Gravity – Gravitatsioon (2013)

režissöör: Alfonso Cuarón
stsenaarium: Alfonso Cuarón & Jonás Cuarón

osades:
Sandra Bullock (Ryan Stone)
George Clooney (Matt Kowalski)
Ed Harris (Mission Control – hääl)
Orto Ignatiussen (Aningaaq – hääl)

operaator: Emmanuel Lubezki, montaaž: Alfonso Cuarón & Mark Sanger, kunstnik: Andy Nicholson, kostüümikunstnik: Jany Temime. Produtsendid: David Heyman & Alfonso Cuarón.

90.min

” KAAMERAGA AVAKOSMOSESSE”

Enne kui alustan, pean ütlema: “Gravity” – “Gravitatsioon” on film, mille kohta ei tasuks enne kinnominekut midagi uurida. Seda peab kindlasti suurel ekraanil nägema. Ja tõepoolest ka 3D’s. Isegi siis kui te, nagu mina, antud formaadist lugu ei pea. Ükskõik kas lõpptulemus meeldib või mitte, on “Gravity” puhul tegu tõelise filmielamusega – selle parimas mõttes.  Kui inimesed nägid 1969. aastal Stanley Kubrick’u eepost “2001: A Space Odyssey” (1968) võisid nad kogeda midagi sarnast. Ainult et tookord oli see kõik palju psühedeelilisem ja LSD’st mõjutatud.

Erinevalt Kubrick’u kosmosesaagast on “Gravity” üllatavalt realistlik ja minimalistlik ellujäämisthriller, mis oma mainstreamliku narratiivi varju ka mitmeid suuri kujundeid ja motiive peidab, tegeledes sünni, surma ja uuestisünni teemaatikaga. Lugu, mis lahkab muujuures ka üksinduse ja lahti laskmise motiivi, omab väga klassikalist ja kulunud thrilleri struktuuri : sa ulbid kosmoses, üritad jõuda kosmoselaevani enne kui hapnik otsa saab jne. Visuaalsed kujundid on samuti väga lihtsad, ent tihti efektiivsed. Kosmonaudid on üksteise külge kinnitatud kui nabanööriga (see motiiv leiab ilusat kasutust POV kaadrites) ning siit leiab mitu lootes oleku poosi ja sündimise motiiviga mängimist. Sandra Bullocki tegelaskuju peab ellujäämise nimel käima sõna otseses mõttes läbi tule ja vee. Filmi kujundid suurelt jaolt toimivad, kuna nad pole loos kunagi liigselt esiplaanis (köh-köh, “Free Range” oma kruustangi ja Kristuse kaadriga).

Filmi suurim kangelane on aga kaamera. Alfonso Cuarón koostöös Emmanuel Lubezki’ga (“Tree of Life”, “Sleepy Hollow”) on ennegi testinud kinematograafilisi limiite. Kes näiteks suudaks unustada “Children of Men’i” kuulsat autostseeni? “Gravity” tegelased hõljuvad kosmoses ja meie – vaatajad, hõljume seal, suud ammuli, koos nendega. Kaameraliikumised, mida Cuarón ja Lubezki siin filmis kasutavad on kui terve kinokunsti kokkvõte. Kulminatsioon kõigest sellest millega sellised lavastajad nagu Abel Gance (“Napoleon”, 1927) ja Friedrich Wilhelm Murnau (“Sunrise: A Song of Two Humans”,  1927)  tummfilme tehes alustasid, kui nad kaamera ahelaist (loe: statiivist) vabastasid ja taevakõrgustes liikuma panid ning mida teised lavastajad nagu Alfred Hitchcock (filmides “Rope” ja “Paradine Case”) ja Stanley Kubrick (filmides “Paths of Glory” ja “2001: A Space Odyssey) pikkade keeruliste liikumistega täiustasid.

Üks kaader võib alati vaatega kosmosest ja liikuda siis Sandra Bullocki suurde plaani. Sealt omakorda liikuda ta silmadesse ning näidate seda, mida tema näeb. Siis sealt taas väljuda ning muud tegevust vaadelda. Kaamera liikumisest tekib tõeliselt lummav tants, mis liigub läbi aja ja ruumi. Lihtsalt hämmastav.

Samas on see kõik ka osaks filmi probleemist. Erinevalt “Children Of Men’ist” või “Y tu mamá también’ist”, kus ma olin eelkõige loost ja tegelaskujudest, mitte kaameratööst haaratud, jätab “Gravity” narratiiv oma kangelastega üsna soovida. Ma mõistan, et tegu on nimme väga lihtsa ja kujundliku looga ellujäämisest. Probleem ei peitu seal. Probleem on selles, et vaatamata George Clooney humoorikale ja Sandra Bullock’i tõeliselt muljetavaldavale osatäitmisele, ei tekkinud mul kunagi väga suurt sidet tegelaskujudega või nende poolt läbielatuga. Ma kunagi ei tundnud hirmu vaid vaatasin kõike eemalt. Selles on osati süüdi nii natuke liiga napp narratiiv kui ka liigselt domineeriv visuaalia.  Võib-olla on asi selles, et filmi sisu ja vorm on omavahelises konfliktis. Kas nii lihtne lugu ja nii keeruline visuaalia on omavahel kooskõlas? Kohati tundub nagu Cuarón oleks sattunud liigselt visuaalefektide lummusesse ning ei paku piisavalt võimalusi, et kõigest suurejoonelisest hinge tõmmata. Kuigi “Gravity” meenutab oma lihtsuses klassikalist 1950-1970ndate ulmet, ei oma ta samasugust kompleksust ega küsi samaväärseid küsimusi.

Oma probleemidele vaatamata, on tegu on siiski virtuoosliku ja muljetavaldava filmiga, mis transporteerib meid paremini kosmosesse kui vist ükski linateos filmiajaloos.  Visuaalne meistriteos ja briljantne näide filmimeediumi võimalustest. Kahju ainult, et film mind emotsionaalselt ega intellektaalselt piisavalt ei haaranud.

Filmi lõppedes meenus mulle hoopiski maantee lõik Andrei Tarkovski “Solaris’est”, mis suutis mind viusaalefektideta kosmosesse viia. Mine tea. Ehk on just taoline hetk see, mis jääb “Gravity’st” puudu.

Film kõigub hetkel minu jaoks kuskil 7 ja 8.5 vahepeal. Kinnitan hinde peale teistkordset vaatamist.

Muljed peale teistkordset vaatamist (22.10.2013) :
Kui tõeliselt head filmid muutuvad uuesti vaatamisel paremaks, siis mu arvamus “Gravity’st” vähenes teisel korral kõvasti. Tegu on muljetavaldava filmiga, mis ei ei taha mind emotsionaalselt ega intellektuaalselt kuidagi haarata. Audiovisuaalne elamus, mis transformeerib meid hiilgavalt kosmosesse ning pakub palju silmailu, ent ei suuda sellega loolisi puudujääke välja vabandada. Tegelaskujud, kuigi suurepäraselt näideldud, on üsna igavad ning nende probleemid tihti liiga otse välja öeldud (Bullocki viimane suur kõne “Sojuz’i” pardal on eriti kohmakas). Tegu on kui idiootidele mõeldud art-house filmiga, mis omab keerukat fasaadi aga kohati liiga primitiivset Hollywoodi sisemust (isegi kujundid karjuvad teisel vaatamiskorral liiga otse näkku). Kui teistes kätes oleks tegu väga kesise žanrifilmiga, siis Alfonso Cuarón režii suudab filmile piisavalt palju kaalu anda.

Ülehinnatud ja problemaatiline, ent kindlalt vaatamist vääriv film.

Hinne: 6.5/10

IMDB Rotten Tomatoes

Advertisements