rešissöör: Michael Winner
stsenaarium: Michael Winner, Raymond Chandler romaani “The Big Sleep” ainetel.
Osades:
Robert Mitchum (Philip Marlowe)
Sarah Miles (Charlotte Sternwood)
Richard Boone (Lash Canino)
Candy Clark (Camilla Sternwood)
Joan Collins (Agnes Lozelle)
Edward Fox (Joe Brody)
James Stewart (General Sternwood)
Oliver Reed (Eddie Mars).
99 min
“The Big Sleep – Sügav Uni” oli Ameerika kirjaniku Raymond Chandleri esimeseks romaaniks, mis kõrvutas ta kohe selliste oma aja suurte krimi autoritega nagu Dashiell Hammett’i ja James M. Cain’iga, kelle mitmed teosed on olnud aluseks film-noir žanri olulistematele filmidele (The Maltese Falcon & Double indemnity). Chandleri esimest romaani peetakse üheks olulisemaks 20.saj kirjandusteoseks ning 1946.a valminud Howard Hawks’i film Humphrey Bogarti ja Lauren Bacall’iga on filmiklassika. 1978. a valminud Michael Winner’i lavastatud versioon, kus Robert Mitchum kehastab peale 1975. a “Farewell, My Lovely’t” taas Chandleri mitmete romaanide peategelast Philip Marlowe’d vahetab aga seekord välja 1940ndate L.A 1970ndate Londoni vastu.
Eradetektiiv Philip Marlowe (Robert Mitchum) palgatakse sureva kindral Sternwoodi (James Stewart) poolt uurima tema noore tütre Camilla (Candy Clark) seonduvaid väljapressimiskirju ning vanema tütre Charlotte’i (Sarah Miles’i) abikaasa kummalist kadumislugu. Esialgu lihtsate juhtumite taga on peidus aga palju keerulisemad lood kui esialgu tundvad.
“The Big Sleep’i”on täis tugevaid näitlejaid ja korralikke karakteeringuid, ent ometigi tundub kõik palju rutiinnsem ja elutum kui Chandleri adaptsioonist oodata võiks. Kui 1975. aasta “Farewell My lovely” oli vähemalt stilistiline armastuskiri noiri žanrile, siis “The Big Sleep” tundub kui üks pikk episood keskpärasest krimisarjast – korrektne ja funktsioneeriv kuid stiilitu ja näotu. Kuigi Mitchum näeb siin välja vähem väsinud kui “Farewell My Lovely’s” on tema Marlowe märkimisväärne ainult ta enda film-noiri tausta, mitte karakteriseerimise tõttu. James Stewart, kes filmimise ajal oli väga kehva tervise juures ja suutis vaevu oma repliike mäletada on samuti vaadatav tänu on filmilegendi staatusele. Ülejäänud rollides olevad näitlejad teevad oma tööd korralikult kuid ükski ei loo tõeliselt meeldejäävat karakterit nagu klassikalistest noir’ ides 
tavaks on. Nõrga lülina hüppab välja Candy Clark noorema Sternwoodi õe rollis, kelle osatäitmine filmi kõige huvitavamas ja kompleksemas rollis karikatuurseks muutub ning meelde tuletab kui suurepäraselt sai sellega hakkama Martha Vickers 1946.a originaalis.Vaatamata sellele, et uusversioon ei pea muretsema 40ndatel Hollywoodi kontrollinud tsensuuri pärast, tundub uusversioon vaatamata oma alasti kehade näitamisele palju vähem sesksuaalsem ja mõjuvam kui 1946.a variant. Mõnikord näidates vähem suudab tõesti öelda palju rohkem.
Filmil on ka originaaliga võrreldes ka mõningaid tugevusi – stsenaarium suudab keerulise teose (Chandler kirjutas selle kokku ju mitmest varasemast lühiloost), selle tegelased ja liinid siiski üsna ilusti kokku viia ning osaliselt isegi raamatust selgema pildi luua. Howard Hawks nalajatas kunagi, et ka tema ei teadnud, mis täpselt “Big Sleep’is” toimus, ent samas see teeb 1946.a varjandi ja paljud muudki film-noirid nii nauditavaks. Erinevalt Agatha Christie’ või Arhtur Conan Doyle’i detektiivilugudest, pole noir’ is niivõrd oluline see, kes kuritöö läbi viis vaid loos peituvad värvikad karakterid oma deemonite, nõrkuste ja eetikatega; loodud maailma atmosfäär ja elu pahupoolt lahtiharutavad teemad. Antud juhul on tegu filmiga, mis pakub pigem rahuldust Herucle Poirot kui Philip Marlowe lugude austajatele.
Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
Lisa kommentaar