The Theory of Everything – Kõiksuse teooria (2014)
režissöör: James Marsh
stsenaarium: Anthony McCarten, Jane Hawking’i raamatu põhjal
“Kõiksuse teooria” on otsekui segu filmidest “Minu vasak jalg” (1989) ja “Piinatud geenius” (2001), ent ei küündi esimese jõulisuse ega teise mängulisuseni. James Marsh’i film on korrektselt lavastatud armastuslugu, millel on Anthony McCarten’i liiga turvalise ja kulunud stsenaariumi tõttu tele-eluloofilmi maik. Jane ja Stephen Hawkingi suhe jääb terve filmi jooksul kuidagi pealiskaudseks ning konflikt usu ja teaduse vahel tundub pingutatuna. Näitlemine on kõrgel tasemel ja film on üllatavalt humoorikas, ent enim kiitust väärib hoopiski suurepärane ning märkamatuks jääv grimmikunstniku töö.
Siiski soovitaks pigem vaadata Errol Morris’e dokumentaali “A Brief History of Time” (1991), mis on palju kõnekam film Stephen Hawking’ist ja tema ideedest. “Kõiksuse teooria” võiks olla lugu mehest tema abikaasa pilgu läbi, aga ei lähe selle ideega lõpuni.
Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf Diana James King
’71 (2014)
režissöör: Yann Demange
stsenaarium: Gregory Burke
Viimaste aastate intelligentsemaid ja haaravamaid action-thrillereid. Suurepärase ajastu- ja kohatunnetusega minimalistlik linateos, mis ei alahinda publikut ning suudab rääkida suurtest asjadest ilma neid liigselt nina alla hõõrumata. Filmi esimene pool kannatab küll väriseva käsikaamera kasutuse all.
Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode
Foxcatcher (2014)
režissöör: Bennett Miller
stsenaarium: E. Max Frye & Dan Futterman
Palju huvitavam ja sügavam karakteriuuring unistustest, enesetõestamisest ja läbikukkumistest, kui seda on näiteks hea, aga ülehinnatud “Birdman”. Suurepärase atmosfääri ja briljantsete osatäitmistega film, kus pilgud ja teod räägivad rohkem kui sõnad ning kõige tagasihoidlikuma rollisoorituse teeb parima meespeaosa oscarile kandideeriv Steve Carell. Film toimib suuresti tänu vaoshoitud, nüansseeritud ja seesmiselt pingestatud Channing Tatum’i osatäitmisele. Mark Ruffalo tõestab taas oma näitlejameisterlikkust ning väärib juba ühe stseeni eest oscarit.
“Foxcatcher” on “Whiplash’i” kõrval minu jaoks seni kõige tugevam Eesti kinoekraanile jõudnud parima filmi oscari nominent. Näiliselt väga lihtne, ent teisalt ääretult nüansseeritud, sügav ja kompleksne film võimust, üksildusest, teiste varjus elamisest ning heakskiidu otsimisest, mis tugevale teosele omaselt ei anna kõigile küsimustele vastuseid. Tänu sellele jääb film kummitama. Bennett Miller, kes on ennegi suurepäraseid päriselul põhinevaid film teinud (“Capote”, “Moneyball”) näitab režissöörina taas enesekindlust ja täpsust, mis tõstab ta omaette klassi. Ainuke asi, mis häirib, on järjekordne Arvo Pärdi “Für Alina” kuritarvitamine. Aitab juba :)
Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas Ralf Mark Kermode
Lisa kommentaar