režissöör: Chad Stahelski & David Leitch
stsenaarium: Derek Kolstad
osades:
Keanu Reeves (John Wick)
Michael Nyqvist (Viggo Tarasov)
Alfie Allen (Iosef Tarasov)
Willem Dafoe (Marcus)
Bridget Moynahan (Helen)
John Leguizamo (Aureilo)
Ian McShane (Winston)
operaator: Jonathan Sela, kunsntik: Dan Leigh, kostüümikunstnik: Luca Mosca, montaaž: Elísabet Ronaldsdóttir, heliloojad: Tyler Bates & Joel J. Richard. Produtsendid: Basil Iwanyk, David Leitc, Chad Stahelski, Mike Witherillh & Eva Longoria.
101 min
“SUUREPÄRANE, HEA NING KESINE – KORRAGA”
Mulle on film noir- tüüpi thrillerid ning filmid palgamõrvaritest ikka meeldinud. Kolm 1967.aastal ilmavalgust näinud märgilist hit-man‘i filmi; Jean-Pierre Melville’i “Le Samouraï”, Seijun Suzuki “Branded to Kill” ja John Boorman’i “Point Blank” kuuluvad kõik mu lemmikute hulka ning “John Wick” tundub neist väga mõjutatud. Kuidas teisiti vaadata linateost, mis mängib montaažis aegruumiga, kus on sihikindel ja sirgjooneline tegelaskuju, kes hävitab kõik teelesattuva ning jutustab palgamõrvarite seas valitsevast aukoodeksist? Isegi filmis oleva ööklubi nimetus “Punane Ring” on hommage Melville’i teisele legendaarsele teosele “Le Cercle Rouge” (1970).
Filmil on ideaalne alguskaader, mis annab kohe aimu sellest, et meid ootab vägivaldne ent humoorikas noir. Järgnev on rabav – vähese dialoogiga, puht visuaalil ja mängulisel montaažil põhinev mõjuv stseenide jada, mis kohe kaasa tõmbab. Tegelaskujud on hästi defineeritud ning huumor tabav (stseen politseinikuga on lihtsalt super). “The Drop’i” järel on naljakas näha järjekordset krimifilmi, kus oluline sisuline roll on kanda kutsikal.
Film võiks olla peaaegu Nicolas Winding Refn’i “Drive’iga” samast puust. Stiilne ja põnev, isegi kui operaator Jonathan Sela (“A Good Day to Die Hard”, “Max Payne”) valikud alati kõige paremad pole. Kompositsioonid on enamasti head, ent värvikorrektsioon ja valgus tundub tihti hoopis nõrka Z-kategooria filmi kuuluvat.
Actionstseenid on hea koreograafiaga ning brutaalsed ja lugu jookseb hästi. Ent samm-sammult hakkab film ära vajuma. Action, kuigi kõrgel tasemel, muutub monotoonseks ja pikaks, lugu hakkab venima ning nõrgavõitu kõrvalosatäitjad (v.a Willem Dafoe, John Leguizamo ja Ian McShane) hakkavad filmi esialgset taset alla tõmbama. Vene maffiamehed Viggo (Michael Nyqvist) ja Iosef (Alfie Allen) pole John Wicki suguse tüübi väärilised. Nende tegelaskujudes jääb stsenaariumi tasandil midagi puudu ning ka näitlemine pole piisaval tasemel. Asja ei tee paremaks ka meeste suust kostuv vene keele kuritarvitamine (viimaste aastate üks hullemaid, Reeves’i vene keel annab vähemalt naermiseks hea põhjuse). Kogu Wick’i ümbritsev maailm (eriti hotell) on palju põnevam kui lugu, mis tundub liiga tuttav – nimelt “Road to Perdition’i” (2002) nõrgem kordus.
Filmi on raske hinnata. Leidub palju kiiduväärset – mitmed stseenid on arvatavasti ühed parimad, mis ma sel aastal olen kinos näinud. Huumor on teose suurimaks plussiks ning Chad Stahelski & David Leitch’i režii on debüütfilmi kohta vägagi muljetavaldav. Kui algus viitaks justkui “Drive’i” tasemele, siis filmi lõpp vajub kahjuks pigem “Payback’iga” (1999) samasse masti. Viimane oli aga teadupärast “Point Blank’i” nõrk remake.
Olen siiski rahul, et õnnestus film kinos ära näha. Žanri austajad leiavad siit kindlasti midagi nauditavat.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana
Lisa kommentaar