režissöör: Colin Trevorrow
stsenaarium: Rick Jaffa, Amanda Silver, Colin Trevorrow & Derek Connolly
osades:
Chris Pratt (Owen)
Bryce Dallas Howard (Claire)
Irrfan Khan (Masrani)
Vincent D’Onofrio (Hoskins)
Ty Simpkins (Gray)
Nick Robinson (Zach)
Jake Johnson (Lowery)
Omar Sy (Barry)
operaator: John Schwartzman, kunstnik: Ed Verreaux, montaaž: Kevin Stitt, helilooja: Michael Giacchino, kostüümikunstnikud: April Ferry & Daniel Orlandi. Produtsendid: Patrick Crowley ja Frank Marshall.
124 min
“TOBEDAVÕITU, KUID KOHATI NAUDITAV B-FILM”
Legendaarne B-filmide lavastaja ning produtsent Roger Corman ütles kunagi, et Steven Spielberg’i film “Lõuad” – “Jaws” tegi täpselt seda, mida tema oli teinud aastakümneid. Ainuke vahe on see, et Corman tootis analoogse filmi ühe nädala ning ülimadala eelarvega. Spielberg’i lavastatud Hollywoodi esimene kaasaegne blockbuster tegi seda aga kõrge kvaliteedi ja suurte rahadega.
Spielberg’i teised populaarsemad teosed nagu Indiana Jonesi triloogia või kaks esimest “Sauruste pargi” filmi on tegelikult samuti kõrgetasemelised B-kategooria filmid. “Sauruste maailm” aga ei tundu mitte “Sauruste pargi” uusversioon, vaid “Sauruste pargi” odav koopia – knockoff, mida 1990-ndatel oleks võinud väiksem filmistuudio videokassettide jaoks toota, et dinosauruste maaniast kasu lõigata. Tegu on üle võlli ja lapsiku seiklusfilmiga, mis üritab meeleheitlikult tabada Spielgeberg’i vaimu, ent ei mõista täielikult oma tobedust.
“Sauruste maailma” lugu on põhimõtteliselt esimese osa uusversioon, kuhu on lisatud ideid ka teisest (militaristlik pool) ja kolmandast osast (intelligentsed saurused, T-rexist ohtlikum koletis). Sauruste park on lõpuks avatud ning inimesed teevad täpselt samu vigu, mida enne. Isegi suur hulk tegelaskujudest tunduvad olevat kokkuklopsitud esimese osa põhjal. Vend ja õde Tim ja Lex on asendatud kahe venna Zach’i (Robinson) ja Gray’ga (Simpkins), Sauruste pargi koordinaator Claire (Howard) ja omanik Masrani (Khan) on kollaažid Sam Neill’i ja Richard Attenborough’i mängitud tegelaskujudest, salaplaane hauduv Hoskins (D’Onofrio) meenutab nii Wayne Knight’i kui Pete Postlethwaite’i jne. Chris Pratt aga mängib Star Lord/Peter Quill’i, kes on otsustanud galaktika valvamise sinnapaika jätta ning natuke Sauruste pargis mässata. Tegelaskujudele on raske kaasa elada, sest väljaspool šarmantset Pratt’i on tegu üsna nõrkade ja igavavõitu stereotüüpidega. Eriti ükskõikseks jätab Bryce Dallas Howard, kelle mängitud töönarkomaanist karjäärinaine tundub pingutatuna. “Sauruste maailm” ei kasuta oma loo konstruktsioonis mitte ainult seeria eelmistest osade materjali (esimesele osale viidatakse isegi liiga palju), vaid ka lõike teistest filmidest nagu James Cameron’i “Aliens “(1986), millest kaks stseeni on üks-üheselt kopeeritud.
Mul ei oleks selle kõige vastu midagi, kui film teaks, mis ta olla tahab, ent tonaalsus on juba algusest peale paigast ära. Režissöör Colin Trevorrow (“Safety Not Guaranteed”) üritab Spielberg’i järgi teha, ilma oma maailma reegleid kehtestamata ning ei suuda otsustada, mis žanrisse kuuluvat filmi ta teha tahab. Võib ju väita, et “Sauruste park” on kogupere meelelahutus, ent sisimas on tegu üsna tõsiseltvõetava seiklus-thrilleriga, milles juhtumisi on lapsikuid ja koomilisi hetki. “Sauruste maailm” leiab juba alguses üsna kehva jalgealuse kui üritab oma jaburusi üllatavalt tõsiseltvõetavalt näidata (raptoritega kommunikeerumine ning soov neid sõjaväes kasutada). Kui keskseks ideeks on inimeste poolt kamandatavad raptorid, ei tundu muu oht millegipärast piisavalt reaalsena. “Sauruste maailm” üritab meeleheitlikult laveerida komöödia, lastefilmi, thrilleri, märuli ning ulme vahel, ent ei leia nende vahel väga head tasakaalu. Ainult koomilisemad lõigud toimivad korralikult. Isiklikuks lemmikus on kohmakas hüvastijätusuudluse moment. Samas ei julge film olla ka lihtne ja tobe laste meelelahutus, kuna punnitatult üritatakse kritiseerida korporatiivset ahnust ja monologiseerida ulmežanri klassikalise teema üle – seda, et inimene ei tohiks jumalat mängida ega luua hübriidmonstrumit. See on muidugi irooniline – sest film ise tundub olevat korporatiivse ahnuse tulemus, monstrum, mis on erinevatest juppidest kokku klopsitud ning üritab oma publiku ära süüa.
“Sauruste maailm” ei ole eriti hea või hästi tehtud film. Aga kohati ääretult lõbus. Eriti lõpus, mis on oma idiootsuses ning meelelahutuses kohati briljantne. Füüsikareeglid visatakse aknast välja ning film saavutab ülima B-filmi ajuvabaduse. Ja kes oleks osanud oodata, et film teeb lõpus hommage‘i George Lucase meistriteosele “Star Wars: Episode I – The Phantom Menace” (1999)? Tõepoolest – SPOILER “There’s always a bigger fish” END SPOILER.
Kui lõputiitrid hakkasid jooksma, siis naersin kinosaalis kogu südamest. Nii lapsikut ja lolli filmi pole pikka aega näinud. Jah, “Sauruste maailm” on kohati väga nauditav. Aga pahatihti valedel põhjustel. Kui terve film oleks oma idiootsust nautinud nagu viimane kolmandik, võiks “Sauruste maailm” olla camp-meistriteos. Kahjuks jääb kogu film aga kõigi ideedega poolele teele. On irooniline, et oma stsenaariumis ja ebaveenvuses on “Sauruste maailm” palju truum Roger Corman’i-stiilis filmidele, kui seda on Spielberg’i omad. Tundub, et Hollywood on lõpuks vana kooli B-filmidele palju lähemale jõudnud. Kuigi eelarve ja staarid on suuremad, tundub stsenaarium ja teostus lõpuks nendega samale tasemele jõudnud olevat.
Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode
Lapsikuks-lolliks ei pidanud ja minu arust üpriski nauditav suvefilm, mis kannab hästi seeria vaimu. Aga selles osas peab nõustuma, et fookus puudub ja tegelased jäävad ühedimensiooniliseks, Bryce Dallas Howard ja Chris Pratt siiski oma karisma pärast meeldisid.
Üpriski nauditav suvefilm – jah :) Kindlasti on “Sauruste maailm” meelelahutuslikum kui seeria kolmas osa. Kas parem, seda on keeruline öelda.
Seeria vaimu osa tabamises pole ma täielikult veendunud. Esimesed kaks on ikkagi üsna korralikud ja karmid seiklus-thrillerid. Kolmas ning eelkõige neljas on pigem seiklus- ja fantaasiafilmid lastele. Ma ei tea miks, aga “Sauruste maailm” meenutas oma tonaalsuselt pigem Roland Emmerich’i “Godzilla’t” kui Spielberg’i Sauruste filmi.
Filmitegijatel oli hea võimalus neljanda Sauruste pargi osaga kommenteerida teravmeelselt Hollywoody frantsiise, aga teostuse tõttu jättis kõik mulle üsna totaka ja lapsiku mulje (pealegi on filmis aset leidev product placement üsna hull). Ja lõpp oli ikka väga väga tobe.
Tõsi, ka Spielberg’i filmides oli jaburaid või idiootseid hetki (nagu rööbaspuudel raptorile lõuga andmine) aga filmid olid B-filmi žanrist hoolimata üsna tõsiseltvõetavad. Piisavalt realistlikud, et olla pingelised ja põnevad. “Sauruste Maailmas” oli vähemalt minul raske toimuvale kaasa elada.
Aga lõbus? Kohati jah :)
Ja kas pole tore pidevate rebootide vahel näha (14. aastat peale viimast osa valminud) järge, mis on põhimõtteliselt ikkagi vana loo jätk?
Ahjaa. Chris Pratt’i kõrval oli tegelikult kõige nauditavam hoopiski Jake Johnson. Tema tegelaskuju Lowery ning tema piinlik hüvastijätusuudluse moment olid üsna toredad.