Iron Sky (2012)

režissöör: Timo Vuorensola
stsenaarium: Michael Kalesniko, Jarmo Puskala ja Johanna Sinisalo loo põhjal
osades:
Julia Dietze (Renate Richter)
Christopher Kirby (James Washington)
Götz Otto (Klaus Adler)
Udo Kier (Wolfgang Kortzfleisch)
Stephanie Paul (Ameerika Ühendriikide president).

operaator: Mika Orasmaa, kunstnik: Ulrika von Vegesack, montaaž: Suresh Ayyar, muusika: Laibach, produtsendid: Tero Kaukomaa, Oliver Damian, Cathy Overett, Mark Overett, Samuli Torssonen

93 min

“Iron Sky” puhul on tegu filmiga, millel on omapärane saamislugu – algidee olevat ilmunud unenäos, otsus sellest film teha sündis saunas ning projekt leidis finantseerijad Cannes’i filmifestivalil idee müümiseks loodud treileri alusel. Lisaks mitmete riikide koospartnerlusele (film valmis Soome, Saksa ja Austraalia koostöös) said loomisprotsessis osaleda ka fännid, kes 10% ulatuses filmi neti teel rahastasid. Filmi tagline : 1945.a läksid natsid kuule, aastal 2018 tulevad nad tagasi, tõotab suurepärast B-kultusfilmi materjali, aga kas film vastab ka oma potensiaalile või on tegu toesega, kus algidee on parem kui film ise?

Filmi lavastajaks on Timo Vuorensola, kelle eelmiseks suurprojektiks oli eelarvetu 7-aastaga tehtud fännifilm “Star Wreck: In the Pirkinning” (2005), mis oli amatöörlik aga humoorikas homage “Star Treki” ja “Babylon 5” ulmesarjadele. “Iron Sky” puhul on tegu high-concept B-filmiga nagu näiteks Norra poolt hiljuti toodetud “Dead Snow” (2009), mille keskseks ideeks olid natsi-zombid. Kindlasti ei tasu vaatajal taolist filmi vaatama minnes oodata suurt kunsti, täis head näitlejatöid, suurepärast režiid, meeletut sotsiaalset kommentaari ning mõtlemapanevat lugu. Minnes vaatama sellist filmi, ootame me ikkagi korraliku B-meelelahutust täis camp’e tegelasi, naljakaid situatsioone ning kõvasti actionit.

Üllatavalt kombel on film palju poliitilisem kui võiks esmapilgul arvata. Peale keskse Sarah Palini paroodia (Stephanie Paul’i kehastatud Ameerika Ühendriikide president) pakub “Iron Sky” ka tabavat kommentaari poliitikute võimul püsimise populistlike meetodite ning ka rahvusvahelise poliitilise seisu kohta. Film on täis viiteid kinoajaloole ning keskseks ideeks filmis on ka see, kuidas kuunatsid lastele Hitleri ideoloogiat Chaplini “Great Dictator’i” põhjal õpetavad. Ainus vahe on see, et nende versioon on kõigest 10 minutit pikk ning omab ainult stseeni Chaplinist maakeraga mängimas. Filmil on veel mitmeid toredaid ideid ja huumorivõimalusi, paljud aga ei küündi oma täispotensiaalile. Kuigi film on üldiselt nimme oma žanrile omaselt amatöörlikult lavastatud ning on täis ülepaisutatud näitlemist ning odavat huumorit, ei tööta mitmes kohas naljad ning eelkõige filmi keskel toimuv tegevus maa peal oma nõrga struktuuri ning kehvalt läbilavastatud stseenide tõttu. Siin võib süüdistada Michael Kalesniko stsenaariumit, mis vaatamata oma suurtele ideedele pole ei piisavalt camp ega ka satriir kui ka Timo Vuorensola väheseid kogemusi lavastajana. Kuigi kesksed rollid on üsna korralikult – eelkõige Julia Dietze, Christopher Kirby ning Götz Otto esituses, ei toimi paljud kõrvalosad ning mitmed hea set-upiga stseenid pole nii naljakad kui nad paberil võisid näida. Ka alati nauditav Udo Kier kuul paikneva füürerina, on kahjuks ekraanil vaid üksikud hetked.

Kindlasti tuleks kiita aga leidlikku kunstnikutööd ja eriefekte, mis vaatamata oma tagasihoidlikule eelarvele loodvad (eelkõige kuu peal) visuaalselt huvitava maailma. On ka rabedaid efekte, ent siiski on need täis karakterit ning stiili ja loovad paljudes kohtades ette silmad ka Hollywoodi suurtoodangule, kus sama tulemus oleks saavutatud 10 korda suurema eelarve eest. Ja siiski, vaatamata oma meelelahtuslikule eesmärgile pakub film heade B- ja explotationfilmide kombel ka ühiskondlikku kommentaari meid valitseva olukorra kohta.

Film on peale Berliini filmifestivalil linastumist saanud kriitikute poolt kõvasti materdamist, aga asjatult. Palju võib-olla tingitud ka sellest, et meie peas kutjutatav versioon filmist, mis sai alguse 2008. aastal väljalastud reklaamklipiga on parem kui see, mis meile lõpuks osaks sai. Kui aga võtta filmi sellisena nagu ta on mõeldud – B-filmina natsidest kuu peal, saab seda täitsa mõnusalt nautida. Potensiaali oli kindlasti rohkemaks ja vaatamata sellele, et film omab mitmeid nõrkusi on ta südamega tehtud ja me suudame seetõttu andestada ta möödalaskmised. Jään põnevusega ootama Timo Vuorensola järgmisena planeeritavat high-concept filmi – “I Killed Adolf Hitler”.

Hinne: 6/10

http://www.imdb.com/title/tt1034314/