Prometheus (2012)

režissöör: Ridley Scott
stsenaarium: John Spaihts & Damon Lindelof

osades :
Noomi Rapace (Elizabeth Shaw)
Michael Fassbender (David)
Guy Pearce (Peter Weyland)
Idris Elba (Janek)
Logan Marshall-Green (Charlie Holloway)
Charlize Theron (Meredith Vickers)

operaator: Dariusz Wolski, montaaž: Pietro Scalia, kunstnik: Arthur Max, muusika: Marc Streitenfeld
produtsendid: Ridley Scott, David Giler, Walter Hill

124 min

Režissöör Ridley Scott’i nimi on sünonüümne ulmefilmiga –  tema esimeste filmide hulka kuuluvad “Alien”(1979) ja “Blade Runner” (1982) on ühed kõige olulisemad ja mõjukamad žanri esindajad, filmid, mille mõju on veel siiamaani väga tuntav. Kui talt küsiti, kas ta ka ulmežanri juurde millalgi tagasi pöörub, vastas ta : “ainult siis kui stsnaarium õige on, sest lõppude-lõpuks on kõige aluseks ikkagi hea lugu”. Kas “Prometheus” on tõesti see lugu, mida ta aastaid otsis?

“Prometheus” leiab aset samas universumis mis “Alien” ja on esimene osa plaanitud triloogiast, mis peaks lõpuks jõudma originaal “Ailen’i” filmis toimuvani. Ent kui “Alien’i” võib pidada ehtsaks slasher-filmiks, mille tegeuvus leiab aset kosmoses (Ridley Scott’i suurimaks inspiratsiooniks oli “Texas Chainsaw Massacre”), on antud juhul tegu filmiga, mille põhieesmärgiks näib olevat suurte küsimuste esitame selle kohta, kust on inimesed alguse saanud. Kas meid loodi või me arenesime – Darwinism vs kreatsionism, teadus vs usk. Mitmed ulmefilmid on ennegi neid teemasid käsitlenud –  on nii häid näiteid (“2001: A Space Odyssey” ja “Contact”) kui ka halbu (“Star Trek V : The Final Frontier” ja “Mission To Mars”). “Prometheus” annab kohe alguses teada, et meid ei oota ees horror-film kuivõrd klassikaline ulmefilm, mis tegeleb suurte küsimustega ja omab pigem sarnaseid jooni Blade Runneri kui Alieniga. Filmi vaieldamatult kõige huvitavamaks karakteriks on Michael Fassbenderi kehastatud David, kes on Alieni-saagas seni nähtud androididest (Ian Holmi, Lance Hendrikseni ja Wyona Ryderi kehastustes) võib-olla isegi kõige kompleksem ja huvitavam, omades mitmeid sarnaseid jooni Blade Runneri replikantidega. Filmi ühes paremas stseenis küsib David Logan Marshall-Green’i kehastatud Charlie Holloway’lt miks “Inimesed tema lõid” vastab too : “Sellepärast et me suutsime”. Kas sellist vastust tahaksime me kuulda ka oma loojatelt? Filmi keksmes on huvitav küsimuse, mis kahjuks teises filmi pooles ära unustatakse ning filmi lõpp on sisuliselt otsene koopia “Star Trek V” omast.

Film algab üsna tugevalt ja atmosfäärselt, ent hakkab edasi liikudes lagunema, suutmata otsustada, mida ta täpselt tahab olla. On liiga palju karaktereid, kellest enamik pole ei  meeldejäävad ega sümpaatsed – nende saatuseid ei lähe meile korda. Lisaks sellele hakkavad pea kõik tegelased loo keksel, kui horror- element mängu tuuakse väga idiootselt käituma ning esineb liiga palju loogikavigu, mida enamikel vaatajatel on raske filmile andeks anda. On tunne, nagu asjad toimuvad ainult seetõttu, et stsenaristid nii tahavad, mitte sellepärast, et tegelased nii ka päriselt käituks. Tegelased on suvaliselt kokku visatud, ilma et nad üksteist väga mõjutaksid. isegi suure potensiaaliga esitatud tegelased nagu Charlize Theroni hästi väljamängitud Vickers ei oma filmis suurt kaalu. Stseenid ning konfliktid tulevad ja lähevad lahendusi pakkumata ning lõppkokkuvõttes esitab film rohkem küsimusi kui vaevub anda vastuseid ja mitte sellepärast, et tegu oleks hea ulmega vaid pigem laisa loojutustamisega, mis ei vaevu millelegi keksenduma. Süü on paljuksi nõrgal stsenaariumil, mis tuleb debütant Jon Spaihts’ilt ning telesarja“Lost’i” stsenaristilt Damon Lindelof’ilt. Tihti ongi tunne nagu vaataks telesarja, kus tegelasi ei kehtestada (vaid eeldatakse eelmiste osade nägemist) ning mille sündmused leiavad lahendust järgmistes osades. Ka küsimused, mida film soovib esitada on pandud otse tegelaste diaoloogidesse. Hea film küsib küsimusi ilma oma teemasid plakatlikult välja ütlemata. “Blade Runner” on ideaalne näide ulmefilmist, mille ideed tulevad paljuski alltekstist ning tegelaste dilemmadest, mitte dialoogist.

Mis tahab Prometheus olla – kas klassikaline ulmefilm suurtest ideedest, mis uurib loomise algeid, ulmeepos täis actionit või hoopis õudusfilm täis limased koletisi? Film üritab olla kõike korraga ja seetõttu laguneb ka laiali. Aga siiski, tegu on haruldase filmiga – suureelarvelise ulmefilmiga, mis üritab olla midagi enamat kui tühiplajas suvine meelelahutus (kui Inception välja arvata, pole neid ekraanil olnud igavesti). Visuaalselt, nagu Ridley Scott’ilt võib oodata, on tegu lummava filmiga, täis suurepäraselt tehtud eriefekte ja hiilgavalt realiseeritud maailma (mis küll ei küündi originaal Alieni ja Blade Runneri tasemele). Scott’i on läbi karjääri vaevanud keskpärased või nõrgad stsenaariumid kuid ta on neist alati suutnud midagi enamat välja imeda. 2000-aasta oscari võitnud “Gladiaator’gi” oli sisemuselt keskpärane action-film, mis tänu suurepärasele režiile muutus millekski enamaks. Siin on aga tunda kuidas tõeliselt nõrka  stsenaariumit ei suuda ka alati tema päästa ning esmakordselt oma loomingus teeb ta ka tõelisi möödalaskmisi. Stseenid mis peaksid olema õudsed, on pigem halenaljakad, kohad kus peaks olema pinge, valitseb pigem igavus. “Alien’is” me hoolisime karakteritest, kes surma said – seetõttu elasime ka filmile kaasa. Siin, vaatamata näitejate ponnistustele (filmi peaosas olev Noomi Rapace on väga hea, tal pole lihtsalt rolli mida mängida) ei ole meil peale Davidi ühtegi huvitavat karakterit kellele kaasa elada või kelle pärast muret tunda. Samuti ei tee ükski tegelane läbi filmi jooksul suurt muutust.

Ma pole vist üheltki filmiseansilt lahkunud nii vastakate meeleoludega kui “Prometheuse’” omalt. Ja ka peale teistkordset nägemist valdasid mind samad emotsioonid. Film omab suurepäraseid hetki, kaunilt realiseeritud maailma, häid ideid ja potensiaalselt huvitavate probleemidega karaktereid. Ometigi laguneb film iga uue hetkega koost ning alguses oleva naudingu asemel hakkab võimust võtma frustatsioon.

Film lubab järge ja võime loota, et järgmistes osades õpitakse siin tehtud vigadest ning meid viiakse lõpuks väärilisele teekonnale – sellisele, mida me Ridley Scott’ilt oleme aastakümneid oodanud. Seniks saame alati hoida pöialt, et lubatav 20-30 minutit pikem variant blu-ray’l parandab vähemalt osad filmi vead. Sest termin director’s cut on samuti sünonüümne Ridley Scotti’ga.

Hinne: 5.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes