režissöör: Ben Lewin
stsenaarium: Ben Lewin, Mark O’Brien’i artikli alusel
osades:
John Hawkes (Mark O’Brien)
Helen Hunt (Cheryl)
William H. Macy (Isa Brendan)
Moon Bloodgood (Vera)
Annika Marks (Amanda)
Operaator: Geoffrey Simpson, kunstnik: John Mott, montaaž: Lisa Bromwell, helilooja: Marco Beltrami.
produtsendid: Judi Levine & Stephen Nemeth.
95.min
“INTIIMSUSEST JA INIMHINGEST”
Mark O’Brien’i elu on äärmiselt huvitav ning mitmeid kordi filmitegijate orbiiti sattunud. Temast pajatav dokumentaalfilm “Breathing Lessons: The Life and Work of Mark O’Brien” (1996) võitis parima lühidokumentaali oscari ning uus linateos “The Sessions” võitis nii publikute kui kriitikute südame Sundance’i filmifestivalil. Samuti kandeideerib Helen Hunt oma rolli seest parima naispeosa oscarile.
6-aastaselt lastehalvatust põdenud Mark O’brian (Hawkes) vajab ellujäämiseks raudkopsu nimelist seadeldist, kus ta peab suurema osa ööpäevast veetma. Keerukas situatsioon pole talle aga kunagi takistuseks olnud – ta on suutnud lõpetada ülikooli ning tegutseb eduka poeedi ja ajakirjanikuna. 38-aastasena tekib tal aga soov vabaneda oma süütusest. See pole aga sugugi nii lihtne. Ta pöördub seksuaalsurrogaadi – Cheryl’i (Hunt) poole, kes lubab teda aidata, ent esitab tingimuse – nad võivad kohtuda ainult kuuel korral.
“Armastuse Õppetunnid” tegelased tõestavad, et füüsiline puue ei tähenda kuskilt otsast vähemväärtuslikku elu. Film näitab, et nad on palju tervemad kui “tavalised” inimesed. Seda sõnumit on väga vähesed kinofilmid näidanud. John O’Brian vallandab oma hooldaja, kes vaatab talle võltsi kaastundega ülevalt alla ning ütleb vaatajaile – ma olen samasugune inimene nagu teie. O’Briani puhul on tegu väga sümpaatse – humoorika ja targa täisväärtsuliku inimesega. Ta suureks sooviks on kogeda lähedust ja intiimsust – midagi väga inimlikku ja sellist, mida paljud iseenesest mõistetavana võivad võtta. Film uurib intiimsuse keerukust, inimlikke vajadusi ja seksuaalsust väga elutervel ja ausal moel. Seksuaalsust ei fetišeerita, seda vaadatakse loomulikku elu osana. See on naturaalne ja positiivne väärtus, mida samuti näeb kinoekraanil taolisel moel kujutamist tõeliselt harva. Filmi leiab väga hea piiri seksuaalsuse kujutamisel ning moodustab koos “Hope Springs’iga” toreda paari intiimsuse keerukuste uurimisel.
Oma ülesehituselt on “Armastuse Õppetunnid” väga etteaimatav – eriti neile, kel filmi treiler nähtud. Tegu on ülilihtsa looga, mis ehk isegi liiga palju tegelaste mõtteid sõnadesse paneb. Tegelased räägivad kõikidest oma probleemidest ja tunnetest, pea mitte midagi ei jäeta vaatajale endale tõlgendamiseks. Cheryl salvestab seansijärgsed tähelepanekud oma magnetefonisse ning John O’Brien jagab kõike – nii oma tundeid kui kogemusi kirikuõpetajast isa Brendan’i (Macy) või teiste tegelastega.
Stsenaariumi klišeelikusele vaatamata kiirgab tänu sümpaatsele ja minimalistlikule režiilahendusele palju elulisust ja soojust. “Armastuse Õppetundides” suurimaks plussiks on meeldejäävad karakterid ja suurepärased näitlejatööd. John Hawkes’i mängitud Mark O’Brien on tõeliselt tore tegelakuju – oma konditsioonile vaatamata, on ta täis täis teravusi, naerulsuud ja elu. Tema stseenid koos alati suurepärase Helen Hunt’iga on oma siiruses lummavad. Mõlemate näitlejate suurimaks väärtuseks on ehedus ja täielik rolli kadumine. Kummagi puhul ei pane tähele näitlemistehnikat. Hawkes’i rollisooritus on vaieldamatult üks eelmise aasta parimatest ja tema oscarinominatsioonist ilmajätmine on kuritegu. Samas, võib-olla on see hoopis kompliment – sellest, kui nähtamatu ta tehnika tegelikult on. Wiliiam H. Macy on ebakonvensionaalse kirikuõpetajana väga muhe ning pakub koos toredate kõrvaltegelastega suure osa filmi huumorist.
Tegu on raskesti hinnatava filmiga, mida võiks nii heas kui halvas mõttes nimetada Ameerika “Intouchables’iks”. Kuigi pealispindselt on “Armastuse Õppetund” väga klišeelik ja kerge, omab ta sisemuses diskussioone väga huvitavate ja julgete teemade üle.
Tegu on ääretult lihtsa ja positiivse looga inimhinge võitlusest, mille suurimaks tugevuseks on sentimentaalsuse puudumine ning julgus vaadata nii puuet kui seksuaalsust värskendavalt siiral ja ausal moel.
Hinne: 7/10
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 
Lisa kommentaar