“The Fantastic Four” – “Fantastiline nelik” (2015)
režissöör: Josh Trank
Vaene Fantastiline nelik. Et nende raske elu kinolinal ka ei lõpe. Kolmas katse staažikas Marveli superkangelaste tiim kurikuulsa Roger Coreman’i epopöa ning Tim Story kerglaste koguperefilmide järel suurele ekraanile tuua on “Chronicle’i” lavastaja Josh Trank’i käte all taaskord ebaõnnestunud.
Kõik superkangelastefilmid ei pea Batmani jälgedes kõndima ning nii nagu viimane Ämblikmehe reboot, ei ole ka “Fantastiline nelik” oma süngust ära teeninud. Stsenaarium on üllatavalt kesine (filmil puudub korralik dramaturgiline kõver ning nii nii tegelastevahelised suhted kui kurikaela motivatsioon jäävad ääretult skemaatiliseks) ning linateos on ääretult tõsine ja “realistlik”, ilma et see midagi loole või loodud maailmale juurde lisaks. Niigi tuttav lugu on ekraanile toodud ääretult vähese energia ja nullilähedase loovusega. Näitlejad on seeria ajaloos esmakordselt korralikud (Miles Teller, Kate Mara, Jamie Bell ja Michael B. Jordan) ning kohati on märgata potentsiaali, ent keegi ei suuda ekraanil särada.
Kui päris aus olla, ei meenu hetkel ükski koomiksifilm, kus puuduvad korraga nii huumor, põnevus kui draama. Trank & co on aga sellega muljetavaldavalt hakkama saanud. Nii igavat ja vaimuvaeset superkangelasefilmi pole vist kunagi näinud. Tegu pole niivõrd halva kuivõrd tühja, igava ja isikupäratu filmiga.
Ma julgeks 2015. aasta versiooni asemel isegi pigem Roger Corman’i “The Fantastic Four‘i “(1994) soovitada. Kuigi tegu on objektiivselt võttes igatpidi halvema ja ebakvaliteetsema teosega, on tegu vähemasti meelelahutust pakkuva kurioosumiga. Erinevalt Trank’i filmist on antud versioon vähemasti (tihti valedel põhjustel) lõbus, siiras ja üllatavalt truu adaptsioon.
Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana Ralf
“Inside Out” – “Pahupidi” (2015)
režissöörid: Pete Docter ja Ronaldo Del Carmen
“Pahupidi” on viimase aja üks toredama ning leidlikuma ideega Ameerika animatsioone “The Lego Movie” kõrval. Nutikas, mõtlemapanev ja üllatavalt emotsionaalne film rullub lahti kui lasteversioon Cristopher Nolan’i “Inception’ist” – “Algusest” (2010), kus unenägudesse sissetungivad röövlid on asendatud peategelasese ajukäärude vahel tegutsevate emotsioonide/tegelaskujudega Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha.
Film on visuaalselt kaunis ning kohati väga leidlik. Isiklikuks lemmikuks on lõik, kus tegelaskujud SPOILER – ootamatult abstraktseks ja kahemõõtmeliseks muutuvad – END SPOILER. On imetlusväärne, kui lihtsalt ja arusaadavalt suudetakse rääkida üsna komplekssetest, suurtest ja teaduslikest asjadest. Film uurib, miks kõik (ka nn.halvad) emotsioonid on meie elus vajalikud ning suudab üsna kaunilt illustreerida ajus toimuvaid protsesse nagu mälestuste talletamine ja unustamine.
“Pahupidi” suurimaks vooruseks on see, et tegu on lastefilmiga, mis ei alahinda vaatajat ning pakub täiskasvanutele isegi rohkem mõtteainet kui kõige väiksematele. Lugu 11-aastasest tüdrukust Riley’st ja sellest, mida ta elab läbi elukohta vahetades, on miski, millega saab kergesti samastuda. Väga kaunilt jutustatakse lugu nii ajukääride vahel tegutsevate emotsioonide kui ka tüdruku enda vaatepunktist.
Samamoodi nagu “Pahupidi” režissööri Pete Docter’i eelmises filmis “Up” – “Üles” (2009) räägitakse ka siin väga elulistest ja resoneeruvatest asjadest. Aga nagu viimase filmi puhul, jääb ka pärast “Pahupidi” vaatamist sisse pettumus – tunne, et filmitegijad oleks saanud nii toreda idee teostamisel palju huvitavama suuna valida.
Nii suuri võimalusi pakkuva loo puhul oleks oleks soovinud veidi originaalsemat stsenaariumit (käsikiri põhineb üsna stambiks muutunud ajapommi motiivil ning tegelaskujud pole teab mis huvitavad) ning suuremat visuaalset leidlikust. Nii nagu Cristopher Nolan filmiga “Algus” tunduvad ka “Pahupidi” tegijad pea sees toimuva visualiseerimisel üllatavalt konservatiivsed olevat ega paku kõige leidlikumat representatsiooni alateadvusest või unenägudest. Seda kohta peavad filmimaastikul siiani täitma Satoshi Kon’i briljantne anime “Paprika” (2006) ning Richard Linklater’i hüpnootiline “Waking Life” (2001).
Kuigi “Pahupidi” ei ole nii lihvitud ega šarmantne kui “Shaun of The Sheep” (2015) või nii leidlik kui “The Sponge Bob Movie: Sponge Out of Water” (2015), on tegu on esmaklassilise ning meeldejääva koguperemeelelahutusega, mis on ilmselt nii Pixari stuudio kui senise kinoaasta üks parimaid filme.
Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf
Trainwreck – Nagu hunnik õnnetust (2015)
režissöör: Judd Apatow
Kuigi “Nagu hunnik õnnetust” stsenaarium pärineb koomik Amy Schumer’i sulest, tundub film läbinisti režissööri oma olevat, kuna koosneb Judd Apatow’le omastest puudustest ja voorustest. Nagu tema eelmised teosed (“Knocked Up”, “The 40-Year-Old Virgin” jt) laveerib ka antud film banaalse huumori ja draama, karikatuuride ja psühholoogiliste tegelaskujude, fiktiivsete ning eluliste probleemide vahel.
Kahtlen, et Apatow antud filmiga uusi austajaid leiab. Lugu naisterahvast, kes avastab armastuse ja monogaamia võimalikkuse, on üsna laialivalguv ning mitmed stseenid eksisteerivad ainult venivate ja tihti ebanaljakate šketside pärast. Siiski, vahetevahel saab ka naerda ning loo kangelanna peab silmitsi seisma mõtlemapanevate eluliste probleemidega (stsenaarium põhineb kohati Schumer’i enda elul). Kui päris aus olla, toimib film pigem draama kui komöödiana.
Hinnet ei oskagi panna. Huumor – eriti Apatow ja Schumer’i oma on ju paljuski maitse küsimus. Headest külgedest hoolimata on film minu jaoks natuke liiga banaalne ja kohmakas. Apatow pole režissöörina oma põhiprobleemidest – liigsest pikkusest (film võiks vabalt 20 minutit lühem olla) ja nõrgast kolmandast act’ist siiani võitu saanud. Aga midagi siin filmis justkui on.
Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf Diana
Lisa kommentaar