

Režissöör Steven Soderberghi uusim humoorikas röövilugu teeb silmad ette mehe kõikidele “Oceani”-seeria filmidele ning pakub mitmeid naudinguid. Loo suurimaks vooruseks on värvikad tegelaskujud ning head näitlejatööd, mille kõrval rööv on tegelikult sekundaarne. Seetõttu, oli vähemasti minu jaoks filmi esimene pool palju huvitavam kui lõpuosa.

Nauditav heal tasemel meelelahutus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_posterrežissöör: Tommy Wirkola
stsenaarium: Kerry Williamson & Max Botkin

osades:
Noomi Rapace (The Settman Siblings)
Glenn Close ( Nicolette Cayman)
Willem Dafoe (Terrence Settman)
Marwan Kenzari (Adrian Knowles)
Christian Rubeck (Joe)
Pål Sverre Hagen (Jerry)

operaator: José David Montero, kunstnik: Joseph A. Hodges, kostüümikunstnik: Oana Paunescu, montaaž: Martin Stoltz, helilooja: Christian Wibe. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Philippe Rousselet.

123 min

Kinodes alates: 01.09.2017

Intrigeeriv kontseptsioon, rabe teostus.

Tommy Wirkola lavastatud ulmekas on  üks aasta huvitavamaid ja frustreerivamaid filme.

Head ulmefilmid on sisimas alati peegeldanud ühiskonna probleeme või uurinud eksistentsialistlikke küsimusi. “Seitsme õe saladus” teeb mõlemat.

Ühelt poolt käsitleb film ülerahvastumise probleemi, kus valitsused on võtnud kasutusele karmi ühe lapse- poliitika ning seadusest kõrvale hiilijaid karistatakse karmilt. Kui ühte perre sünnivad identsed seitsmikud (Noomi Rapace seitsmes erinevas rollis) on nende vanaisa (Willem Dafoe) sunnitud mängima ohtlikku peitusemängu spetsiaalse Lastejaotusbürooga, kus karme otsuseid  langetab Nicolette Cayman (Glenn Close).

Filmi keskmes  on ka ääretult põnev identiteedi küsimus. Mis juhtub, kui seitse inimest peab jagama ühist nägu – Karen Settmani oma? Seitse õde on saanud endale nimed nädalapäevade järgi ning võimuesindajate ninapidivedamiseks on neil tekkinud kindel rutiin – iga päev saab oma peidupaigast välja ning rahva sekka minna just selle päeva nime kandev õde. Väljas ei saa nad aga olla nemad ise, vaid peavad esinema kellegi teisena.

Ühel päeval ei naase Esmaspäev koju ning õed peavad kiirelt lahendama tema kadumise müsteeriumi enne kui tõele jälile jõutakse.

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_still

Courtesy of SND Films

Film algab paljutõotava müsteeriumina, kuid tundub kiirustavat. Kõige mõjuvamad lõigud on noorte õdede (Clara Read) ning vanaisa Terrence’i (Willem Dafoe) vahel. Nende vahel on tänud hingestatud osatäitmistele ka tugevat emotsiooni. Mujal filmis see nii hästi ei õnnestu. Esimene stseen, kus näeme ekraanil korraga seitset Noomi Rapace’i kehastatud õde söögilauas istumas tuletab paratamatult meelde õhtusöögistseeni filmis “Tagasi tulevikku 2” (1989). Seal kehastas Michael J Fox kõigest kolme tegelast – isa, tütart ja poega.

back_to_the_future_2_dinner_scene_still.jpg

Courtesy of Universal

Noomi Rapace teeb ju korraliku rollisoorituse, ent film ei anna tegelastele piisavalt aega, et vaataja neist hoolima panna. Filmi lõpupoole õnnestub paaril õel rohkem eristuda, ent siis on panused juba teised. Tüdrukute vanaisa sõnade järgi “mis juhtub ühega, juhtub teie kõigiga”. Kõigi teistega oma saatust jagada pole lihtne. Seda tunnevad nad ühes stseenis, mis meenub  Cristopher Nolani filmist “Lõppvaatus” (2006).

Laenatakse ka mujalt.  On ju sarnaseid motiive ennegi nähtud – ülepopulatsioon ning lapsi keelav kontrollühiskond oma ideoloogiaga kuuluvad üsna kulunud ulmestampide hulka. Film ei loo ka väga tugevat visuaalset identiteeti. Ideed ja karakterid asendatakse kiirelt etteaimatava vandenõu (mis ühe tegelase poolt juba alguses ära öeldakse), rutiinse märuli ning suurte loogikavigadega.

Filmi esimeses pooles teeb üks tegelane nii ajuvaba otsuse, et peale seda on raske teost tõsiselt võtta- targalt käitudes saaks film lihtsalt kohe läbi. Kuigi stsenaariumis leidub väga lahedaid ideesähvatusi, langetakse kahjuks klassikalise “idiot plot” ohvriks. Just stsenaariumit puudutavaid  halbu otsuseid on palju, s.h ka klišeelik ja kulunud lõppvaatus. Ka teostuselt jääb teos B-filmi või seriaali tasemele. Ehk mängib siin oma rolli ulmeka kohta üsna madal eelarve.

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_still_002.jpg

Courtesy of SND Films

Siiski, filmis on põnevad kontseptsioonid. Esmaspäeva otsima minnes satuvad õed keerulisse olukorda ning raske on ennustada, kes ja kas neist ellu jääb. Kuigi märulistseenid oma teostuselt ei hiilga, on mõned neist siiski pingelised ning isegi leidlikud.

“Seitsmest õest” võinuks saada kaasahaarav tagaajamisthriller ja kõnekas uurimus identiteedist. Tundub, et tegijad olid oma stsenaariumist niivõrd haaratud, et unustasid selle kallal piisavalt töötada. Kahju. Ameerikas ei jõudnud film kinodesse, vaid linastus Netflixi platvormil. Kui aus olla, on see hea idee tuleviku tarbeks. Teleformaadis töötaks kontseptsioon ilmselt kõige paremini.

Puudujääkide tõttu ei julge ma filmi soovitada. Need, kes tahavad näha aga popcornfilmis ka natuke leidlikkust ning andestavad suured loogikavead, võivad kinno tõtata. Möödapanekutele vaatamata on tegu siiski selle aasta ühe meeldejäävama filmiga.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

american_made_2017_movie_posterrežissöör: Doug Liman
stsenaarium: Gary Spinelli

osades:
Tom Cruise (Barry Seal)
Sarah Wright (Lucy Seal)
Domhnall Gleeson (Monty Schafer)
Caleb Landry Jones (Bubba)

operaator: César Charlone, kunstnik: Dan Weil, kostüümikunstnik: Jenny Gering, montaaž: Saar Klein, Andrew Mondshein & Dylan Tichenor, helilooja: Christophe Beck. Produtsendid: Doug Davison, Brian Grazer, Ron Howard, Brian Oliver, Kim Roth, Tyler Thompson.

115 min

Tuttav ja lõbus kelmilugu

Tom Cruise’i uusim film ütle küll midagi uut, ent pakub nauditavat meelelahutust.

Režissöör Doug Liman (“Go”) ja superstaar Tom Cruise`i värskeim koostöö eduka ulmethrilleri “Edge of Tomorrow” (2014) järel on lõbus ja hoogne tõestisündinud lool põhinev kelmifilm. Loo keskmes on USA ajaloo ühe suurima CIA salaoperatsiooni võtmeisik Barry Seal (Tom Cruise), kes alustas lihtsa kommertspiloodina, kuid kellest  hiljem sai CIA ja Pablo Escobari kartelliga ohtlikku topeltmängu mängiv kaubaagent ning meisterlik rahapesija.

Hollywood väntab ikka ja jälle komöödiasugemetega eluloofilme sarmikatest kelmidest, kelle tee haljale oksale viib tihti seadusega pahuksisse. Alles möödunud aastal linastus näiteks Stephen Gaghan’i lavastatud “Gold”  Matthew McConaugheyga peaosas. Taoliste filmidega tahavad paljud lavastajad võtta luubi alla nii kapitalismi kui Ameerika. Tuntumateks ja õnnestunumateks taolisteks näideteks on Milos Formani “People vs Larry Flynt” (1996), Steven Spielbergi “Catch Me If You Can” (2002) ja Martin Scorsese “The Wolf of Wall Street” (2013), millest viimasele võlgneb “American Made”  ilmselt kõige enam.

american_made_2017_movie_still.png

Courtesy of Universal

Barry Seali teekond meheks, kelle suurimaks hädaks on liiga palju raha ja kelle illegaalsest tegevusest seadusorganid välja ei tee, on etteaimatav ning pikavõitu, ent pakub toreda vaate rikastumise absurdi. Tegu on nauditava ja režissöörile omase energiliselt lavastatud teosega, kus on leidlikke ja vaimukaid momente. Loo struktuur mõjub siiski etteaimatava ja kulununa, eriti peale hiljutist “The Wolf of Wall Streeti”, ja filmi sõnum koos oma lõpulausega kõlab tuttavalt.

Barry Seal’i tegelaskuju esitletakse avastseeniga suurepäraselt, kuid filmi jooksul jääbki ta Tom Cruise’i-laadseks superstaariks- optimistlikuks ja kerglaseks oportunistiks, keda ümbritsev eriti ei kõiguta. Ka hästi mängitud kõrvaltegelased ei hiilga originaalsuse või sügavusega, mida võib öelda terve filmi kohta.

Ometigi nautisin ma selle filmi vaatamist. Liman on lihtsast stsenaariumist treinud hoogsa ja lõbusa meelelahutuse, millest sügavamaid tasandeid vist ei tasugi väga otsida.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana
 

american_made_2017_movie_still_002.jpg

Courtesy of Universal

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused