Nightcrawler – Öö kutse (2014)

režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy

osades:
Jake Gyllenhaal (Louis Bloom)
Rene Russo (Nina Romina)
Riz Ahmed (Rick)
Bill Paxton (Joe Loder)
Kevin Rahm (Frank Kruse)

operaator: Robert Elswit, kunstnik: Kevin Kavanaugh, kostüümikunstnik: Amy Westcott.
montaaž: John Gilroy, helilooja: James Newton Howard.

Produtsendid: Jennifer Fox, Jake Gyllenhaal, Tony Gilroy, David Lancaster & Michel Litvak.

117.min

“PÕNEV JA PROVOKATIIVNE UURIMUS MEEDIAST JA VUAJERISMIST”

Eesti 2015. kinoaasta on saanud kauni alguse suurepärase filmiga, mis pakub viimase aja meeldejäävama, huvitavama ning häirivama tegelaskuju, intrigeeriva visiooni L.A’st ning on üks viimaste aastate paremaid musta huumoriga doseeritud thrillereid.

“Nightcrawler” on paljuski kommentaar kaasaegsele (Ameerika) uudistele, mis elab vägivallast ning uurimus sotsiopaadist, kes ei tunne empaatiat, vaid näeb surmas ja õnnetustes kunsti. Film analüüsib intrigeerivat vahekorda vägivalla ning kaamera vahel. Inimesi reaalsuse suhtes tundetuks muutev sein, mis tekib objektiivi ja videopildi ning tegelikkuse vahel, on iseenesest väga põnev ning provokatiivne teema ning tekitab seoseid kunagi skandaalse Michael Powell’i teosega “Peeping Tom” (1960) ja minu jaoks vist veelgi enam ühe häirivama ja meeldejäävama stseeniga John McNaughton’i filmist “Henry: Portrait of a Serial Killer” (1986). Kui esimene oli uurimus surma ja kunsti vahekorrast, dekonstruktsioon kinost kui vuajerismi ülimast vormist, siis teine näitas kesksetes stseenides vägagi häirivalt ja mõtlemapanevalt seda, kuidas inimesed peale oma roimade videokaameraga ülesvõtmist telekast materjali üle vaadates ei adu, mis õudusi nad on tegelikult korda saatnud.

Jake Gyllenhaal kehastab Louis Bloom’i, kummalist innukat noormeest, kes otsib meeleheitlikult tööd ning avastab tempoka LA krimiajakirjandusmaailma. Ta tutvub vabakutseliste operaatoritega, kes filmivad liiklusõnnetusi, tulekahjusid, mõrvu ja muid õudusi. Louis’l õnnestub jalg ohtliku maailma ukse vahele saada, kus iga sinine vilkur võib tähendada head sissetulekuallikat.

Jake Gyllenhaal’i mängitud Louis Bloom on häiriv ja mällusööbiv tegelaskuju. Olles ühelt poolt kui reflektsioon Hannibal Lecterist (“The Silence of the Lambs”) – väljapeetud, vaoshoitud, intelligentsest ent üliohtlikust karakterist (kes samamoodi väga harva silmi pilgutab) ning teiselt poolt kahest Robert DeNiro kehastatud kuulsast sotsiopaadist: Rupert Pupkin’inist (“The King of Comedy”) ning Travis Brickle’ist (“Taxi Driver”). Väga kindlameelsetest, küsitava intelligentsiga psühhopaatidest, kes teevad kõik kuulsuse või enda nägemuse järgi õigluse saavutamiseks.

Louis on mees, kes on väliselt väga viisakas ja rafineeritud. Ta ei oska suhelda ega tunne empaatiat. Nii tema, kui Rene Russo poolt kehastatud uudisteankur Nina, kes ei löö ühegi müüva ja provokatiivse loo ees risti ette, on kui mündi kaks poolt, kes kommenteerivad tabavalt (Ameerika) teleuudistes ja meedias valitsevat küsitavat moraali. Kuigi väga paljud on tõmmanud paralleele Sidney Lumet`i briljantse “Network’iga” (1976), tundub filmi suuremaks inspiratsiooniks olevat Billy Wilder’i filmi “Ace in the Hole” (1951) keskne idee: kui kaugele on meedia  parima loo saamiseks valmis minema.

“Nightcrawler’i” puhul on tegu järjekordse Nicolas Winding Refn’i “Drive’i” (2011) edust mõjutatud linateosega, mis omab tugevat 1980-ndate retro vibe’i. Isegi oma temaatikalt võiks film sobituda väga hästi sel ajal tekkinud videolaenutuste lettidele exploitation ja B-filmide sektsiooni. Mis teeb Dan Gilroy filmist, nagu ka Refn’i mast tühipaljast žanrifilmist midagi enamat, on selle kindlakäeline režii, suurepäraselt realiseeritud tegelaskujud ning mõjuvalt loodud maailm. Teost vaadates sain aru, et nii hästi tabatud aja ja koha edastamist pole ammu kinos näinud. Režissöör koos geniaalse operaator Robert Elswit’iga (“There Will Be Blood”, “Punch-Drunk Love”) loob ühe muljatavaldavama ja meeldejäävama visiooni öisest L.A’st pärast Michael Mann’i”Colalteral’i” (2004). Juba alguskaadritega antakse kaunilt edasi L.A metropoli ilu kurb ja ohtlik olemus.

Pikaegse stsenaristi Dan Gilroy film on režiidebüüdi kohta hämmastavalt kindlakäeline ja rafineeritud. Režii ei libastu pea kordagi ning tegu on ühe täpseima viimase aja filmiga, mida olen näinud. Film suudab olla korraga nii meelelahutuslik kui kunstiline, provokatiivne kui ka mõtlemapanev. Pole midagi liigset, iga kaader ja lause on arvel ning kõik kesksed osatäitmised ja tegelaskujud on suurepärased. Gyllenhaal on väga efektiivne järjekordses sünges thrilleris peale tugevat “Prisoners’i” (2013), Dan Gilroy näitab aga, et on palju huvitavam režissöör kui ta vend Tony (“Michael Clayton”, “Duplicity”, “The Bourne Legacy”).

Film pakub viimase aja pingelisemaid ja kaunimalt konstrueeritud lõppvaatusi (lihtsalt lummav pinge ja ootuse kerimine), mis tõstavad filmi veelgi suurematesse kõrgustesse.Veidi rikuvad kahjuks elamust viimased 6-7 minutit. Ma ei tea, mis see viimasel ajal on, aga filmitegijaid ei oska nagu tabada õiget hetke, mil film ära lõpetada (hea näide: “Force Majeure’i” bussisõidu-stseen peale väga kihvti ja mitmetähenduslikku lõppu udus). Peale kaunist ja kõnekat hetke, kus kolm “Nightcrawler’i” keskset tegelast on ekraanil ning lugu temaatiliselt ilusa lõpp-punktini jõuab, otsustatakse asja edasi venitada ning üle seletada. Alltekst ja mitmetähenduslikkus asendub teatud plakatlikkusega, ning meile näidatakse asju, mis on üsna selged või eeldatavad. Ja sellest on kahju. Kui need viimased minutid välja arvata, oli tegu minu jaoks väga tugeva hindele 8.5/10 küündiva filmiga. Lõpp aga tõmbab aga hinnet ja üldmuljet minu jaoks natuke alla.

Siiski, väga kindel soovitus. Kui see film pole uue aasta lõppedes parimate teoste seas, tuleb meil ikka väga hea kinoaasta.

Hinne: 8/10

arvustused: Diana  James King
IMDB  Rotten Tomatoes