režissöör: Christopher McQuarrie
stsenaarium: Christopher McQuarrie & Drew Pearce
Üsna kesise blockbusterite suve (Terminator Genisys, Jurassic World, Ant-Man, Avengers: Age of Ultron) päästjaks on Mad Max: Fury Road kõrval osutunud üllatuslikult 19-aastat kestnud Tom Cruise’i “Mission Impossible’i” seeria viies film “Võimatu missioon: Salajane rahvas”.
Tegu pole mingi originaalse või silmapaistva teostusega filmiga, vaid tempoka ja kvaliteetse meelelahutusega, mida me Hollywoodilt suvekuudel ootame. Hoogne ja põnev märul rullub lahti kui “Võimatu missiooni” seeria parimate hittide kogum: leidub topeltmänge, mõnusaid mano e mano kaklusi, muljetavaldavaid kaskadööritrikke, peadpööritavaid sissetungmisi, auto- ja motika tagaajamisi ning mis kõige olulisem – Tom Cruise teeb seda, mida ta oskab kõige paremini: jookseb väga kiiresti. Lisaks laenatakse ideid videomängudelt (“Uncharted 3: Drake’s Deception”) ning vanameistrilt Alfred Hitchcock’ilt. Üks meeldejäävamaid episoode on nimelt töötlus kuulsast stseenist, mida the master of suspense lausa kaks korda lavastas – nii 1934. kui 1956. aasta “The Man Who Knew Too Much” versioonides.
Liaks põnevatele actionstseenidele ning muhedale huumorile suudab režissöör-stsenarist Christopher McQuarrie leida aega ka karakterite jaoks ning filmi teema – sõprus ja truudus – on märulifilmi kohta üsna hästi välja mängitud.
“Võimatu missioon: Salajane rahvas” ei paku otseselt midagi uut ega meeldejäävat. Filmi keskne set piece üritab eelnevaid filme ehk isegi pingutatult üle trumbata ja kannatab (kehvade) arvutiefektide ülekasutamise all ning viimased 15 minutit tunduvad peale eelnevaid suurejoonelisi actionstseene üsna ebarahuldavana.
Tegu on lõppude-lõpuks kinematograafilise kiirtoiduga – hästi tehtud ja nauditav, ent ununeb pärast vaatamist. Isiklikult paigutaks ” Salajase rahva” “Võimatu missiooni” seerias paremuselt Brian DePalma (esimene osa) ja Brad Bird’i (neljas osa) järel kolmandale kohale.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
režissöör: Peyton Reed
stsenaarium: Edgar Wright & Joe Cornish, Adam McKay & Paul Rudd
Kuigi “Ant-Man” – “Sipelgamees” on vist Marvel stuudio (vähemasti MCU – Marveli kinematograafilise universumi) üks parimaid filme esimese “Raudmehe” (“Iron Man”) järel, tundub seda vaadates, et kohati väga naljaka ning leidliku teose keskmes on peidus palju parem film. Lugu isadest ja tütardest/poegadest ning mineviku taagast, mida esimene pool lubab, ei head lahendust. Peyton Reed on filmi lavastanud halvas mõttes kui sitcom‘i ning terve ekraaniaja vältel on tunda pidevat dissonantsi ameerika ning briti (filmi esialgse lavastaja ning stsenaristi Edgar Wright’i) huumori vahel. Filmis on briljantseid kohti – mis kõikide eelduste kohaselt on Edgar Wrighti visualiseeritud ning hulgaliselt keskpäraseid stseene, kus puudub korralik dramaturgiline fookus.
Probleemidest hoolimata on tegu kohati väga nutika filmiga, kus on viimaste aastate ühed lõbusamad ja leidlikumad märulistseenid (viimane set piece on lihtsalt super).
Kuskil alternatiivses universumis pakkus Edgar Wright meile ühe värskema ning loovama superkangelase filmi. Meie peame aga leppima kõigest okei-filmiga. Tsiteerides Marlon Brando tegelaskuju filmist ” Vee Piiril” (“On The Waterfront”) võiks öelda: “Ant Man coulda been a contender. It coulda been somebody, instead of a bum, which it is.”
P.S: Enne või pärast “Sipelgamehe” nägemist soovitaks aga hoopiski vaadata üht läbi aegade parimat ulmekat The Incredible Shrinking Man (1957). Selle keskmes samuti miniatuurne (ja kahanev) inimene. Soovitan soojalt! “Sipelgamees” tervikuna, eriti filmi lõpuosa tundub paljuski sealt inspiratsiooni ammutanud olevat.
Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf
Lisa kommentaar