režissöör: Alan Taylor
stsenaarium: Laeta Kalogridis & Patrick Lussier, James Cameron’i & Gale Anne Hurd’i loodud tegelaskujude alusel
osades:
Arnold Schwarzenegger (Terminaator)
Jason Clarke (John Connor)
Emilia Clarke (Sarah Connor)
Jai Courtney (Kyle Reese)
J.K. Simmons (O’Brien)
Byung-hun Lee (T-1000)
operaator: Kramer Morgenthau, kunstnik: Neil Spisak, kostüümikunstnik: Susan Matheson, montaaž: Roger Barton, helilooja: Lorne Balfe. Produtsendid: David Ellison & Dana Goldberg
126 min
“KERGLANE JA OPTIMISTLIK CYBERPUNK”
Kes oleks osanud ennustada, et kunagine karm cyberpunki žanr, kuhu kuuluvad sellised sünged filmid nagu “Blade Runner” (1982), “Robocop” (1987), “The Matrix” (1999) ja “The Terminator” (1984), millekski nii kerglaseks ja optimistlikuks kui “Terminator Genisys” muutub? Kõik vanad cyberpunk’i küsimused on alles, ent tonaalsus on väga teistsugune.
“Terminator Genisys” on sellele suvele tüüpiline blockbuster – väliselt efektiivne, seesmiselt õõnes, hoogne (ja kiirustav) ning nostalgiale rajanev meelelahutus lastele, kus puuduvad tugevad karakterid, pinge ja draama. Meelelahutuslik – jah. Meeldejääv – mitte väga. Enam-vähem samal tasemel kui “Tasujad: Ultroni ajastu“, “Kiired ja vihased 7” või “Jurassic World“.
Aastal 2029 saadab vastupanuliikumise juht John Connor (Clarke) seersant Kyle Reese’i (Courtney) tagasi aastasse 1984 kaitsma oma ema Sarah Connorit (Clarke) tulevikust saabuva tapjaroboti Terminaaori (Arnold Schwarzenegger) eest, ent ootamatult on kogu senine ajaliini ümber. Seersant Reese leiab end täiesti uuest mineviku versioonist.
Esimene pool, mis leiab aset aastal 1984, on filmi tugevaim ja nauditavaim osa. Ajaränne ja alternatiivsed ajateljed pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi ning on põnev näha uue nurga alt esimese osa ikoonilisi stseene ja võttekohti (“Terminaatori” vaatamine enne “Genisys’t” pole mitte ainult soovitatav vaid kohustuslik). Kuigi esimesele kolmele osale omast thrilleri pinget pole kordagi tunda, on tegu piisavalt lõbusa ajuvaba meelelahutusega. Teisest kolmandikust üritab stsenaarium aga liiga palju asju korraga teha ning loodab seda, et keegi ei märka kahtlaseid ekspositsioonidialooge või meeletuid loogikavigu (eriti jubedad on need lõpuosas). Kahju, et film ei leia huvitavatele ideedele korralikku rakendust. “Genisys” toetub liigagi palju nostalgiale ning lisaks pidevatele vanadele osadele viitamisele röövitakse ideid ka mujalt. Eriti jäid silma üsna otsesed “laenud” Paul W.S. Anderson’i filmist “Resident Evil” (2002) ning videomängust “Uncharted 2: Among Thieves” (2009).
Ulmele kohaselt reflekteerib ka uusim Terminaatori film kaasaega ning küsib, kuhu me oma sotsiaalmeedia ning pideva netti ühendamisega teel oleme. Cyberpunk žanr suri ju paljuski seetõttu välja, et hakkasime elama seda elu, mille eest meid hoiatati. Kas me mitte ei ela korporatsioonide poolt juhitavas distoopias, kus tehnoloogia ja tehisintellekt on aina enam meie eluga seotud? Maailmas, kus tehnoloogia saab olla nii meie parim sõber kui meie suurim vaenlane. Aga kas seetõttu, et me oleme tehnoloogiaga rohkem sina peal, on uus Terminaator palju optimistlikuma väljavaatega kui enne?
Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 
Kas Sa tooksid paar meeletut loogikaviga välja :) ? Nii sportlikust huvist küsin :)
Mulle isiklikult meeldis see, et esimest korda filmi-sarja ajaloos, lasti sellest kahe esimese osa krambist lahti(paradoksaalselt just neid kahte “tsiteerides”). Lasti nö otsad vette. Vähemasti minu loogika järgi, peale seda kohta, kus Sarah räägib, kuidas paadis ei olnud vesi vaid elavhõbe – lõi minu jaoks “vee” lõplikult sogaseks – ehk et avas kõik võimalused. Kuna see kinnitas, et see nö kassi-hiire mäng on käinud juba teab kui kaua) Üsna selge on ka see, et taoline (lavastaja enda poolt kirjeldatud 7 erinevat ajatelge) segapudru tundus ja võimalik, et oligi loogikavaene, kuid ma ise kirjutaks selle nö arengu süüks. Kuna antud filmis selgus vaatajale(mulle vähemalt), et ega tegelased ise ka ei tea täpselt kogu tõde, vaid korrutavad oma hetketeadmisi, mis potensiaalsete ajarännakutega pidevalt muutuda võivad, siis loob see suurepärase võimaluse loos edasi liikuda mis iganes suunas ja mis iganes viisil. Minu meelest on see pea ainus võimalus luua antud olukorras/filmis vanast midagi uut. Ilmselgelt esimese osa lühiloo kaaluga sisu lihtsalt ei kanna mingit hullu eepost 3-5-ndal korral enam välja. Vanad fännid on tüdinud või suureks saanud ja uusi fänne pole tekkinud. Seega võiks keskenduda masinatele ja jätta arnold ja muud kinnisideed minevikku.
Ilmselgelt pole hetkel ameerikas kellegil nii palju mune ega raha, et taolist sammu astuda, aga mine tea, lootus sureb viimasena :)
Jah, tõsi ta on, et kuigi mulle film meeldis – meeldis see nö valedel põhjustel. Film ise, eraldiseisvana, on tõepoolest järjekordne Hollywoodi suvehitt ning lisaks veel üks kahvatumaid masside arvates. Ühelt poolt võiks ju öelda, et mida sest vanast asjast ikka torkida, samas, tuleb uut komertsi nii vähe ja harva, et selle võib vabalt nulli ümardada. Hetkel tundub, et koomiksifilmid kütavad aga sama auruga edasi ning neile lisandub x kogus tähesõdasid. Need kaks haaravadki järgmise kümnendi kassahittide rahad endale ja see teeb mind küll kurvaks. Seepärast olekski lahe, kui Terminator tehtaks järgmiseks väikese raha eest ja midagi uudset. Tundub, et see oleks ainus viis, kuidas seda algideed elus hoida ja uusi fänne tekitada. Samas saab Cameron varsti õigused tagasi ja see mees juba väikselt ei tee. Ainus lootus on, et ta on oma Avataridega nii hõivatud, et laseb kellegil teisel veelkord katsetada. Saab näha…
Tänud kommenteerimast.
Ka mulle meeldis see, et seekord ei üritatud esimest kahte osa kopeerida. Ka timeline’i muutmine “Genyisis’es” on hea idee, sest annab filmitegijatele vabamad käed – tehakse siin ju tegelikult sama mida J.J Abrams tegi üsna edukalt “Star Trek’i” reboot’ides. Aga “Star Trek” vähemalt seletas oma alternatiivse ajatelje loogikat. Võib-olla lootsid uue Terminaatori tegijad mingeid aspekte järgmiste planeeritud osadega lahti seletada aga hetkel tundub uue triloogia tulevik kahtlasena (film ei teeninud piisavalt raha, et planeeritud 2017 ja 2018 osad tootmisesse läheksid).
Ajuvaba meelelahutusena oli “Terminator Genisys” ka minu jaoks kohati täiesti nauditav. Isiklikult meeldis see mulle kõvasti rohkem kui “Terminator Salvation”.
Terminaatori õigustega on üldse vist üsna segane seis ja ma ei tea kas Cameron sellega viitsiks enam midagi ette võtta. Ja kui päris aus olla, siis ei ole garantiid et kaasaegne (“Titanic’u” ja “Avatar’i” järgne) Cameron väga palju paremat suudaks teha (vähemalt stsenaarses mõttes).
Loogikavigade paar näidet:
Järgnevad SPOILERID (neile kes pole näinud)
John Connor on nõus oma vanemad tapma ja väidab, et see ei kustuta tema eksistentsi. Rääkimata sellest, et kui Kyle ja Sarah vana timeline’i kohaselt sängi ei heida, ei pruugi John Connor enam üldsegi eksisteerida. Film viitab mingitele paralleeluniversumitele aga kõik jääb liiga sogaseks ja ebaveenvaks, et see usutavana toimiks.
Lõpus kui Sarah Connor ja Kyle Reese Genisyse programmi poolt kontrollitavas hoones põgenevad, suudab Genisys sulgeda osad uksed aga mitte teised (kõige olulisemad), et oma eksistsentsi päästa.
Taylor viitas kuskil sellele, et paljud vastused tulevadki kahes järgmises osas. Tõsi, filmile oleks tulnud kasuks, kui taolised kohad oleksid olnud vähem olulised või siis paremini serveeritud. Hetkel tundub, et paljude jaoks jäi asi lihtsalt seosetuks jamaks. Ja nagu üks veebis ütles, et tegemist on filmiga, kus on kaks valikut – Sa kas aksepteerid, et antud filmis on asjad nii, või siis ei lepi. Sest oleme ausad, küsitavusi on ka esimeses ja teiseski osas. Samamoodi on ekspositsioon esindatud mõlemas filmis. Lihtsalt neis kahes on minu arvates näitlejatöö triljon korda parem ja tegelased usutavamad. Samas, keegi kuskil tõi välja sellise arengu, et seeria jooksul on robotid muutunud aina inimlikumaks ja inimesed jällegi robotlikumaks. V-o seepärast olidki Kyle’i, Connor’i ja Sarah’i näitlejatööd pehmelt öeldes alla arvestust? Kuna neid soovitigi näidata robotiseerunult. Selge, et see ei päästa olukorda :)
Selles osas olen nõus, et Cameron ei ole võluvits – ainus asi, et tema nimi ja kordades suurem promo eelarve lohistaks kordades rohkem inimesi kinosaali kui keegi härra Taylor. Aga jah, ise ma eelistaks enam mõnda uut ja värsket sci-fi filmi tulevikus, millega iganes, kas robotite või tulnukatega. Aga ausalt öeldes olen arvamusel, et sci-fi on üleüldiselt kuidagi väga ajajalgu jäänud. Kasvõi see, et Genesyse’s kõnnib elavhõbedamees otsides – omamata seejuures elementaarset soojuspõhist skännimis võimalust, mis on tänasel päeval juba nii eilne päev. Tundub kohati, et ulmefilmid püüavad meeleheitlikult võidu joosta igapäevaarenguga. Samas kui kümnendeid tagasi oli ulme ikka tõepoolest ulme. Kas inimkond ongi äkki jõudnud lõpusirgele? Et ei ole enam midagi nö tulevikust oodata, midagi tõepoolest fantastilist ja ulmelist?
Tõsi, ajas me veel ei rända – samas käsitlus on sama, mis oli 50 aastat tagasi. Kas tõepoolest ei ole võimalik sealt veidi edasi areneda? Või võtame kasvõi selle tehisintellekti teema – see oli filmides juba vähemalt 60ndatel ja endiselt me maadleme selle sama teemaga – Ex Machina.
Ja kuna enamjaolt toodetakse suurejoonelisi ulmekaid vanade filmide põhjal, siis ollaksegi omamoodi lõksus – püütakse truuks jääda omaaja tõekspidamistele, mis on end vähemalt minu jaoks ammu ammendanud.
Tulles tagasi selle segase Genesyse juurde, siis tõsi – taaskord klassikalise teooria kohaselt, kui vanemad hävitada, siis nö kaob ka nende laps. Ja seda teooriat viljelesid ka kaks esimest – peaeesmärgiga tappa naine, kes sünnitab poja. Loogika vastane. Aga miks ei võiks olla nende segaste erinevate ajatelgede mõte just selles, et tuuagi sisse võimalus, et asi ei ole nii sirgjooneline, nagu seda kaks esimest filmi ja klassikaline mõttemall eeldab?
Ja üks nurk veel – et tegelikult rääkisid nö filmireegleid meile Sarah Kyle ja Arnold. Kelledest üks oli robot – rääkis, mida talle sisestati. Teine oli ustav sõdur(uskus ka seda, mida talle ülevalt poolt öeldi), kes oli armunud legendi ning kolmas oli naine, kelle elu oli kõike muud kui normaalne :) Mis ma tahan öelda, ja ma tean, et see on ülim stretch, aga siiski – keegi neist ei ole “jumal” ega liiga tõsiselt võetav. Selge, et just nemad ongi nö loo jutustajad, aga kes ütleb, et nad ei võiks eksida, asju valesti tõlgendada :)?
Mis puutub sulguvatesse ustesse, siis tõsi :D samas – see on ju see klassikaline “filmitrikk”, et üli täpne ja miljoneid käike ettemõtlev robot ei suuda ühele suvaliselt motikal kihutavale lapsele isegi kriimu tekitada(et miks vaid õrnalt müksata – kui oleks saanud sõita lihtsalt tuimalt üle?). Või see, et hea termikas “satub” olema puhtjuhuslikult samas kandis, kus elavhõbeda mees ajab taga Connorit. Või, et kõik need lõputud tapamasinad alati peavad vahepeal hinge tõmbama, et head saaks veidi sisu edasi arendada :)
Tõsi, hea näitlejatöö ja haarav tempo ei lase taolistel asjadel kilomeetri taha paista.
Kõik eelnev on lihtsalt arvamus ja ei muuda arutluse all olevat filmi paremaks. Küll aga tegi vähemalt vaatamise kohapealt asja paremaks see, et vaatasin seda esmakordselt Kosmoses IMAX 3D’s ning esimest korda pidasin 3D’d heaks. Ülejäänud korrad Plazaz 3D filme vaadates on see pigem olnud piin kui nauding. Prillid olid mõnusamad, ekraan piisavalt suur ning viimase rea kaugus oli ka meeldiv. Mitte, et ma nüüd edaspidi tahakski ainult 3D’d ja IMAX’it – endiselt eelistan 2D’d, kuid kui juba 3D – siis IMAX ja Kosmos.
Oli tunda, et filmitegijad lootsid mitmetele küsimustele vastata järgmistes osades aga samas võiks ikka film toimida iseseisvalt – ilma järgedeta. Kahjuks on Marveli ajastul saanud moeasjaks see, et ka filmid on kui seebiooperid ega oma korralikku algust, kekspunkti ega lõppu.
Mainstream ulme käib tõepoolest üsna kulunud teed aga indie sfääris leiab palju huvitavat: Under The Skin, Primer, Coherence, Another Earth, Upstream Color jne jne.
Tore kui 3D ja Imax mõjuvad olid. Ise nägin filmi plazas ja pole vist ammu nii mõtetut kolmdeed näinud. Aga Ant-Man’i 3d oli seevastu väga hea.
Tõsi, indie on kohati positiivselt üllatav. Under The Skin oli meeldiv. Primer ja Coherence ei kõnetanud mind kahjuks. Ülejäänud kaks püüan ära vaadata. Sci-fi puhul meeldiks mulle, kui oleks film, kus inimene suudaks näha veidi kaugemale enda egost. Et ei mindaks kahte enam levinud teed – a) kõik võõras on lõrisev, keskmise inimese reaktsioonidega metslane. b) võõras on seletamatu ning ultra tark ja terve film keerleb triljon korda läbi nämmutatud inimprobleemidel. Tõsi, nii mõnigi indie flick mõjub vahest vägagi värskendavana(Under The Skin), aga kui veidi süübida, siis ma ei ole veel näinud filmi, mis paneks tõepoolest mõtlema uutel radadel. On oskuslikult serveeritud vanu menüüsid, mis esmapilgul on isuäratavad, kuid korduvat tarbimist ei kannata. Võimalik, see ongi võimatu – aga ma siiski loodan ja ootan :)
3D – ma pigem pidasin silmas, et Plaza 3D (prillid, mis piiravad vaatevälja+ekraan, mis on enamusel kordadel olnud liiga tume ja ebaterav) on kehva kogemus tehnilisest seisukohast( eriti kui vaadata väikse ekraaniga saalis).
Samas, v-o seepärast, mulle meeldiski Genesys’e 3D (lisaks tehnilisele mugavusele), et seal oli see nii minimaalne – ehk mõttetu :)
Enne kui prillide vajalikkus ei kao, on 3D minu silmis gimmick (endiselt 90% mingid killud näkku lendamas – lapsik imho) – mis on vajalik edasiseks arenguks, kuid hetkel ei peta see mind hetkekski – pigem tirib pidevalt filmist välja :(
Nii palju hoiataks, et Upstream Color on vägagi polariseeriv. Endale väga ei meeldinud aga filmil on palju austajaid. Üsna spetsiifilineteistsugune ulme, paljud on toonud paralleele Tree of Life’iga.
“Another Earth” on ääretult lihtne ulmekas, mis on tsipa toores aga vähemalt egelaskujude põhine. Lavastaja viimast ulmekat “I Origins” (mis ka mullusel PÖFFil linastus) ei ole veel kahjuks näinud.
Vaatasin Another Earth’i ära. Täitsa hea film. Kuid siiski taaskord selline inimdraama. Eks sci-fi olegi oma definitsioonilt vist inimese vaatlus. Ma ise ihkaks, et mindaks sellega veidi kaugemale või suisa mujale :) Et kui enamuses sci-fi filmides kisub asi järjekordseks suhtedraamaks ja sci-fi/ulme element on aeg-ajalt näidatav “another earth” taevas või mõni peletis, kes kipub peategelase elu kallale…oleks lahe ja värskendav näha, kui inimdraama võtaks selle teisejärgulise rolli – aeg-ajalt näidatava elemendi näol ning rõhk oleks sellel seletamatul uuel/ulmel :) ning uurimisel ei selguks, et uuritav on järjekordne inimdraama lihtsalt teises võtmes.
Aga olgu – aitab :) Tänud soovituste eest ja jään ootama “tõelist ulmet” :)
ps. “I Origins” oli taaskord täiesti huvitav film, kuid ka vist mitte päris kõigile – mulle meeldis.