režissöör: Marc Webb
stsenaarium: Alex Kurtzman, Roberto Orci, Jeff Pinkner & James Vanderbilt
osades:
Andrew Garfield (Spider-Man/Peter Parker)
Emma Stone (Gwen Stacy)
Jamie Foxx (Electro / Max Dillon)
Dane DeHaan (Harry Osborn/Green Goblin)
Colm Feore (Donald Menken)
Felicity Jones (Felicia)
Paul Giamatti (Aleksei Sytsevich)
Sally Field (tädi May)
operaator: Da Mindel, kunstnik: Mark Friedberg, kostüümikunstnik: Deborah Lynn Scott, montaaž: Pietro Scalia, muusika: Hans Zimmer & The Magnificent Six.
142. min
” TOHUVABOHU “
Oeh. Oeh. Oeh. Oeh.
Oeh. Oeh.
Oeh.
Kuigi nägin “Imelise Ämblikmehe” teist osa nüüd juba rohkem kui nädal aega tagasi, pidin enne sellest kirjutamist end tükk aega maha rahustama. Jah – film ei meeldinud mulle. Pole väga kaua aega näinud linateost, mis oleks mind niivõrd marru ajanud. Ja mitte selle pärast, et film oleks läbinisti halb vaid seetõttu, et tegu on teosega, milles on näha talenti ja potentsiaali, ent see kõik on raisatud stuudio poolt pealesurutud nõuete, liiga paljude liinide ja üsna piinliku stsenaariumi peale.
Enne kui jätkan, pean mainima, et Ämblikmees on minu jaoks olnud tähtsamaid koomiksitegelasi. Tegu on Batmani kõrval mu teise lemmiksuperkangelasega, kellega teismeeas samastuda. Stan Lee ja Steve Ditko lõid Peter Parkeri noormehena, kellel oli oma alter-ego kohtustuste kõrvalt palju muid probleeme – polnud raha, et üüri maksta, ta ei jõudnud oma kohustuste tõttu kohtingutele jne.
Hea uudis on, et oma toonilt on film koomiksitele isegi truum kui seda oli eelmine osa. Proloogile järgnevad 15 minutit (filmi kõige tugavam lõik) on kõige ehedam Ämblikmehe kujutamine kinoekraanil. Ämblikmehe tegelaskuju peab võitlema pättide vastu hetkel, kui on käimas koolilõpetamine – vägagi klassikaline motiiv. Mis aga olulisen – ta on humoorikas ja särtsakas. Tema dialoog kurikael Aleksei Sytsevich’iga (ennast täiel rinnal nautiv Paul Giamatti) on piisavalt totter ning annab filmile juba alguses kerge tonaalsuse. “Imeline Ämblikmees 2” ei häbene enese koomiksi- päritolu. Kangelase ja kurikaelade kostüümid on kirkad ning film ei võta end nii tõsiselt kui esimene osa, mis on liigselt inspireeritud Dark Knight’i seeriast.
FILM, MILLE DIAGNOOSIKS VÕIKS OLLA HEBEFREENNE SKISOFREENIA
Ainuke liin, mis filmis enam-vähem toimib : Gwen’i ja Peter’i suhe. Ent ka selle lõpplahendus jääb mulle, kui koomiksiajalugu tundvale inimesele palju nõrgemaks kui võiks.
Kahjuks pole filmitegijad õppinud muudest eelmises osas tehtud vigadest. Poolenisti võiksin kopeerida esimese osa arvustuse. Ka siin on nõrgemaks küljeks kurikaelad. Suurimaks komistuskiviks on aga liigsed liinid ning tegelaskujud ja täielik fookuse puudumine. Jääb arusaamatuks, miks kordavad stuudio ja produtsendid täpselt samu vigu mida tehti Sam Raimi “Spider-Man 3’es”. Ent kui viimane oli puudustele vaatamata üsna terviklik, siis “Imeline Ämblikmees 2” kannatab korraliku skisofreenia all. Tonaalsus kõigub stseenist-stseeni. Electro (Jamie Foxx) on elektrit pilduv neoonmultifilmi kurjam, kes näib pärinevat “Batman Forever’i” ja “Batman & Robin’i” filmist. Kui liita kokku Jim Carrey Riddler, kes fännas Bruce Wayne’i (Electro fännab Ämblikmeest) ning lisada sinna mr. Freeze saamislugu (sarnane tööstusõnnetus, kus mehed kukuvad vedeliku sisse) saad kokku Electro . Selle kõrval üritab Peter leida vastuseid oma vanemate surma kohta.Üks läbivaid teemasid – isade veri (mis seostub nii Peter’i kui Harry isa liiniga) on palju tõsisem. Lisa selle juurde Peter’i suhe Gwen’iga, mille tonaalsus on romantilise komöödia oma (olles paljuski sarnane režissöör Marc Webb’i debüütfilmiga “500 Days of Summer”), ent mille kohal hõljub poisi lubadus Gwen’ist eemale hoida, mille ta on tüdruku surnud isale andnud. Lisa sellele juurde Marton Csokas’e poolt totaalselt üle võlli mängitud Dr. Kafka, mis tundub olevat kuskilt kolmandast universumist ning kokku saab film, mille ükski liin ei toimi, kuna film ei suuda otsustada mis ta olla tahab. Kui oled tõsine, ära ole jabur. Kui soovid olla jabur, ära tegele nii tõsiste teemadega. Väga lihtne.
Electro on viimase aja üks nõrgemaid kurikaelu. Kuigi tegelaskuju algne idee – soov, et keegi teda märkaks – on tore, ei minda selle teemaga kahjuks edasi.
Veel hullem on see, et film ei keskendu (välja arvatud võib-olla Gwen’i ja Peter’i suhe) ühelegi liinile. Filmi vaadates tekib tunne, nagu viie minuti tagant võtaks keegi telekapuldi ja vahetaks kanalit, et siis natukese aja pärast tagasi tulla. Nagu näeksid episoode viiest filmist, ent terviklikku pilti pole ühestki. Harry Osborne’i (Dane DeHaan) tegelane, kes on filmi algul läbikomponeeritud kuju (tema suhe isaga ja minevik Peter’iga), muutub filmi viimases kolmandikus ebavajalikuks ja üheplaaniliseks kurjamiks. Jamie Foxx’i kehastatud Max Dillon’i tegelase soov märgatud saada on täitsa ilus, ent ka see teema kaob, ning filmi jooksul muutub see tegelane samuti üheplaaniliseks .
Tekib küsimus – miks üldse kurikaelale backstory? Cristopher Nolan tõestab suurepäraselt, et ei pea näitama antagonisti saamislugu, vaid kasutama seda kangelase nii vaimseks kui füüsiliseks proovilepanekuks.” Imelise Ämblikmehe 2″ filmis ei mängi kurikaela minevik ega oskused praktiliselt mingit rolli. Tegu on lihtsalt komistuskividega Ämblikmehe teel.
OEH OEH OEH
Kuigi suur osa süüd lasub stuudiol, kes surusid filmi nii palju negatiivseid tegelasi, on siin oma roll mängida ka stsenaristidel (Roberto Orci ja Alex Kurtzmann). Hollywoodi ühed paremini tasustatud mehed on juba ennegi tõestanud , et nad ei suuda usutavaid kurjameid kirjutada (Nero ja John Harrison viimastes Star Trek’i filmides) ega oma korralike ideedega midagi teha (head näited: Star Trek Into Darkness, Cowboys and Aliens). Asjad visatakse õhku ja siis nad unustatakse. Ja just see teeb filmist frustreeriva elamuse. Kaootilise kraami sees on peidus häid asju.
Andrew Garlfield särab ekraanil ja on minu jaoks kõige ehtsam Ämblikmees. Pea samaväärne ja ikooniline kui oli Cristopher Reeve’i Superman’i rollis. Erinevalt Sam Raimi filmidest on siinse seeria tegijad koos staariga tabanud tegelaskuju tuuma. Andrew Garfield ja Emma Stone, kes on päriselus paar, on ekraanil koos toredad, kuigi nende stseenide nummimeeter on kohati natuke liiga kõrge. Dane DeHaan’i kehastatud Harry Osbourne on samuti palju lähedasem koomiksitele kui seda oli James Franco, ja tal on filmi esimes pooles mitmeid häid stseene. Paul Giamatti on oma rollis nauditav ning tekitab soovi, et tema tegelane oleks olnud filmis keskne.
Film kokku on aga üks suur tohuvabohu ja järjekordne näide sellest, kui kehval tasemel tehakse tänapäeval Hollywoodis blockbuster‘eid.
Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Raiko Puust
Lisa kommentaar