Intouchables (2011)

režissöörid: Olivier Nakache & Eric Toledano

stsenaarium: Olivier Nakache & Eric Toledano

osades:
François Cluzet (Philippe)
Omar Sy (Driss)
Anne Le Ny (Yvonne)
Audrey Fleurot (Magalie)
Clotilde Mollet (Marcelle)

operaator: Mathieu Vadepied, kunstnik: Olivia Bloch-Lainé, montaaž: Dorian Rigal-Ansous, muusika: Ludovico Einaudi, produtsendid: Nicolas Duval-Adassovsky , Laurent Zeitoun & Yann Zenou.

112 min

“Intouchables“ (siinmail tuntud kui “1+1”), on film, mis vallutas nii oma päritolumaa Prantsusmaa kui ka maailma kinopubliku südamed, purustas rekordeid ning sai üheks läbi aegade edukaimaks Euroopa filmiks. Eestis on film jooksnud üle kolme kuu ning müüb siiamaani saalid täis ning seansile pääsemiseks, peab piletid varakult ära ostma. Filmi šarm on vaieldamatu ning tegu on ideaalse publikufilmiga, mille sisemuses on vägagi lihtne ja etteaimatav dramöödia kahest vastandist. Lihtsamalt öeldes on tegu kõige klassikalisema buddy-comedy’ga.

Halvatud Philippe’i (Francois Cluzet), Prantsuse kõrgklassi rikkuri maailm muutub, kui ta palkab enda hooldajaks noore, elurõõmsa, mustanahalise, moslemist eksvangi Driss’i (Omar Sy). Esimene on väärikas, konservatiivne ning vaoshoitud, teine aga ekstravertne, impulsiivne ning tahumatu. Kuigi nad on vastandid, saab kahe mehe koostööst alguse sõprus, mis muudab neid mõlemaid.

Film toimib eelkõige tänu kinomaailma ühele kõige olulisemale aspektile – suurepärasele keemiale kesksete näitlejate vahel. François Cluzet ja Omar Sy loovad tegelaskujud, kes on täis elu ning omavad suuremat sügavust ja kompkleksust kui neile stsnaarium viitsib pakkuda. Omar Sy, kelle roll võiks lihtsasti olla oma ülisuure optimistlikuses ja naiivsuses isegi närvidelekäiv, sammub filmi lõppedes minema hoopis meeldejääva (isegi kui mitte väga realistliku) ja šarmantse etteastega. Film toimib tänu kahe mehe kontrastile ning Cluzet alamängitud ostäitmine aitab ka Sy naiivsemad ja etteaimatavad stseenid maa peal hoida.

Ja oi kuidas näitlejad suudavad kanda filmi, kui lugu seda väga teha ei taha. Käsikirjal puudub narratiivne fookus, tõsi, võib-olla pole see siin ka vajalik, aga siiski tundub film ka siis rohkem naljade peale välja minevat, kui võiks tegelastevahelist suhet või lugu edasi arendada. Paljud stseenid ja liinid on kas alaeksponeeritud (nii Philippe’i kui ka Drissi perekonnaelu jääb vaatamata filmi poolt antud lubadustele lähemalt uurimata) või on ülemängitud (stseen, kus Philippe üritab oma sünnivpäeval Drissile klassikalist muusikat tutvustada võib ikka väga pikaks ja etteaimatavaks minna). Need probleemid laienevad kogu filmi peale – tegu on teosega, mis ei oma väga palju draamat ega kaalu, sest  kõik liinid ja terve teekond on üdini etteaimatav ja kalkuleeritud. Juba set-up on selline, mis tekitab vähegi filme näinud vaatajas tunde, et ta on seda kõike varem näinud – kohtuvad kurb elitaarne rikas mees ning tahumatu, aga ehe mees slummidest – vastandid, kes üksteist vajavad ning üksteist elu teist moodi nägema õpetavad.

Kinost lahkudes tundsin nagu oleks söönud suure hunniku maiustusi. Suus oli mõnus maitse, kõht oli täis ning tuju oli hea. Peagi aga tundsin, et kõht koriseb ning mõistsin, et oleks pidanud sööma midagi toitvamat. See on “Intouchables” nii oma heas kui halvas – üdini šarmikas film, mis on vaadatas alati nauditav, hoiab tähelepanu isegi siis kui ta liiga pikale läheb ning tekitab igati üleva meeleolu, ent ununeb peagi jättes tühja tunde ning frustatsiooni, sest film nagu lubas pakkuda midagi enamat (ja materjal selleks tundus olemas olevat). Nägin filmi kahel korral ning teine vaatamiskord kinnitas mu tundeid veelgi – uuestivaatamisel puudus pinge ja korralikult edasiviiv jõud. Vaatamata sellele, soovitan kõigil seda kindlasti vähemalt korra vaadata. Kuigi tundus, et film tahtis rääkida rohkemast, kui ta suuteline oli, võis pakutuga rahule jääda. Sest lõppude-lõpuks – kas pole naer ja optimism elus kõige tähtsamad? Ja seda on sel filmil pakkuda täiega.

Hinne 6.5/10

http://www.imdb.com/title/tt1675434/