Dans la maison – Kodus (2012)

režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon, Juan Mayorga näidendi alusel

osades:
Fabrice Luchini (Germain)
Ernst Umhauer (Claude Garcia)
Kristin Scott Thomas (Jeanne Germain)
Emmanuelle Seigner(Esther)
Artole Denis Ménochet (vana Rapha Artole)
Bastien Ughetto (noor Rapha Artole)

operaator: Jérôme Alméras, kunstnik: Pascal Leguellec, montaaž: Laure Gardette, helilooja: Philippe Rombi, produtsendid: Eric Altmeyer, Nicolas Altmeyer, Claudie Ossard.

105. min

“NARRATIIVI HUMOORIKAS DEKONSTRUKTSIOON”

François Ozon uus film, nagu ka ta suurepärane “Swimmimg Pool'” (2003), uurib suhet kirjaniku ja loodava vahel. Film, mis võlgneb palju Hitchocki printsiipidele, esitab küsimusi vaataja ning ekraanil näidatava tõesuse kohta.

Keskealine prantsuse keele õpetaja  on tüdinud keskpäraste ja laiskade õpilaste kirjatöödest – päevani, mil üks õpilane nimega Claude Garcia (Umhauer) kirjutab iroonilise ja detailirohke kirjandi oma klassivenna Rapha (Ughetto) keskklassipere koduidüllist. Germain avastab Claude’is ande, millest tal endal kirjanikuna vajaka jäi ning pühendub sellest hetkest alates noormehe talendi vormimisele. Claude kirjutab igaks tunniks oma loole uue järje. Mida enam õpetaja Claude’i aitab, seda enam elab ta eneselegi märkamatult koolipoisi loosse sisse – väljamõeldu ja reaalsuse piirid hakkavad hägustuma ning varsti tungib Claude oma loo kaudu ka õpetaja ja tema kunstigaleriipidajast abikaasa (Kristin Scott Thomas) argiellu. Viimaste peamiseks vestlusteemaks saavadki Claude ja tema kirjatükid. Peagi on arusaamatu, kes keda vormib ja kes keda mõjutab.

François Ozoni film põhineb Juan Mayorga näidendil “Poiss viimases reas” ning on tõeliselt intrigeeriv, humoorikas ning mitmetasandiline pilguheit loomeprotsessi ning loomingu interpretatsioonivõimalustesse. Kuigi Claude Garcia kirjutab raamatut oma  klassivenna jurues nähtust, soovitab Germain tal pidevalt lugu muuta – ta käsib tal seda  dramaatilisemaks teha, ütleb kuidas tegelased peaksid käituma ja räägib sellest, mis on hea kirjanduse alus. Tegu on selles mõttes väga huvitava filmiga – peategelased arutavad selle üle, mida tähendab hea lugu ning vaatajale jääb pidev küsimus kui tõene on see, mida me ekraanil näeme. Ühes filmi meeldejäävamais lõigus näeme me sama situatsiooni väga erinevalt läbi mängituna. Esimesel korral pöörab Claude Garcia tähelepanu ühtedele detailidele, teinekord teistele ning näitab, kui suur võim on kirjanikul (või filmitegijal).

Film on väga Hitchcock’ilik, kuna tegeleb tema põhiliste kontseptsioonidega : subjektiivse draama ja vojerismiga. “Kodus” omab mitmekordseid vaatjaid – kinopublikut, kirjanikku ning autorit. Claude Garcia piilub teiste ellu ning paneb selle paberile. Kui palju ta nähtust tõtt kui palju liialdatut? Me ei tea. Seda omakorda loeb Germain, kes sellest koos abikaasaga oma interpretatsioonid teeb. Ja siis oleme veel meie – vaatajad, kes kõike omakorda interpreteerivad. Tegu on narratiiviga narratiivi sees – filmiga, mis uurib autori ja vaataja paiknemist loos ning esitab küsimusi subjektiivsuse üle nii kirjanduses, kunstis kui filmis.

Filmi- ja kirjandusteoorias objektiivsust ei eksiteeri. Iga valik mida autor teeb, on subjektiivne. Näiteks ükski dokumentaalfilm ei saa ole läbinisti objektiivne, sest filmitegijad teevad automaatselt valikuid juba läbi selle, kuidas nad midagi midagi ekraanil näitavad või läbi selle, mis nad filmi sisse jätavad. Paratamatult annab autor loodule omapoolsed väärtused ja hinnangud. Sedasama teeb omakorda ka vaataja. Ozon mängib nende aspektidega filmis väga teadlikult.

“Kodus” on vaatamata oma kontseptuaalsele keerukusele väga kerge ja lihtne. Strukturaalselt on tegu klassikalise Hollywoodi looga ning Ozon on nimme väga kerge ja koomilise laadi valinud – peategelased on näiteks palju ülepakutumad kui Claude Garcia’ kirjutised. Germaini ja ta naise suhe on paljuski koomiline ning diskussioonid modernkunsti üle toredalt jaburad (seks-nukud diktaatorite nägudega jm). Taoliste valikute tõttu, on tegu maailmaga, kus võib kõike juhtuda. See aspekt hoiab Claude Garcia’ kirjeldatut alati loodud usutavuse piirides.

Tegu on palju keerulisema, originaalsema ja huvitavama filmiga kui esmapilgil tunduda võib. Vaatajad, kel aimu narratiivi või filmide konstruktsioonist, saavad siit eriti hea naudingu. Ozon suudab suuri ideid esitada väga kergel ja mängulisel moel ning hoiab lugu pidevas liikumises, pakkudes pea igale vaatajale nauditava ja meelelahutusliku elamuse. “Kodus” näiline pretensioonitus ja kergus on tegelikult filmi tugevuseks.

Kui välja arvata lõpp, mis üritab paari lausega kõike liigselt üle seletada, on tegu väga stiilipuhta ja hea filmiga.

Hinne: 8.5/10
IMDB