Carrie (2013) vs Carrie (1976)

režissöör: Kimberly Peirce
stsenaarium: Lawrence D. Cohen & Roberto Aguirre-Sacasa , Stephen King’i romaani alusel

osades:
Chloë Grace Moretz (Carrie)
Julianne Moore (Margaret White)
Gabriella Wilde (Sue Snell)
Portia Doubleday (Chris Hargensen)
Alex Russell (Billy Nolan)
Elgort Ansel (Tommy Ross)
Judy Greer (Ms. Desjardin)

operaator: Steve Yedlin, kunstnik: Carol Spier, montaaž: Lee Percy & Nancy Richardson, helilooja: Marco Beltrami. Produtsent: Kevin Misher.

100.min
———————————————————————————————————————————————————–
režissöör: Brian De Palma

stsenaarium: Lawrence D. Cohen, Stephen King’i romaani alusel

osades:
Sissy Spacek (Carrie)
Piper Laurie (Margaret White)
Amy Irving (Sue Snell)
William Katt (Tommy Ross)
John Travolta (Billy Nolan)
Nancy Allen (Chris Hargensen)
Betty Buckley (Miss Collins)

operaator: Mario Tosi, kunstnikud: Jack Fisk & Bill Kenney, montaaž: Paul Hirsch, helilooja: Pino Donaggio. Produtsent: Paul Monash.

98.min
——————————————————————————————————————————————————————————————————-

” HEA, HALB, UUS JA VANA ” 

Otsustasin neljapäeva veeta kahe Carrie filmi seltsis ning vaatasin (uuesti) nii 1976.a kui ka kõige uuema (kolmanda) Stephen King’i romaani adaptsiooni. Kuigi filmitegijad väidavad et uusversiooni puhul on tegu tõetruuma ekraniseeringuga, on tegu ikkagi väga konkreetse remake’iga. Siit leidub liiga palju täpselt sama dialoogi ja struktuuriga stseene, millest mitmed on nimme tsipa ümber mängitud, et vältida liigset võrdlusmomenti. Kuigi mitmed aspektid, eelkõige filmi lõpuosas on truumad raamatule, puudutavad need kõik eelkõige kõrvalliine. Carrie tegelaskujuga seotu on enamjaolt samaks jäetud või on kõvasti nõrgem Brian DePalma filmis nähtust.

TEGELASKUJUD

Kui teatati, et Chloe Grace Moretz mängib Carriet, pidasin valikut väga heaks. Kahjuks pole ta rollis aga kunagi väga usutav. Ta ei mängi tegelaskuju poolt nõutava emotsionaalset spektri piisavalt välja.

Carrie White on ikoonilisemaid tegelakujusid horror-kinos ning Sissy Spacek’i osatäitmine on tõeliselt võimas ja meeldejääv. Spacek kandideeris põhjusega oma rollisoorituse eest Oscarile. Carrie on väljatõugatud tüdruk, keda koolis pidevalt kiusatakase ning kes on oma fundamentaalse kristilku kasvatuse tõttu väga allasurutud. Kõik kujundid, mis on originaalis nii ilusti välja mängitud – nagu paralleel ta esimese menstruatsiooni ja tapmisjärgse vannis oleku vahel või stseen, kus ta esimest korda huulepulkade abil end kaunimaks üritab teha (viidates naiseks saamise, enesekindluse ja seksuaalse ärkamise motiivile) on uusversioonist kadunud. Chloë Grace Moretz (Hugo, Kick-Ass), keda ma igas filmis nautinud olen, ei mängi aga väga veenvalt välja Carrie tegelaskuju emotsionaalse teekonna. Remake ei kõnni oma karakteritega sama rada mis enne ning Carrie tegelane saavutab siin palju suurema enesekindluse kui originaalversioonis.

Aga seetõttu ei taha Carrie tegelaskuju keksed ideed: et ta on kui laps – haavatav, hirmul ja meeletult allasurutud; uusversioonis välja tulla. Jah, ta on tagakiusatav aga tundub liiga enesekindla ja õnnelikuna, et seda täielikult toimima panna. Kuigi tema probleemid on samad – väga universaalsed ja mõistetavad, ei teki temaga seekord nii emotsionaalset kontakti.

Spacek tegi oma osatäitmisega meeletu transformatsiooni arast tüdrukust hirmulolevaks ent enesekindlamaks ja vihaseks olevaks naiseks. Tegu oli tüdrukuga, kelle võimed tulid tema hirmudest, mitte kontrolli saavutamisest ja tõdemisest kui ägedad on telepaatilised võimed. Moretz’i Carrie ei ela filmi finaalis välja oma hirmu ja viha vaid viib läbi kättemaksu oma kontrollitavate jedi-rüütli võimete abil (tema võimete kasutus tundub oma käte liigutamise tõttu kui paroodia Star Wars’i force power’i kasutamisest).

1976.aasta versioon toimib tänu suurepäsele keskele suhtele Carrie ja ta ema vahel. Nii Piper Laurie kui Sissy Spackek on rollides suurepärased.

Loos mängib üliolulist rolli Carrie ema Margaret. Piper Laurie (kes kandideeris oma osa eest samuti oscarile) mõistis, et tegu oli klišeeliku osaga, mis saab toimida ainult siis kui sellele läheneda kui satiirile. Ta osatäitmine 1976. aasta versioonis on korralikult üle võlli, ent meeletult mõjuv. Tema teatraalsus ja fanatism muudab tegelaskuju palju hirmutavamaks ja tõsiseltvõetavamaks. Üllataval kombel ei mõista seda ei Kimberly Peirce aga Julianne Moore. Viimane, mängides rolli veendumusega, ent liiga sirgjooneliselt, muudab selle hoopiski koomiliseks ja ebausutavaks. Kesksed ema-tütre konfliktid tõid kinos hoopis naerupahvakaid esile ning nende suhte dünaamikas puudub teravus, kuna Carrie ei karda ega austa oma ema piisavalt. Aga kui filmi kõige olulisem suhe ei toimi, ei toimi ka ülejäänud draama.

Teised tegelaskujud on seinast seina. Judy Greer’il ei teki võimlemisõpetaja rollis selline siiras suhe Carriega nagu see oli originaalis. Alex Russell ja Portia Doubleday on antagonistidena väga igavad ega jää meelde nii nagu John Travolta ja Nancy Allen. Ainult Gabriella Wilde mängitud Sue Snell ja Elgort Ansel’i Tommy Ross, on samaväärsed, viimane ehk isegi parem kui originaalversioonis. Tommy, kes Carrie lõpupeole viib, on hästirealiseeritud tegelaskuju ning ainus kellel Chloë Grace Moretz’iga ka mingigi keemia tekib. Nendevahelised paar stseeni on filmi kõrgpunktiks.

REŽII & TONAALSUS

Me elame ajal, kus horror-filmid on muutunud väga identiteedituteks. Kui 1980ndatel leidus tõeliselt häid, tugeva käekirjaga ja originaalist paremaid remake’e (“The Fly” ja “The Thing” tulevad kohe meelde), siis “Carrie” põhiviga on sarnane “Evil Dead’i” remake’iga. Materjali võtakse liiga tõsiselt ning loole lähenetakse igavalt. Kui DePalma versioon on väga stiliseeritud ning pakub Carrie tegelaskuju rõõmsamatel hetkedel unenäolist lähenemist (nagu aegluubis filmitud lõpupeo lõigud) ning tugevat sümbolismi ja surutust emaga stseenides, siis Kimberly Peirce (Boys Don’t Cry) on üritab baseeruda filmi reaalsusel. Peirce on muidu korralik lavastaja ent ei suuda kunagi leida stseenide jaoks kõige õigemat tonaalsust, mängides mitmeid asju liiga vara liiga suureks (nagu telekineetiliste võimete tekkimine).

DePalma on kuulus oma visuaalide poolest ning tema versioon oma mitmeid visuaalselt rabavaid kohti. Olgu selleks meeldejääv aegluubis filmitud algus duširuumis või ikooniline finaal, kus Carrie split-screeni kasutuse abil oma võimed valla laseb. 2013.aasta versioonil on vastu panna ainult tiitritejärgne avakaader basseinis. Üleüldse on filmi esimene pool üsna korralik. Seal pole otseselt midagi halba, kõik on lihtsalt üsna keskpärane. Aja möödudes tehakse aga rumalaid otsuseid ning kõik laguneb totaalselt peale seda kui eelmise filmi (ja kinoajaloo) üks ikoonilisemaid hetki (spoiler: koht kus Carrie verega üle kaetakse) kohutavalt halvasti lahendatakse. Seda hetke korratakse millegipärast neli korda! ning selle saavutamiseks kasutatakse tõeliselt halba visuaalefekti, mis dramaatilise koha naeurväärseks muudab. Mis järgneb, ei toimi ei karakteri psühholoogia ega visuaalse spektaakli poolest. Moretz näeb kohati naeruväärne välja ning kadunud on õõv, mida saavutas nii efektiivselt Spacek. Moretz on rääkinud, et ta ei tahtnud korrata seda, mida enne on tehtud, ent siin nähtav muutub lihtsalt tobedaks. Koht, kus me peaksime kartma  peategelast on muudetud paroodiaks.

ILMA HORRORITA ÕUDUSFILM

1976. aasta “Carrie” markeeris paljuski kaasaegse õudusfilmi sündi, pannes aluse ka mitmetele klišeedele (nagu filmi kuulus lõpp mida sajad 1980ndate horror-filmid nagu “Friday The 13th” ja “Nightmare On Elm Street” järgi tegid). Tegu oli värske ja uut laadi psühholoogilise õudusfilmiga, mis toimis suuresti tänu oma tegelaskujudele. 2013. aasta”Carrie” on aga film, millel puudub nii psühholoogilisus kui atmosfäär ning seetõttu on kadunud ka õudusfilmi elemendid. Ühestki otsast ei oskaks seda nimetada horror-filmiks. Pigem üleloomulikuks draamaks.

“Carrie” lugu on väga universaalne ning teemad selle taga väga sügavad. Brian DePalma film on mitmetasandiline tragöödia, mis lahkab tagakiusamist, täiskasvanuks saamist, seksuaalsust, allasurutust, viha ja usufanatsimi väga intelligentsel ning mõtlemapaneval moel. Kimberly Peirce’i versioon omab sisimas kõiki neid samu ideid, ent ei oma fookust, et ühtegi neist filmis resoneeruma panna. Ei teki üldistusi ning ainus väljaöelud idee – et tagakiusamine viib vägivallani, jääb plakatlikuks. See kõik on tehtud lõppu lisatud ülekuulamisstseenis, mis peaks reflekteerima kaasaegseid koolitulistamisi. 

Soovitan kõigil vaadata 1976. aasta versiooni ning uuest pika ringiga mööda kõndida.

“Carrie” (2013)

Hinne: 4.5/10
Rotten Tomatoes   IMDB

“Carrie” (1976)
Hinne: 8.5/10
Rotten Tomatoes   IMDB