“The Man from U.N.C.L.E.” – “Koodnimi U.N.C.L.E.” (2015)
stsenaarium: Guy Ritchie & Lionel Wigram
Siiras hommage 1960-ndate sarjade ja spioonifilmi stiilile nii heas kui halvas. Guy Ritchie tabab ehk liigagi oma eeskujusid ning peidab üsna kesise ja etteaimatava stsenaariumi efektitseva ja kauni vormi taha. Kahjuks aga see ei tööta.
Filmil suurimaks puuduseks on korraliku fookuse ning dramaatilise pinge puudumine. Pole selge, kes on loo peategelane, kahe spiooni (Henry Cavill’i ja Armie Hammer’i) rivaalitsemine jääb nõrgaks, kuna nendevaheline suhe on üsna kehval alusel ning näitlejate vahel puudub vajalik ekraanikeemia. Ka Alicia Vikanderi kehastatud tegelaskuju jääb üllatavalt trafaretseks. Kurikaelad aga tulevad mängu liiga hilja ning üks neist muutub huvitavaks karakteriks napilt enne oma surma.
Filmi visuaalne pool ning heli on aga Ritchiele omaselt muljetavaldav. Eriline kiitus operaator John Mathiesonile (“Gladiator”, “Kingdom of Heaven”) ja kostüümikunstnik Joanna Johnstonile (“Who Framed Roger Rabbit”, “Lincoln”), kes loovad filmile laheda elegantsuse. “Koodnimi U.N.C.L.E.” on täis väga põnevalt tehtud episoode. Guy Ritchie on andekas režissöör ning film on täis loovalt lavastatud lõike koos kauni ja leidliku kaamerakasutuse, mängulise montaaži (kuigi flashback‘e ja split screen‘e on kohati liigagi palju) ning toreda helirežiiga (näiteks autoakna lahtikeeramisheli on siiani meeles).
“Koodnimi U.N.C.L.E.” iseloomustab lõppevat pettumustvalmistavat kinosuve : kohati leidlik, ent üldjoontes üllatavalt keskpärane ja kohe ununev linateos. Isegi kui film pole nii naljakas kui “Spy” (2015) või nii mänguline kui “Kingsman: The Secret Service” (2014), on tegu vist siiski senise kinoaasta siirama ning parima spioonifilmiga. Eks näis, mida meile paari kuu pärast pakub James Bond ja “Spectre”.
Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana Robbie Collin
“Irrational Man” – “Irratsionaalne mees” (2015)
režissöör: Woody Allen
stsenaarium: Woody Allen
“Irrational Man” uurib paljus samu tapmise ja moraaliga seonduvaid küsimusi, mida kohtasime Woody Alleni ühes süngemas ja huvitavamas filmis “Crimes and Misdemeanors” (1989). Tegu on järjekordse austusavaldusega Fjodor Dostojovskile, mis tundub seekord inspiratsiooni ammutavat teise tuntud kirjaniku – Patricia Highsmithi loomingust ning tema ühest kuulsamast teosest “Strangers on a Train”.
Tegu on filmiga, mis langeb Alleni loomingus kuhugi korralike (“Midnight in Paris”) ja kesisemate (“To Rome With Love”) teoste vahele. Amüsantne ja põnev karakteriuuring, mis toimib eelkõige tänu suurepärastele näitlejatele: Joaquin Phoenix ja Emma Stone. Film ise tundub veidi pikk, eriti teine pool, mil lõpp-punkti kuidagi pärale ei jõuta.
Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
“Victoria” (2015)
režissöör: Sebastian Schipper
Reaalajas lahtirulluv ühe-kaadri-film (“Rope”, “Vene laegas” jt) pole tänapäeval enam midagi uut ning taoline teos võiks toetuda ka ideele ja draamale, mitte ainult tehnilisele trikitamisele. “Victoria” on film, mille tiitrites nimetatakse operaatorit enne režissööri ning tehniliselt on saavutus tõepoolest märkimisväärne. Lugu on aga seekord kahjuks üsna tagaplaanile jäänud.
Kuigi esimene pool on tänu oma toorele teostusele ja improviseeritud (tihtilugu üsna halvale) dialoogile üsna eluline, muutub teine pool üsna tüüpiliseks krimkaks ning karakterite motivatsioon- eriti peategelase oma, pole kõige paremini välja mängitud. Võin kuuluda vähemusse, aga ma ei uskunud hetkekski, et Laia Costa kehastatud Victoria on selline tegelaskuju, kes nii kergelt pättide kambaga kaasa läheb. Sellel valikul aga rajaneb terve lugu. Samas, müts maha selle ees kui kaunilt suudeti edastada hiliste öö- ning varajaste hommikutundide ülendatud ja hullumeelset meeleolu. Ja kas öös ei ole mitte kõik valmis tegema midagi endalegi ootamatut?
“Victorias” on midagi hüpnootilist. Pildiline pool pole õnneks liiga esiplaanil ja ühe kaadri idee töötab suure osa ajast üsna hästi. Samas leidub ka mitmeid kohti, kus ei pilt ega näitlejad ei kanna stseene välja ning paaris kohas -nagu esimestes autosõidukaadrites- tekitab kaamera hoopiski võõristava efekti. Kaunilt on aga tehtud kohad, kus muud helid kaovad ning esiplaanil on muusika. Pausid, mis väljendavad tegelaste emotsioone on väga jõuliselt ja energiliselt välja mängitud ning annavad “Victoriale” hüpnootilise lummuse. Eriline kiitus helilooja Nils Frahmile kui tervele helimeeste meeskonnale, kes tunduvad filmile jagatud kiituses teenimatult tahaplaanile jäänud.
“Victoria” on vastuoluline film. Film haarab oma jõulisuse ning välise efektiga, ent peletab eemale oma kesise stsenaariumi ning nõrga dialoogiga. Tegu on tõepoolest muljetavaldava kinematograafilise koreograafiaga. Aga kui päris aus olla, siis palju huvitavam eksperiment on Mike Figgise “Timecode” (2000), kus reaalajas filmiti korraga nelja kaameraga. Kuigi ka see lugu ei olnud kõige tugevam, dekonstrueeris antud teos vähemalt unikaalsel viisil filmimeediumit.
Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 
Lisa kommentaar