“Sicario” (2015)
režissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Taylor Sheridan
Peale kuudepikkust heade filmide mõõna, on kinno jõudnud linateos, mida julgen soojalt soovitada. Denis Villeneuve “Sicario” lahkab paljuski samu teemasid, mida ta põnevalt käsitles teostes “Prisoners” (2013) ja “Incendies” (2010) – vägivalla ja kättemaksu lõputut ringi ning inimloomuse tumedamat poolt. Taaskord on tegu sügavalt poliitilise filmiga, mis esitab tuttava küsimuse: kas kurja kasutamine kurja võitmiseks on õigustatud või mitte?
Villeneuve tõestab taaskord, et on viimase aja andekamaid lavastajaid ning toob meisterlikult vaatajate ette nii kaasahaaravaid ja pingelisi märulistseene kui karakterikeskseid momente. Tegelased peavad ellu jääma armutus narkomaailmas, kus iga hetk on kellegi elu ohus. Polegi vist peale “Whiplash’i” nii palju kinos higistada saanud. Tegu on karmi filmiga ja kuigi vägivald pole liiga esiplaanil, on see ikkagi väga brutaalne. Need, kes mehe loominguga tuttavad, teavad mida oodata.
“Sicario” meenutab oma laadilt kui ka tugeva naiskangelanna poolest Kathryn Bigelow “Zero Dark Thirty’t” (2012) – reaalsena mõjuvat, orgaanilist, metoodilist ja intelligentset thrillerit. Erinevalt Bigelow filmist on aga keskmes hästi väljajoonistatud ning suurepäraselt näideldud tegelaskujud. Emily Blunt, Josh Brolin ja Benicio Del Toro eksponeerivad siin suurepäraselt oma meisterlikkust.
Kui vigadest rääkida, siis filmi product placement on liiga otsene (kui filmi näete, saate aru) ning lõpuosa võiks pidada filmi nõrgemaks, kuna tundub palju hollywoodilikum ning näpuganäitavam kui kõik ülejäänu.
Siiski, kindel soovitus!
Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana
“Roukli” (2015)
režissöör: Veiko Õunpuu
stsenaarium: Veiko Õunpuu
Mis on “Roukli”? Kas muljetavaldav ja mitmetasandiline uurimus inimesest ja religioonist keerulistel aegadel või naiivsevõitu sümbolitega meeleolutsev täispikk tudengifilm? Või asub vastus ehk hoopis kuskil mujal?
Oma lihtsas kammerlikkuses, kus käputäis tegelaskujusid eksisteerivad isoleeritud maailmas ning psühholoogiliselt väljajoonistatud karakterite ja sümbolismi poolest tuletab Õunpuu uusim film paratamatult meelde Ingmar Bergmani teoseid (Eestist ehk ka Olav Neulandi loomingut). Eriti tema filmi “Häbi” – “Skammen” (1968), kus nagu ka “Rouklis” on peategelaste suhte (Liv Ullmann’i ja Max von Sydow’i kehastuses) taustaks fiktiivne sõda. Kui Rootsi meisterlavastaja suutis seeläbi dekonstrueerida heaolusüsteemi, mis suutis vältida kahte maailmasõda, siis Õunpuu tegevuse asetamine Eestimaa väikekülasse annab võimaluse paigutada seda nii minevikku kui tulevikku. Saabuva sõja oht on eestlastel pidevalt alateadvuses paiknenud ning sellest tulenevalt tekib paratamatult ka teine viis analoogse materjali vaatamiseks.
Lõppude-lõpuks ei tundu aga fookuses olevat niivõrd sõda kuivõrd inimsuhted. Kuigi taevast ehtiv pilv meenutab tuumapommiplahvatust, võiks filmi tõlgendada kui uurimust inimestest ja usust. Sõda kujutab paradiisist väljaviskamist, kus filmi kangelased üritavad meeleheitlikult oma “normaalset” elu jätkata. Paradiisist väljaajamise motiivist ei saa üle ega ümber – seda kuuleme tekstis ning näeme pildis – see leiab otsest illustreerimist koos maoga. Tegelaste ja teemade arengut võiks aga justkui kommenteerida filmis kasutuses olev muna. Kord on muna toores, kord keedetud. Ja lõpuks pole enam muna, vaid kanaarilinnud, kes oskavad ööpimeduses ainult valguse juures olla. Justkui vabad, ent samas vangistatud. Taoliste suurte sümbolite ja kujunditega mängimine viib libedale jääle ja jumal teab, et nendega on libastunud ka suurmeistrid – nii Antonioni kui Bergman, näiteks oma katkise seieriteta kellaga nii “La Notte’s” (1961) kui “Maasikavälus” (1957). Omas ajas mõjusid aga taolised sümbolid kindlasti palju paremini kui tänapäeval. Samuti olid need ekraanil kõigest hetkeks, mitte mitmeks minutiks.
Ka Õunpuu eelmises filmis “Free Range/Ballaad maailma heakskiitmisest” (2013) olid üsna näkkukargavad ning küsitavad sümbolid – trolliliinidel põgeneda üritav peategelane ning kaader filmi kangelasest, taustal Kristus ja kruustang, ei ole need kõige pieteeditundelisemad lahendused filmirežissööri kinematograafilises varamus. Ehk on Õunpuu eesmärgiks minna sümbolite ja kujunditega nii kaugele, et need muutuvad oma illustratiivsuses absurdseks ja grotesklikuks – hoopis millekski muuks? Sama kehtib ka “Roukli” muusikalise kujunduse kohta, kus laulud tunduvad üks-üheselt illustreerivat ekraanil toimuvat. Halva maitse piiril mängimine, irooniline vimka või midagi enamat? Õunpuu filmide muusikaline kujundus on tavaliselt tema tugevamaid külgi (“Free Range’i” vaieldamatult parim hetk oli ühe väga kuulsa laulu aegluubis kasutamine), ent siin tundub kogu filmi muusikaline kujundus kuidagi suvalisemana. Ülo Kriguli kitarrihelid põrkuvad kummaliselt kokku Eesti rohkem- ja vähemtuntud artistide ning maailmakuulsate lauludega (“Nature Boy”). Film justkui ei leiaks alati suunda, mida Õunpuu näib “Roukliga” otsivat ning tundub kohati langevat mehe vanadesse stampidesse, mis sobitusid paremini ta varasematesse teostesse.
Õunpuu loomingut on ikka läbinud teatud absurdimaik. Ka “Püha Tõnu Kiusamine” (2009), mida isiklikult pean viimase 20 aasta parimaks kodumaiseks filmiks, on oma sümbolitest ja kujunditest hoolimata läbivalt absurdne ja karakterikeskne. Vaatamata sellele, et “Roukli” lõpp tundub palju optimistlikum kui ta teistes teostes, tundub film tema eelneva loominguga võrreldes vähem lootustandvamana. Ehk on asi selles, et seekord tunduvad palju kesksemad olevat sümbolid ja teemad kui tegelaskujud ise. Tegelased justkui kehtestatakse ning nendevahelised konfliktid eksisteerivad, ent lõppude-lõpuks tundub nende vahel toimuv väikeste laste triviaalse kismana. Pole põhjust ühestki karakterist või ekraanil toimuvast väga hoolida. Samas on antud liiga palju infot, et tekiks vastupidine – võõristav efekt. Film tahab ühelt poolt olla eksperimentaalne ja reegleid eitav, ent samas üritab raamida end klassikaliste põhimõtete abil. Ka huumorist ja mängulisusest, mida võiks pidada Õunpuu tugevamaks küljeks (siiani unistan Õunpuu lavastatud mustast komöödiast) tundub seekord puudus olevat. Kui seda leidub, siis tugeva sordiini all. Mitte et see kõik iseenesest probleem oleks.
Film lööb ääretult tugeva poeetilise, ent rõhuva maailma, mis nii nagu tegelaste jaoks võib ka vaatajatele kohati raskeks muutuda. Tegu on seekord pigem siiski Tarkovski kui Roy Anderssoni stiilis filmiga. Aeglane ja kohati piinlikkuseni atmosfääril ning kujunditel mängiv. Kui rääkida muusikaterminoloogias, siis tegu pole John Cage’i, Morton Feldmani või Arvo Pärdi laadse kordustel, kulgemisel või variatsioonil põhineva minimalismiga. Pigem tekib tunne nagu keegi oleks vajutanud filmi alguses ühele klaveriakordile ja me istume ning kuulame neid vaikselt kaugusesse kaduvaid toone poolteist tundi järjest. Omaette hüpnootiline ja huvitav, ent kohati väsitav ja isegi tüütu.
“Roukli” tundub kohati geniaalse ja kohati naiivsena. Aga samas totaalse ja kindlameelsena. Kas see kõik polegi Õunpuu eesmärk: mängida vaataja ootustega, nagu ta on teinud oma eelmistes filmides? Mitte lasta vaatajal leida kindlat jalgealust? Film on täis kauneid vinjette ja kaadreid (keskne kaamerasõit pimedast valgusesse on briljantne, kuigi ehk liiga pikk, nagu terve film) ning pakutav rütm kas haarab või mitte. Mida enam olen “Roukli” üle mõelnud (nägin filmi neli päeva enne kirjutise kirjutamist), seda enam sain aru, et sarnased emotsioonid valdasid mind ühe teise vastuolulise filmi – Tarkovski “Peegli” (1975) puhul. Mis on “Peegel” – kas ebamäärane ja ilutsev hägu või poeetiline ja sümbolistlik meistriteos? Leidub neid, kes peavad seda autori parimaks teoseks ning mehe uue suuna alguspunktiks, kui ka teisi, kes peavad seda vene režissööri üheks nõrgemaks tööks ning tipp-perioodi lõpuks. Mis ta siis on – üks või teine? Ju see jääb iga vaataja enda otsustada.
Õunpuu on Eesti filmikunsti enfant terrible. Mees, kes ei mängi teiste reeglite järgi, vaid kõnnib oma rada ning teeb kompromissituid filme publikule, kes ei soovi end kinos turvaliselt tunda. Ja müts maha selle eest. Jään huviga ootama, kuhu tema teekond edasi viib. Kuigi isiklikult läks tema filmidest “Roukli” mulle kõige vähem korda (paigutaks selle mehe loomingus “Tühiranna” ees neljandale kohale), leidub kindlasti ka neid, kes peavad seda ta parimaks teoseks. Ja eks taoliste art house eksperimentaalsemate filmide vastuvõtt on alati üks suur maitseküsimus. Mina aga isiklikult loodan, et ees on ootamas midagi palju radikaalsemat. Film, kus me ei räägi enam mõjutajatest ning viidetest filmiklassikutele. Film, kus me ei pruugi enam rääkida isegi klassikalisest narratiivist või tuttavast filmikeelest. Film, kus me räägime ühest unikaalsest häälest. Mitte Kaurismäki, Andersson, Bergman, Tarr, Tarkovski, Antonioni, Neuland vt filtreerituna läbi Õunpuu prisma, vaid lihtsalt – un film de Veiko Õunpuu.
Hinne: ?/10
IMDB
arvustus: Ralf
“Everest” (2015)
režissöör:Baltasar Kormákur
stsenaarium: William Nicholson & Simon Beaufoy
Islandi lavastaja Baltasar Kormákur’i (“21 Guns”, “101 Reykjavik”) uusim epopöa jälgib kahjuks tüüpilisi katastrooffilmi stampe: klišeelikud tegelased, hunnik häid näitlejaid, päriselul põhinev lugu, ent väga vaimuvaene ja igav teostus. Mittemidagiütlev harju keskmine, mis muutub enam-vähem huvitavaks alles viimase 20-minuti jooksul. Looduse võimu inimeste üle on ju tunda, ent tegelaskujud on kõik nii igavad, et raske on toimuvast hoolida ning filmi tegelik peategelane – Everesti mäetipp on filmitegijatel hoopis ära ununenud.
Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode
Lisa kommentaar