režissöör: Ridley Scott
stsenaarium: Drew Goddard, Andy Weir’i romaani alusel
osades:
Matt Damon (Mark Watney)
Jessica Chastain (Melissa Lewis)
Kristen Wiig (Annie Montrose)
Jeff Daniels (Teddy Sanders)
Sean Bean (Mitch Henderson)
Kate Mara (Beth Johanssen)
operaator: Dariusz Wolski, kunstnik: Arthur Max, kostüümikunstnik: Janty Yates, montaaž: Pietro Scalia, helilooja: Harry Gregson-Williams. Produtsendid: Mark Huffam, Simon Kinberg, Michael Schaefer, Ridley Scott & Aditya Sood.
141 min
“INTELLIGENTNE, KERGE JA LÕBUS MEELELAHUTUS”
Ridley Scoti fänn on üsna raske olla. Kuigi tegu on ääretult talendika režissööriga, tuleb tema käe alt enamjaolt – eriti viimasel ajal – palju keskpärast või väga nadi kraami (“Robin Hood”, “Prometheus“, “The Counselor”, “Exodus: Gods and Kings“). Iga kümnendi peale õnnestub tal aga teha ka 1-2 head või väga head filmi (“Alien”, “Blade Runner”, “Thelma & Louise”, “Black Hawk Down” jne). “The Martian” kuulub õnneks heade filmide kategooriasse.
Kuigi “Marslast” on nimetatud “Cast Away’ks” (2000) Marsil, pole lugu Marsile jäetud mehest sugugi uus idee. Mulle meenus kinos istudes hoopiski viimane suure eelarvega Marsifilm “Mission to Mars” (2000), kus Don Cheadle’i tegelaskuju suutis (SPOILER) nagu Mark Watney’gi (Damon) luua Marsile kasvuhoone abil ökosüsteemi ning selle abil elus püsida (END SPOILER). Samuti ei tasu unustada filmi “Robinson Crusoe on Mars” (1964). Seega pole Andy Weir’i romaan või Ridley Scoti film ideelisel tasandil midagi väga uut.
Filmi teeb nauditavaks kaks aspekti. Esiteks huumor ja mängulisus, millega nii Weir, stsenarist Drews Goddard (“Cabin in the Woods”) kui Scott filmile toreda energia loovad. Ausaltöeldes pole väga ammu ammu kinos istudes suu nii palju naerul olnud. “Marslane” on palju naljakam kui päris komöödiad ning kõige optimistlikum ja mängulisem film Ridley Scott’i loomingus. See pakatab energiast ja tundub olevat noore mehe lavastatud. Ridley Scott on aga 77-aastane ning hea näide sellest, et korraliku stsenaariumi puhul suudab mees suuri asju korda saata. Huumor on Scotti loomingus alati tagaplaanil olnud, ent pole tema jaoks sugugi võõras. Mehe filmograafiast võib leida ühe ääretult toreda ja millegipärast üsna alahinnatud komöödia “Matchstick Men” (2003).
Teiseks plussiks on filmi intelligentsus ja nutikus. Kuigi tegu on Hollyoodi meelelahutusega, juletakse olla piisavalt teaduslik ning mitte publikule ülevalt alla vaadata. Filmis näidatav teadus põhineb enamjaolt ikkagi füüsikareeglitel ning see on õnnestunud filmitegijatel tavavaatajale piisavalt vastuvõetavaks teha, mis on suure-eelarvelise ulme juures üsna harv nähtus. Ainult filmi lõpplahenduses muutub lugu ääretult hollywoodlikuks ning kuhjab kokku liiga palju takistusi, mida loo kangelased peavad ületama. Isegi kui sealsed füüsikareeglid paika peavad, tundub lõpp reetvat reaalsena mõjuvat filmi esimest poolt. Teiseks suureks pettumuseks on muidugi Sean Bean’i saatus. Tegu on haruldase filmiga, kus Sean Bean’i kehastatud tegelaskuju (SPOILER) ei sure. Ta kõigest vallandatakse (END SPOILER).
“Marslase” pole suurepärane, ent ilmselt parim suure-eelarvelise ulmekas, mida olen viimaste aastate jooksul näinud ning hulga inspireerivam ja kosmost avastama kutsuvam reklaamfilm NASA’le kui Cristopher Nolan’i kohmakas “Tähtedevaheline” – “Interstellar” (2014). Tegu on ulmefilmiga, kus keskseks on tegelased ja nende teekond, mitte visuaalefektid ja vaatemäng ning minu jaoks on tegu palju etema ja ausama filmiga kui seda on näiteks üsna ülehinnatud “Interstellar” või “Gravity” (2013). “Marslane” ei ürita rääkida liiga paljust vaid julgeb keskenduda ühele teemale. Lugu on eelkõige inimloomuse vastupanust – ellujäämisest ja võimatuna näivate raskuste ületamisest.
Selle aasta parim ja nauditavaim summer blockbuster, mis ei jõudnud ekraanidele suvel vaid hoopis sügisel.
Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 
Lisa kommentaar