Maleficent (2014) ja Godzilla (2014)

juuni 10, 2014 Autor martraun

režissöör: Robert Stromberg
stsenaarium: Linda Woolverton, Charles Perrault’ muinasjutu põhjal

osades:
Angelina Jolie (Maleficent)
Elle Fanning (Aurora)
Sharlto Copley (Stefan)
Imelda Staunton (Knotgrass)
Juno Temple (Thistletwit)
Sam Riley (Diaval)

operaator: Dean Semler, kunstnikud: Dylan Cole & Gary Freeman, kostüümikunstnik: Sharen Davis, montaaž: Chris Lebenzon & Richard Pearson, helilooja: James Newton Howard. Produtsent: Joe Roth.

97 min
———————————————————————————————————————————————————————-

režissöör: Gareth Edwards
stsenaarium: Max Borenstein, Dave Callaham’i loo põhjal

osades:
Godzilla (Godzilla)
Aaron Taylor-Johnson (Ford)
Ken Watanabe (Dr. Ishiro Serizawa)
Bryan Cranston (Joe Brody)
Elizabeth Olsen (Elle Brody)
Sally Hawkins (Vivienne Graham)
David Strathairn (Admiral William Stenz)

operaator: Seamus McGarvey, kunstnik: Owen Paterson, kostüümikunstnik: Sharen Davis, montaaž: Bob Ducsay, helilooja: Alexandre Desplat. Produtsendid: Bob Ducsay, Jon Jashni, Mary Parent, Brian Rogers & Thomas Tull.

123.min
———————————————————————————————————————————————————————-

“KAS VISUAALEFEKTIMEHE REŽISÖÖRITOOLILE UPITAMINE ON HALB?”

“Godzilla” ja “Maleficent” on kaks mängufilmi, mille režissööritoolis istuvad kaks endist visuaalefektimeest: Gareth Edwards ja Robert Stromberg. Kui Edwards alustas eriefektitööd BBC sarjade juures, kus ta ka ise episoode lavastas, ning jõudis oma esimese suure -eelarvelise projektini lühifilmide ja eduka debüütmängufilmi “Mosters” kaudu, siis Stromberg on pikaaegse kogemusega efektimees, kes pälvinud kahel korral oscarid oma kunstnikutöö “Avatari” ja “Alice Imedemaal”eest. Edwardsi jaoks on Disney viimane uusversioon esimeseks mängufilmiks üldse. Ja seda on kahjuks väga tunda. Suhtusin “Pahatari” enne linastumist üsna negatiivselt, kuna stuudio valik panna eriefektifilmi etteotsa kogemusteta režissöör, kelle teadmised olid ainult eriefekti vallas, tundus väga küüniline. Nagu eriefektifilmide osas oleks kõige olulisemad tehnilised oskused, mitte loo jutustamine. Siis aga meenus, et visuaalefektide maailmast on tulnud ennegi palju tulevasi režissööre.

Edwards’i režiidebüüt oli mõjuv ulmefilm, mis pani esiplaanile tegelaskujud. “Godzilla” asetab monstrumid sarnaselt inimloo, ent ükski karkater pole eriti huvitav, et draamat kanda.

Kuigi leidub ka halbu näiteid, nagu Colin ja Greg Strause, kes lavastasid sellise šedöövri nagu “Aliens vs Predator – Requiem” (2007) või Mark A.Z. Dippé, kes lavastas tohuvabohu nimega “Spawn” (1997). Antud filmi pole just paremad näited heast režissööritööst, ent leidub ka palju häid. Douglas Trumbull, kes vastutas Kubricku “2001: Kosmoseodüsseia” (1969) ja Ridley Scott’i “Blade Runner’i” (1982) trikikaadrite eest, lavastas mitu üsna hinnatud ulmefilmi : “Silent Running” (1972) ning Natalie Woodsi viimaseks filmiks jäänud “Brainstorm” (1983). Kuigi minu jaoks on mõlemad problemaatilised, (eriti “Silent Running”, mis vaatamata ilusale ideele on üsna pikk ja veniv) on tegu unikaalsete linateostega, mille taga näeb tugevat käekirja ja kindlat visiooni (nagu näiteks “Brainstorm’i” eri ekraaniformaatide kasutamine ning julge kaameratöö). Stromberg’iga mingil määral sarnast karjääri on teinud ka selline oscarivõitjast lavastaja nagu James Cameron, kes enne oma debüütfilmide “Piranha 2: The Spawning”(1981) ja “The Terminator” (1984) lavastamist tegutses nii filmikunstniku kui ka eriefektimehena. Sama võib öelda ka Joe Johnston’i ja David Fincheri kohta. Mõlemad töötasid ILM’is “Star Wars’i” jt linateoste efektide kallal. Fincher oli juba noorena filme teinud ning enne oma debüütfilmi “Alien 3’e” (1992) lavastamist tõestanud end hinnatud reklaami- ja muusikavideolavastajana. Johnston õppis aga enne oma debüütfilmide “Honey, I Shrink The Kids” (1989) ja “The Rocketeer” (1991) tegemist ka aasta ülikoolis filmi.

Näiteid leidub veel. Rõhk on aga sellel, et visuaalefektide erialal alustamine ei tähenda halba lavastajat ega Hollywoodi küünilisust. Nagu ka antud nimede põhjal näha võib, pakub Hollywood neile esimeseks projektiks just efektiderohket mängufilmi. Mis on aga põhiprobleemid “Pahatari” ja “Godzilla” osas?

LUGU

Sharlto Copley kahastatud kuningas Stefan’i lugu on potensiaalselt väga huvitav, ent ta tegelaskuju kannatab nõrga stsenaariumi all. Ükski tegelase motiiv pole piisavalt välja arendatud.

Mõlema filmi probleem peitub selles, et värsketele režissööridele on aluseks antud üsna nõrgad stsenaariumid. Kuigi Linda Woolverton’i filmograafiast leiab kaasstsenaristi kohustused selliste filmide juures nagu “Beauty and the Beast” ja “The Lion King”, on tema viimane saavutus Tim Burton’i rongiõnnetus nimega “Alice In Wonderland”. “Maleficent”, mis üritab olla vanamoeline muinasjutt, omab küll enam-vähem korralikku lugu: Okasroosikese loo ümberjutustamist peakurjami humaniseerimise läbi, ent stsenaariumil puudub struktuur ja distsipliin, et see korralikult teostada. Kuigi stsenaarium suudab lõpupoole stereotüüpe murda, meenutab see oma puändilt liiga möödunudaastast “Frozen’it”. Stseenide vahel puuduvad tihti seosed (näiteks poriloopimise stseen tekib eikuskilt ja lõpeb eikuhugi), kulg ning fookus. Tegelased ja liinid vahelduvad skisofreeniliselt ning tekib küsimus, kelle lugu see on. Malificenti, Okasroosikese või Kuningas Stefani oma ? Dialoog on kohati väga piinlik, illustratiivne ning asju (isegi lastefilmi jaoks) liiga üleseletav. “Godzilla” põhineb Dave Callaham’i lool (“Expendables 1,2 & 3” ning “Doom”) ning uustulnuk Max Borenstein’i stsenaariumil. Ka siin ei suudeta otsustada, kellele keskenduda ning peale filmi kahe ainsa meeldejääva tegelase kõrvaldamist esimese 25 minuti jooksul, on ainus toimiv karakter Godzilla. On saavutus, et legendaarne koletis on nii mitmetahuliseks loodud, ent teda ümbritsevad inimesed jäävad isegi hoolimata headest näitlejatest ühemõõtmeliselt igavaks.Midagi on siiski mäda.

REŽII

Disney's "MALEFICENT"Conceptual Artwork©Disney 2014

Kuigi üldtonaalsuselt on “Pahatar” üsna sünge, leidub siin ka klassikalisi nummisid tegelasi, kes ei taha täielikult loodud filmimaailmaga kokku sobituda.

Arvestades, et Gareth Edwards’i “Mosters” oli 2010 aasta üks parimaid teoseid ja haruldane eriefektifilm, mis asetas esiplaanile tegelaskujud, mitte koletised, on üllatav, kui üheplaanilised on “Godzilla” tegelased. Stseenid, mis peaksid väljendama karakterit, on klišeelikud ja igavad ning Edwards ei suuda näitlejatele mingit huvitavat tegevust välja pakkuda. Kuigi keegi pole halb, on kõik suurepärased näitlejad (Watanabe, Strathairn, Olsen, Hawkins) ühe erandiga (Cranston) oma rollides äärmiselt igavad.Näitlejaid vahetades ja rolle teisiti jagades ei muutuks midagi. Ent kui “Godzilla’s” on näitlejaid siiski juhendatud, siis “Pahatar’i” vaadates tekib tunne nagu vaataks uuesti Georg Lucas’e “Star Wars’i” prequel- triloogiat. Head näitlejad nagu Jolie, Fanning, Copley, Staunton ja Temple koperdavad üsna sihitult ja piinlikult rohelise ekraani ees. Stseenides puudub pinge, läbikomponeeritus s ning rütm. Kõik, mis on lavastaja teha. Jolie on kohati efektne, kuid ei suuda päästa filmiajaloo ühe nõrgima misanstseeniga filmi.

“Pahatari” režii on kohutav. Film koosneb ilukaadritest, millel puudub enamasti pinge ja seos. Üks loo seisukohalt oluline element (metsa ehitatud sein) on nii segaselt edasi antud, et ei saa aru, kus me geograafiliselt asume. Siiski on tunda ka režissöör Stombergi tugevaid külgi. Kohati on film visuaalselt rabav ja kuigi “Pahataril” puudub korralik identiteet (kui just tuttavat muinasjutumaailmakitši filmi identiteediks ei nimeta), on tegu mõjuva 3D filmiga, kus sügavusefektid toimivad, kuna kaadrid on hästi väljapeetud ning pikad. Kindlasti päästab filmi lisaks eriefektimeeste tööle ka oscariga pärjatud Dean Semler’i (“Dances with Wolves”) operaatoritöö. Kui panna “Pahatari” kõrvale Disney eelnevad muinasjutufilmid: “Oz-The Great And Powerful” ning “Alice In Wonderland”, millel ei olnud ka tugevat dramaturgiat (ja polnud ka eriti tugevad filmid), olid nad siiski konstantsed. Nad lõid terviklikud maailmad, tegelaskujud ja mõjusid siiski mängufilmidena. Kesise materjali päästsid kogenud lavastajad Sam Raimi & Tim Burton. Filmidel oli rütm, stiil, vorm ja stuktuur. “Pahatar’il” on aga ainult väline plastilist kirurgiat meenutav võlts ilu.

Sellised hetked “Godzilla’s” nagu halo-hüpe on hilgavad näited sellest, kuidas targalt tehtud visuaalefektid suudavad luua väga mõjuva lugu toetava atmosfääri.

Võrreldes “Pahatari” “Godzillaga” näeme, kuidas viimases on lisaks ilule suudetud luua ka atmosfäär ja pinge (eraldi kiitus operaator Seamus McGarvey’ile ja kunstnik Owen Paterson’ile). Edwards, kelle film tundub oma režiilt kohati ehk liiga “Jurassic Park’i” sarnane (stseen sillal meenutab kahtlaselt ikoonilist T-Rexi sissejuhatust), suudab ta siiski luua midagi efektifilmis harukordset : blockbuster’i, kus eriefektid pole esiplaanis vaid taustal. Mitmed stseenid ja momendid (nagu Halo-hüpe, stseen sillal või toredalt sürreaalne udust maanduva langevarju moment) tõeliselt hästi lavastatud. Ainult momendid. Tõeliselt ilusad leiud üsna logisevas terikus. Filmil tervikuna puudub dramaturgiline pinge ja rütm ning vaatamata oma majesteetlikkusele, tundub film elutu. Siiski pean mainima, et ma pole aastaid näinud nii maitsekat ja väljapeetut eriefektifilmi.

VAGA VESI, SÜGAV PÕHI

Kui “Godzilla’t” vaadates on tunda tugevat lavastajakäekirja ja noort annet leidmas oma jalgealust, siis “Pahatari” vaadates tekib tunne, nagu vaataks komisjoni poolt toodetud produkti, millel puudub režissöör. Kui esimese puhul on tunne, et lavastaja andis endast kõik, et teha põnevat vaatemängu, siis viimast nähes tekib tunne, nagu vaataks kristallidega kaetud sitajunni. Tegu on uhke ja sätendava produktiga, mis näib väliselt hinnaline, ent on väärtusetu, natuke rõve ja haisev. Kogu raha ja vaev on ekraanil näha. Kahjuks ei kulutatud raha aga kahe kõige olulisema aspekti – korraliku stsenaariumi ja andeka lavastaja peale.

Mõlemad filmid on head näited sellest, kuidas teostus suudab nõrka materjali tõsta või totaalselt ära lörtsida.

“Maleficent”
Hinne: 2.5/10
IMDB Maleficent
arvustused: James King Joonas