Byzantium – Bütsants (2012)

režissöör: Neil Jordan
stsenaarium: Moira Buffini, enda näidendi alusel

osades:
Saoirse Ronan (Elanor)
Gemma Arterton (Clara)
Sam Riley (Darvell)
Jonny Lee Miller (Ruthven)
Caleb Landry Jones (Frank)

operaator: Sean Bobbitt, kunstnik: Simon Elliott, kostüümikunstnik: Consolata Boyle, montaaž: Tony Lawson, helilooja: Javier Navarrete. Produtsendid: Sam Englebardt, William D. Johnson, Elizabeth Karlsen, Alan Moloney, Stephen Woolley.

118. min

” TOREDALT VANAMOELINE GOOTI MELODRAAMA”

Neil Jordan, kes lavastas 1990ndate kuulsaima vampiirifilmi “Interview with the Vampire: The Vampire Chronicles” (1994), on pöördunud tagasi vereimejate maailma oma uusimas linateoses “Byzantium” – “Bütsants”.

Tegu on filmiga kus ei näidata teravaid hambaid ega mainita sõna vampiir vaid mille keskseid tegelasi Clara’t (Arterton)  ja Elanor’i (Ronan) vaadatakse kui sukkubusi ja surmaingli kehastusi. Esimene neist on terve elu pidanud valetama ning oma keha müüma. Teine on aga läbinisti aus, moraalne ning on nõus võtma elu neilt, kes on oma surma ootamas.

Elanor ja Clara on liiguvad pidevalt linnast-linna. Seekord on nad saabunud neile tuttavana näivasse rannalinna, kust nad leiavad katusealuse “Bütsants’i”-nimelises hotellis. Clara muudab selle raha teenimise eesmärgil lõbumajaks ning Elanor läheb kooli, kus ta kohtub häbeliku noore leukeemiat põdeva Frankiga (Jones). Nende kahe vahel tekib side ning tüdruk leiab poisis inimese, kellele ta saab kõike endas paljastada.

ATMOSFÄÄRNE KARAKTERIDRAAMA

“Byzantium’i” raamjutustuse keskmes on klassikalised müsteeriumid – Clara’t ja Elanor’i ajavad taga tundmatud mehed ning vaatajal pole aimu ei naisterahvaste omavahelisest seosest ega minevikust (kas on nad õed, tuttavad vm). Filmi tugevus aga ei peitu niivõrd narratiivis kui karakterites ja teemades. Kuigi terve film on täis tõeliselt häid näitlejaid –  korraliku rollisoorituse teevad nii Gemma Arterton, Sam Riley, Jonny Lee Miller, Daniel Mays, Tom Hollander kui ka Uri Gavriel (pime vang filmis “The Dark Knight Rises”), särab see film eelkõige tänu  Saoirse Ronan’i (Hanna, Atonement) ja Caleb Landry Jones’i (X-Men : First Class) mängule. Nende tegelaskujud ja suhe on filmi kõige intrigeerivamaks osaks. Viimase mängitud Frank on toredalt kohmakas, ebakindel ja ebatüüpiline karakter, andes filmile humoorika ja huvitavalt nihestatud ning nukrameelse armastusliini. Elanor, kes on üleskasvanud lastekodus, on terve elu tahtud kellelgi endast tõtt rääkida – mis siis, et Clara tal seda teha keelab. Nüüd on ta enda jaoks leidnud kellegi, kellega oma kurba lugu jagada. Kas viimane aga suudab nii uskumatuna tunduvat lugu aktsepteerida?

Vampiirid on läbi kirjandus- ja filmiajaloo kandnud nii seksuaalsuse kui ka haiguse metafoore. Hiljem on sellele lisandunud  eksistensialistlikud küsimused nagu igavese elu piinad (mida Neil Jordan juba lahkas filmis “Interview with the Vampire”). “Byzantium” kompab tuttavaid ideid, ent tekitab huvitava kontrasti kahe naisvereimeja vahel. Lõppude-lõpuks polegi see film surematusest või needusest vaid naiste rollidest, perekonnast ja ohverdustest. Kugi film põhineb Moira Buffin’i näidendil, on stsenaariumil palju sarnasusi 19. sajandi kirjandusteostega ja 1940ndate melodraamadega. Ja seda heas mõttes. Kugi narratiiv jätab kohati soovida ning “Byzantium” võib tunduda  aeglasevõitu, on tegu intelligentse filmiga, mis suudab pakkuda mõtlemis- ja kõneainet. Seda kindlasti ka feministlikust vaatepunktist.

NEIL JORDANI TUNNETUS

Neil Jordan’i suurimaks tugevuseks on alati hiilgav tonaasluse tabamine ja ka “Byzantium” on lavastatud väga hea tunnetusega. Tegu ei tundu üldsegi väga kaasaegse filmiga, vaid väga kaalutletud, vanamoelise ja distsiplineeritud tööga, mis suudab suurepäraselt miksida  erinevaid elemente (horror, vägivald, melodraama, huumor, melanhoolia jne). Tekib tunne nagu “Byzantium” oleks kõigest aasta peale “Interview with the Vampire’it” lavastatud. Nii nagu ka narratiiv, mis võib kaasaegsele publikule näida tavapärasest laialivalguvana, omavad ka montaaž, operaatoritöö, kui ka heliefektid ja muusika oma sisemuses rafineeritust, tempot ja laadi, mis on pigem omane 1980ndate & 1990ndate filmidele.

Teades kui kokkukuivanud on heade vampiirifilmide hulk (kas keegi üldse mäletab korralikke vampiirifilme peale Park Chan-wook’i “Thirst’i”? ja Tomas Alfredson’i “Let The Right one In’i”?)  ning kuidas “Twilight’i” seeria on vereimejate mütoloogiat peapeale pööranud, on tore näha linateost, mis mõistab algmaterjali müütilisust, teatraalsust ja traagilisust ning pakub boonusena ka korralikud tegelaskujud ning lummava atmosfääri. Tegu ei pruugi olla vampiirifilmide klassikasse kuuluva linateosega, ent Neil Jordan on suutnud endale seatud eesmärgid siiski märkimisväärselt teostada.

Film on jah natuke aeglane ja pikk. Aga mis siis.

7/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Diana