Bullet To The Head – Kuul Pähe (2012)

režissöör: Walter Hill
stsenaarium: Alessandro Camon, Alexis Nolent’i koomiksi “Du plomb dans la tête” põhjal

osades:
Sylvester Stallone (James Bonomo)
Sung Kang (Taylor Kwon)
Sarah Shahi (Lisa Bonomo)
Adewale Akinnuoye-Agbaje (Robert Nkomo Morel)
Christian Slater (Marcus Baptiste)
Jason Momoa (Keegan)

operaator: Lloyd Ahern, kunstnik: Ha Nguyen, montaaž: Timothy Alverson, helilooja: Steve Mazzaro, produtsendid: Alfred Gough, Alexandra Milchan, Miles Millar, Joel Silver & Kevin King Templeton.

92.min

“ACTIONFILM AASTAST 1993”

“Bullet To The Head” – “Kuul Pähe” markeerib 10 aastat pensionipõlve pidanud ikoonilise actionlavastaja Walter Hilli tagasitulekut. Mees, kes valitses 1970-80ndate märulikino (“The Warriors”, “The Driver” ja “48 Hrs.”) sattus 1990ndatest kesiste projektide ja vähese publikuhuvi ohvriks  (“Supernova” & “Last Man Standing”). Nüüd on Stallone ta (koos esialgselt Taylor Kwoni tegelaskuju mängima pidanud Thomas Jane’iga) tagasi lavastajatooli meelitanud. Milline on aga tulemus – kas näide lavasaja parematest või halvematest aegadest?

Stallone mängib Jimmy Bobo’t, New Orleansi palgamõrvarit, kes ühendab jõud Washingtoni detektiivi Taylor Kwoniga (Kang), et leida nii enda kui politseiniku paarimehe tapjad. Tegu on kõige lihtsama ja klišeelikuma looga, mida kinoekraanilt leida võib ning kiirelt saab üsna selgeks, miks Hill’ile antud filmi lavastamist pakuti. Paljuski tundub “Kuul Pähe”  ju kui “48 Hrs.” uusversioon.

“48.Hrs”(1982) pani aluse buddy-cop žanrile visates kokku lobamokast suli Eddie Murphy ja karmi küünilise politseiniku Nick Nolte. Tegu oli märgilise teosega, mis leidis meeletul hulgal imitaatoreid (näiteks “Lethal Weapon’i” – “Surmarelva” seeria). Pea terve 1980ndate ja 1990ndate politseifilmid põhines antud linatoeses nähtud süsteemil.  “Kuul Pähe” omab antud filmis nähtud aspekte. Siin on samamoodi vastandlikud tegelaskujud kellest üks on seaduse, teine allmaailma teenistuses. Nendevahelised stseenid on täis huumorit ja teravat dialoogi ning terve filmi iseloomustab karm vägivald ning ülilihtne narratiiv. Kus aga “48hrs.” toimis ja kus “Kuul Pähe” läbi kukub, on tõeliselt värvikad ja huvitavad tegelaskujud, kellel on filmi jooksul isiklikud soovid (nagu “48hrs.” oli Eddie Murphy tegelaskuju soov  enne vanglasse naaemist naisega magada) ning suured panused.

Kuigi Sylvester Stallone’i mängitud James Bonomo on potensiaalselt värvikas ja vaimukas tegelne, kes tegutseb oma kindla koodeksi järgi, ei oma tal filmis suurt arengut. Ta ainus soov on oma partneri surma eest kätte maksta ja selle saavutamiseks ei pea ta ennast muutma. Sung Kangi mängitud politseinik Taylor Kwon keelitab teda terve filmi jooksul vägivalda kasutamast, ent ei suuda ta peatamiseks midagi teha.  Ta tegelaskuju ei ärka kunagi ekraanil päris ellu ega moodustu Stallone’i omaga sugugi nii vastandliku paari kui stsenarist või lavastaja arvavad. Nende suhtes puudub huvitav dünaamika ja areng, mis tõeliselt head buddy-cop filmid nii nauditavaks teevad. Kõik filmi konfliktid – olgu need tegelastevahelised pisemad probleemid või nende uurimistööga seotu, ei oma suurt kaalu ning film tundub seetõttu igavana.

Oma teostuselt on tegu väga vanalaadse filmiga. Kui välja arvata ebavajalikud flashbackid ja jump-cutid, kaamera suurem väristamine ning kummaline osade kaadrite muusikavideolik helendamine, on tegu otse 1990ndatest pärit actionfilmiga. Nii kaameratöö kui valgus, montaaž ja muusika kannavad 90ndate actionkino tunnet (sellised  actionfilmid, mida Stallone, Van Damme ja Seagal omal ajal tegid) ning film tundub paremini sobivat väiksele ekraanile kui kinno.

Walter Hill on alati olnud üsna minimalistlik ja konkreetne lavastaja, kes pole kunagi raisanud aega üleliigse peale. Ka siin se peab paika, ent kõik tundub siin väsinum ja igavam kui tavaliselt. Kuigi Stallone ja Kang saavad toredaid one-linere’id ning stseene, ei teki nende tegelaskujude vahel kunagi väga huvitav dünaamika. Filmi sisu ja keerdkäigud on juba kaugelt etteaimatavad ning filmi tempo tundub aeglane – isegi oma lühikese pikkuse juures (92.min) tundub “kuul Pähe” pika ja venivana. Film vajaks head kurikaela, suuremat ohtu või tõeliselt head action-stseene. Siit neid aga ei leia. Kuigi Jason Momoa (Game of Thrones, Conan 3d) mängitud kurikael on alguses üsna efektiivne, ei paku stsenaarium talle filmi kulgedes midagi väga meeldejäävat teha ning ta muutub järjekordseks suvaliseks takistuseks tegelaste tee peal.

“Kuul Pähe” on isegi 1990ndate actionkino kohaselt väga keskpärane. Film on enam-vähem vaadatav tänu Stallone humoorikale tegelaskujule ning osati hästi toimivale dialoogile tema ja Sung Kang’i mängitud tegelaskuju vahel. Walter Hilli filmograafiat vaadates tundub antud linatoes pettumusena. “Kuul Pähe” on samas mastis kui ta lavastatud “Red Heat” (mis oli samuti “48.Hrs’i” koopia). Antud film oli vist siiski oma camplikuses nauditavam – omas see ju oma tohutult klišeeliku loo keksmes mõnusaid Arnold Schwarzenegger’i ja James Belushi’i osatäitmisi.

Hinne: 5/10

http://www.imdb.com/title/tt1308729/combined