I Am a Fugitive from a Chain Gang (1932)

režissöör: Mervyn LeRoy

stsenaarium: Howard J. Green & Brown Holmes Robert E. Burns’i autobiograafia alusel

osades:
Paul Muni (James Allen)
 Glenda Farrell (Marie)
Helen Vinson (Helen)
Noel Francis (Linda)
Preston Foster (Pete)
Allen Jenkins (Barney Sykes)
Hale Hamilton (Reverend Allen)

operaator: Sol Polito, montaaž: William Holmes, kunstnik: Jack Okey, produtsent: Hal B. Wallis

92 min

Mervin LeRoy “I Am a Fugitive from a Chain Gang’i” – “Olen ärakaranud sunnitööline “(1932) – võib pidada kõikide vangla- ja vanglast põgenemise filmide vanaisaks, lisaks sellele on antud teosel au olla üks kompromissitumaid, sotsiaalsemaid ning küünilisemaid filme, mis Hollywoodi süsteemist on välja tulnud.

Warner Brothers’i filmistuudio sai 1930-ndatel tuntuks kui stuudio, kes julges kajastada asjakohaseid probleeme ning ka elu varjupoolt, tuues ekraanile ajalehtedes kajastatud elulisi lugusid. “I Am a Fugitive from a Chain Gang“ – “Ma olen ärkaranud sunnitööline” põhineb Robert E. Burns autobiograafial, kes pisiröövi eest Georgia osariigis määrati 10neks aastaks vanglasse sunnitööle, kuid kellel õnnestus põgeneda ja end Chicagos korralikule positsioonile töötada, kartes siiski iga hetk, et teda võitakse taas tabada.

Filmi peategelane James Allen (Muni) on sõjakangelane, kes murtuna ja muutunud inimesena kodumaale tagasitulles mõistab, et ta ei saa naasta sellesse ellu, mis tal enne oli ning otsustab leida tööd ehitusel. Tööd on aga vähe ning ta on sunnitud pideval uut ametiposti otsides mööda Ameerikat rändama, elades üks päev korraga. Film valmis Suure depressiooni ajal ning lisaks 1920-ndate poleemikale tõmmatakse paralleele ka filmi linastusajal valitsenud töötuse ning sõjaveteranide probleemiga, kellele riik üldse tuge ei andnud. Ühes suurepärases stseenis soovib Muni soovib oma sõjas saadud au-medalit raha vastu pantida, ent näeb et sellel puudub väärtus – pandimajas on neid medaled hunnikutes. James satub sööki otsides kokku kurjategijaga, kes sunnib teda röövimisel revolvri ähvardusel aitama ning politsei tulekul määratakse mees kümneks aastaks sunnitöölaagrisse vangi.

Film omab mitmeid suurepäraselt lavastatud stseene ning rabavat visuaalset atmosfääri – eelkõige vanglaelu kujutavas filmiosas, mis kujutab vangide elu nii kiviraides kui nende näruses klaustrofoobses vanglas. Stseen, kus vangid vaatavad pealt seda kuidas kaks nende kaaskannatajat lõpuks välja pääsevad – üks oma karistuse ära kandnult omal jalgadel, teine aga kirstus on hea näide nende lootusetust olukorrast. Sunnitöölaagrid olid mitmetes osariikides  sama diskrimeerivad kui paar kümnendit tagasi oli olid mustanahaliste orjade elu Ameerikas. James Alles otsustab põgeneda, ning peale pingeliselt lavastatud põgenemiskatset jõuab lõpuks Chicagosse kus ta suudab aastate jooskul end kõrgele ja auväärsele positsioonile töötada.

Isegi kui paljud motiivid filmist võivad tunduvad klišeedena, sest põgenikest filme on tehtud palju, omavad siinsed lahendused lavastaja kindla käe all alati pinget ja täpsust, mis isegi uuematele filmidele suudavad silmad ette teha. Teos on valminud ka enne Hollywoodi tabanud karmi filmitsensruuri ning omab palju ausamat ja otsekohesemat käsitlust vägivallast ja seksuaalsuhetest (juba vanglast põgenedes leiab James “lohutust” lõbumajast) kui Hollywoodi järgneva kolmekümne aasta jooksul võis unistada. Aga see on kõigest üks lisaaspekte, mis teeb filmist kaasajal vaadatava.

Film on korraga nii I maailmasõja-järgse Ameerika ning veterandie kurva saatuse peegelduseks, kes ei leia tööd ega kohta ühiskonnas, tolleagse vanglasüstseemi kriitika, ning parimatele vanglafilmidele omase klassikalise süstseemi vastu võitleva tegelase lugu. Nii nagu Paul Newman filmis“Cool hand Luke”, ei ole ka Paul Muni nõus süstseemile alla jääma vaid võitleb ideaali ja õigluse nimel ning suudab vanglast põgenedes saavutada endale American Dreami – ronida rentsilist kõrgele positsioonile ning olla ühiskonnale kasulik, teadvustades siiski, et ta on alati tagaaetav.

Film on ideaalne näide heast suurepärasest vanakooli Hollyoodi filmist – tempokas ja pingeline, meelelahutuslik kuid mõtlemapanev ning täis meeldejäävaid karaktereid. Isegi kui teile ei meeldi mustvalged filmid ja 80ne aastane film võib näida vanamoeline, ei tasu muretseda. “I Am a Fugitive from a Chain Gang” on lihtsalt suurepärane ja meeldejääv film, omades ka üht parimat ja kuulsamat lõppu filmiajaloos.

Hinne 9.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0023042/