režissöör: Sam Mendes
stsenaarium: John Logan, Neal Purvis, Robert Wade & Jez Butterworth
osades:
Daniel Craig (James Bond)
Christoph Waltz (Oberhauser)
Léa Seydoux (Madeleine Swann)
Ralph Fiennes (M)
Monica Bellucci (Lucia)
Ben Whishaw (Q)
Naomie Harris (Moneypenny)
Dave Bautista (Hinx)
operaator: Hoyte Van Hoytema, kunstnik: Dennis Gassner, kostüümikunstnik: Jany Temime, helilooja: Thomas Newman, montaaž: Lee Smith. Produtsendid: Barbara Broccoli & Michael G. Wilson.
148 min
“KAS TÕEPOOLEST LÄBI AEGADE PARIM BONDI-FILM?”
Lõpuks leidsin kiirete tööde-tegemiste vahelt aega, et taas kinos käia ning uusim Bondi film ära vaadata. Aga mitte keegi ei valmistanud mind ette sellise šedöövri vaatamiseks. Kuskil Eesti meedias nimetati Daniel Craig’i neljandat 007 filmi seeria kõige paremaks. Tõepoolest? Kas need inimesed olid kinos olles pilves? Igaühel on õigus oma arvamuseks, ent nimetada “Spectre’t” parimaks Bondiks on samaväärne väitega, et Herbert Rappaporti film “Valgus Koordis” on üks läbi aegade realistlikumaid ja usutavamaid portreesid Eesti inimeste elust ENSV’s. Eriti tõetruu on muidugi antud filmi viimane lõik -“Kolhoosilaul” :)
Ükskõik mis otsast “Spectre’ile” läheneda, on tegu Bondi seeria ühe kõige igavama ja halvema filmiga. Kuigi väga vähesed 007 seiklused on hiilanud heade stsenaariumite või psühholoogiliselt komplekssete tegelaskujudega, on nad pea alati olnud nauditavad ning hoogsad meelelahutusfilmid. Hea Bondi seiklus koosneb tavaliselt järgnevast: lihtne ja arusaadav lugu, suurepärane märul, kaunid ja särtsakad naistegelased, kiired autod, põnevad gadget‘id, eksootilised võttekohad ning meeldejäävad kurikaelad absurdsete plaanidega. “Spectre’is” on ainsana olemas eksootilised võttekohad ning autod. Lugu on arusaamatu, vaenlased ääretult igavad, naistegelased uimased ja ilmetud, gadget‘id tuttavad ning märul pingevaba ja toetub liigselt arvutiefektidele.
Isegi halvimad Bondi filmid nagu “Diamonds are Forever” ja “Quantum of Solace” on vähemalt kohati nauditavad ühe-kahe meeldejääva stseeni või tegelaskujuga. Nii leiame näiteks filmist “Diamonds are Forever” seeria ühed kummalisemad käsilased – geipaari Mr. Kidd’i ja Mr. Wint’i. “Quantum of Solace”, mis jääb meelde eelkõige väga halva väriseva kaamera ning jubeda montaažiga, on vähemasti lühike ja kiire ning esitleb ainsat Bondi-tüdrukut, kellega 007 ei maga. Lisaks on viimatinimetatud filmi kehval stsenaariumil põhjus. See jäi poolikuks, kuna toimus stsenaristide streik ning režissöör vahetus üsna viimasel minutil.
Mis eristab “Spectre’it” kõikidest teistest Bondidest? Uimasus, igavus, arusaamatus ning mehhaanilisus. Ainuke enam-vähem korralik stseen, kus on mingisugune pinge või draama, on kohtumine Bondi ning kahest esimesest Craig’i 007 seiklusest tuttava mr. White’iga. Kas leidub veel midagi meeldejäävat? Äkki see stseen, kus SPOILER – Bondile kaks auku pähe puuritakse, aga vaatamata sellele tatsab ta rõõmsalt edasi – END SPOILER.
Kõik tegelased, välja arvatud Ben Wishaw Q, tunduvad rahustite mõju all olevat, ning tervet lugu iseloomustab uimasus kuubis. Kogu filmis puudub energia, režii on ääretult ilmetu, kõik stseenid liiga pikad ning tervel teosel puudub rõhk ja tempereeritus. Märul on parimal juhul funktsionaalne ning montaaž ääretult kesine. Selle ideaalseks näiteks on Bondi ajaloo kõige igavam autode tagaajamine, mis üritab kaabut kergitada nii Connery kui Moore’i seiklustele. Montaaž ja teostus on aga nii funktsionaalne ja pingevaba, et selle kõrval tundub kihutamine kodumaisest filmist “Mina olin siin” “Kiirete ja vihastena”.
Hädine kvaliteet on seda šokeerivam, et režissööritoolis istub Sam Mendes. Mees, kes enne eelmise Bondi filmi “Skyfall” lavastamist on teinud ainult häid või väga häid filme ( “American Beauty”, “Road to Perdition” ja “Revolutionary Road”). “Skyfall“, mis on iga vaatamiskorraga ainult halvemaks läinud, on üsna nõrga stsenaariumiga, ent vähemasti visuaalselt huvitav. On tunda, kuidas Mendes üritab tuua Bondi seeriasse uue elegantsi. “Spectre” puhul pole visuaalset loovust peale esimest kaadrit praktiliselt üldse tunda.
Christoph Waltz’i kehastatud Oberhauser peaks olema huvitav kurikael, kellel on salajane side Bondi minevikuga. Stsenaristid ei suuda aga otsustada, mis selle ideega ette võtta. Mida peaks Oberhauser 007 jaoks tähendama? Mitte midagi. Lõpuks, kui meile avaldatakse Oberhauser’i tegelik pale ning seos Bondiga, on meil sellest ükskõik. Miks? Sellepärast, et tema seos Bondiga on nii segane ning loo jaoks ebaoluline, et paneb isegi maailma kõige kuulsama salaagendi õlgu kehitama. Kui see müsteerium filmist välja võtta, ei muutu loos midagi, mis tähendab, et Oberhauser’i tegelaskuju on nõrgalt kirjutatud ning stsenaarium amatöörlik ja logisev. “Spectre’is” on korralikke ideealgeid, ent nendega ei osata midagi ette võtta. Eriti jube on filmi viimane vaatus, kus Oberhauser peaks justkui mängima Bondi hirmude ja nõrkustega, mida 007 tegelaskujul ei eksisteeri. Bond pannakse valiku ette (idee röövitakse taaskord “The Dark Knight’ist” ja “Spider-Man’ist”), mis ei tähenda tema jaoks midagi. 007 tegelaskujul puudub valik ja konflikt. See tähendab, et puudub ka draama. Miks seda siis üldse teha? Oberhauser mängib psühholoogilisi mänge, mis mitte kuhugi ei vii ning terve film koosneb ideedest, mis tervikut ei moodusta. Oberhauser on nõrk vastane ka seetõttu, et ta ei kujuta Bondile reaalset ohtu. Ta on nukujuht, kes tõmbab eemalt niite. Niite, mis peaks “Spectre’t” ühendama eelneva kolme filmiga, ent see idee on nõrgalt ning kunstlikult lahendatud.
Ka Dave Bautista kehastatud kurikael Hinx ei jäta erilist muljelt. Tegu on käsilasega, kes üritab olla sarnane Jaws’i- (“The Spy Who Loved Me”, “Moonraker”) ning Oddjob’i-laadsete (“Goldfinger”) füüsiliselt ohtlike vastastega. Meest sissejuhatav lõik kopeerib nõrgalt Ridley Scott’i “Blade Runner’it” ja Cristopher Nolan’i “The Dark Knight’i” ning Hinx pole piisavalt kompetentne, et mõjuda hirmutavalt, ega saamatu, et olla humoorikas. Ta lihtsalt eksisteerib selles filmis. Naistegelastega pole lugu parem. Monica Bellucci saab väga vähe ekraaniaega ega näita oma parimat inglise keele oskust ning Léa Seydoux tegelaskuju teekond ning tema suhe Bondiga on ääretult nõrgalt arendatud (lõpuosa viitaks justkui üliolulisele suhtele, mille tekkimist me ekraanil ei näe). Stsenaarium on nii suvaliselt kokku klopsitud, et peale seda tundub “Casino Royale” (1967) paroodiaversioon täiesti arusaadava ja loogilisena.
Kes ei kratsinud kukalt ekraanilt kõlanud lause “Ma armastan sind” peale, teenib sügava kummarduse. Järelikult olite te filmi stsenaariumit lugenud ning teadsite, mida filmitegijad sellega öelda tahtsid, sest filmis tuleb see hetk küll eikuskilt.
Aeg Spectre’i organisatsiooni kinoekraanile toomiseks tundub ideaalne olevat. Tegu on ajastuga, mil maailmapoliitikat näivad juhtivat korporatsioonid ning inimesed, kelle isikut me ei tea. Mendes tundub ikka veel inspiratsiooni ammutavat Cristopher Nolani Pimeduse Rüütli triloogiast ning soovib Bondi filmidega kaasaega kommenteerida. Nagu “Skyfall’is”, on see ka siin üsna kohmakalt välja tulnud. Ma saan aru, mida “Spectre” üritab – siduda realistlik ja kaasaegne 007 klassikalise ja absurdsema (antud juhul millegipärast Roger Moore’ilikuma) Bondiga. Idee pole iseenesest halb, ent teostus ei veena. Filmi tonaalsus kõigub tõsise ja melanhoolse ning ääretult jabura vahel. Kuigi kohati leidub kohti, mis viitavad eneseteadlikule irooniale (Madeleine’i ja Bondi arutelu, mida nad peale üht kähmlust tegema peaksid) võtab film ennast ikkagi liiga tõsiselt. Esimese 007 seikluse “Dr.No” lavastaja Terence Young ütles kohe, et Bondi saab teha ainult iroonia ja teatraalsusega. Daniel Craig’i versioonis (“Casino Royale” välja arvata) on seda alati vajaka jäänud.
Ma ei hooliks kõigest sellest, kui film oleks vähemalt lõbus ja nauditav meelelahutus. Aga “Spectre” pole. Tegu on ainsa Bondi filmiga terves ajaloos, mis on läbivalt igav. Haruldane 007 seiklus, kus puuduvad nii energia, teravmeelsus kui lõbu. “Spectre” on hale ja nukker vari Bondi kunagistest hiilgeaegadest. Nii näitlejad, kes on kaamera ees kui filmitegijad, kes on kaamera taga, tunduvad materjali ükskõiksuselt suhtuvat. Miks peaksime siis meie vaatajana asjast huvitatud olema?
Sean Connery filmis “Diamonds are Forever” kuukulguriga ringi sõitmas, 57-aastane Roger Moore “A View to a Kill’is” noorte naistega magamas või Pierce Brosnan “Die Another Day’s” hiidlaine peal surfamas ei tundu peale “Spectre” vaatamist enam üldse nii halvana. Minu jaoks pole “Spectre” mitte ainult kõige halvem Bondi film, vaid üks halvemaid filme, mida ma sel aastal kinos näinud olen. Josh Trank’i “The Fantastic Four‘il” oli vähemalt põhjus, miks ta nii nigelalt välja kukkus. Et “Spectre” on nii suur hunnik õnnetust – lihtsalt uskumatu!
Minu kui Bondi-filmide austaja süda on igatahes murtud.
Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: David Chen Mark Kermode Sirp Diana Ralf
Paljude aspektidega olen nõus, aga võtaks natukese filmi kaitseks sõna.
Vististi kolm aastat ootust ajasid lati liiga kõrgele. Minu kui dinosaurusest Bondi-fänni jaoks oli tegemist aasta oodatuima kinosündmusega. Pärast kinos nähtut ei osanud tükk aega seisukohta võtta…
Erinevalt Sinust pean Skyfalli kogu bondiaana üheks paremaks peatükiks ja Adele`i lauldud nimilugu vaat et parimaks. Xavier Bardem psühhopaatilise, lõhestunud isikuse Raoul Silvana oli vääriline kurikael. Jah, liigagi jokkerlik, aga mõjus. Filmis oli nõrkusi, ent kokkuvõtvalt üsnagi inimlik ja tume lugu. Selgete kummardustega Nolanile, puudusid klassikalised Bondi-tüdrukud, ent stsenaariumit ma nõrgaks ei nimetaks. Võimalik, et hinnet upitas toona üles Quantum of Solace poolt suhujäetud mõru mekk. Kas tõsiseltvõetav bondifilm saab olla vaid 106 minutit pikk?
Spectre ei ole läbinisti halb, aga väga palju jäi lahti rääkimata. Lugu algab tempokalt, ent siis hakkab hoog tasapisi raugema. Ralph Fienesi M ei ole sama särav kui Judy Dench. Tema ja C dialoogid on emotsioonitud ja mittemidagiütlevad. Skyfalli söakast Q-st on saanud Bondi käpik, kes erilist initsiatiivi üles ei näita. Moneypenny tooks filmi sära, ent saab teenimatult vähe ekraaniaega. Täiesti arusaaamatuks jäi, et kui filmis on nii tugev näitleja kui Christoph Waltz, miks teda ometi kaadri taga varjatakse? Jah, Blofeld on kaadritagune niiditõmbaja, jah, Skyfalli Silvat nägime esimest korda näost-näkku alles esimese tunni möödudes, ent ikkagi…? Ootasin kohtumisest vana vaenlase Mr Whitega enamat, aga vähemalt need minutid läksid täie ette. Madeleine Swann meeldis Ghost Protocolis (2011) märksa enam, siin on ta lihtsalt omapärane iludus, kes ei paku Eva Greeni Vesperile konkurentsi. Armastusavaldus mõjus äärmiselt ebausutavalt. Rongimadin Mr Hinxiga mulle meeldis, hommage 1977. aasta Spioonile, kes mind armastas. Kahjuks järgnev meenutas Quantum of Solace kõrbetralli Boliivias. Kõikide totruste tipp oli Bondi pähe aukude puurimine, mille järel vägagi kõbus supermees Blofeldi tugipunkti maatasa tegi.
Kas filmis nalja ka sai? Meeldis dialoog turvamehega lossis: “Sono Topolino, chi sei?” ja see, et pärast relvaga sihtimist juhatas elus “Topolino” Bondi L`Americani saladuse jälile.
Originaalsusest jäi vajaka. Tom Cruise Rogue Nation näitas kõike juba suvel! Sündikaat versus SPECTRE, “surnud” salateenistuste agentidest oma võrgustiku punumine versus maailma juhtivate salateenistuste (info) enda kätte koondamine, Maroko versus Maroko, London vs London, visionäärist kurjam oma mehena MI6-s versus visonäärist kurjam oma mehena MI6-s. Kokkuvõtvalt oli 2015. aastal Ethan Hunt rohkem Bond :)
Hinne: 5,5/10
Kauneid Pühi ning tänud väga ilusa ja põhjaliku kommentaari eest.
Võib-olla olin filmi vastu liiga karm. Näis, kas teistkordsel vaatamisel olen pehmem või mitte :) Suurim pettumus minu jaoks on ikkagi see, et lavastajtoolis oli Sam Mendes. Mees, kes ei pruugi küll osata actionit lavastada, ent teab (teadis?) kuidas häid lugusid jutustada. Minu jaoks oli “Spectre” täis eraldiseisvaid stseene, mis kunagi kokku ei haakunud. Naljadest rääkides, jäi enim meelde stseen hiirega.
Kummaline kuidas 148-minuti pikkune film suutis korraga tunduda liiga aeglane ning samas liigselt kiirustav.
Vaatasin kohe peale “Spectre” nägemist “Quantum of Solace’it” ja nautisin seda seekord kõvasti rohkem. Kohutav montaaž ja poolik teostus, ent Craig’i rollisooritus on hea – Bondi tegelaskuju teekond on selge ning Olga Kurylenko kehastatud Bond-girl Vesperi kõrval Craigi filmide parimaid.
Olen nõus, et Ethan Hunt oli rohkem Bond kui seda oli Bond:)
Kes oleks oodanud, et aastal, mil linastusid “Spy”, “Kingsman”, “Man from U.N.C.L.E” ja “Rogue Nation”, osutus 007 seiklus vaat et kõige nõrgemaks.
Tänud heade soovide eest ja head jätkuvat!
Tahaksin omalt poolt tänada suurepäraste arvustuste eest, mis on nii mitmegi (väärt)filmini juhtinud. Loodetavasti jagub ikka jõudu ja jaksu seda asjalikku ajaveebi pidada :)
Vaatasin esmalt “Quantum of Solace” ja seejärel “Spectre” taas üle. Pigem tuleb nõustuda, et mu esialgne hinnang oli kallutatud ning ühe tärni võtan tagasi. Alles jääb 4,5. Bondi-fännina aastast 1987 (“Moonraker” ja “Octopussy” olid esimesed) on iga amps bondiaanast algselt kui gurmeesuutäis ja alles hiljem märkad vigu. “Quantum” on kõigest hoolimata parem. Lihtsalt õigeaegselt pandud punkti tõttu. Bondi motiiv on üks – kättemaks Vesperi eest, meetodid jõhkrad, brutaalust, karmust enam. Olga Kurylenko on sarmikas, mängib hästi. Vahemärkusena olgu öeldud, et minu jaoks omamoodi mõnus “Bondi-film” on “November man” koos duetiga Brosnan-Kurylenko. Puhas nauding :)
“Spectrest”. Algmaterjal oleks justkui hea, aga stsenaarium on kohutavalt halb. Just tegelaste motiivid on arusaamatud. Raoul Silva personaalne vendetta M-i vastu oli inimlikult mõistetav ja isegi pani talle veidi kaasa tundma. Franz Oberhauseri viha Bondi vastu on pehmelt öeldes arusaamatu. Kas issi jättis ta kommirahast ja uutest uiskudest ilma ning andis need “sinisilmsele orvule”? Kas see fakt tekitas eluaegse psühhotrauma, sundis isa kõrvaldama ja Bondile erinevaid kannatusi valmistama? Kas vähe lihtsamalt ei saanud? Pigem mulle tundub, et Blofeldi “kaubamärgi” kasutamise õigus kukkus tegijatele (2013?) ootamatult sülle ja S.P.E.C.T.R.E. poogiti vägivaldselt Quantumi katusorganisatsiooniks. Andis ju Fleming surivoodil Blofeldi ja Spectre üle Kevin McClory`le ja viimane kampa võeti “Thunderballi” tegemisel. Pärast pikki kohtuvaidlusi jäi õigus talle ning sündis “Never Say Never Again” . Seda kõike Bondi-fännid teavad :)
Bondi sisenemine – õigemini trepist ülessammumine SPECTRE koosolekule – tõi kohe silme ette “Never Say Never Again” analoogse stseeni. Ent see üldkoosolek ise… pärast “Austin Powersit” ja Doktor Kurjust ei saa sedalaadi massiivsust ilma muigeta vaadata. Quantum tundus ähvardav, Silva hull Jokker tundus psühhopaatiliselt ettearvamatu, aga SPECTRE lihtsalt igav ja ohutu. C nn Üheksa Silma programm ja SPECTRE roll selles…”Skyfallis” manipuleeris Silva Uganda valimistulemuste ja luuresatelliitidega Kabuli kohal, luges Bondi isiklikke faile jne. Informatsioon kui põhiline huviobjekt oli juba eelmises filmis! Mendes hakkas ennast kordama – jällegi isiklik vaen, eelmises filmis M-i, nüüd Bondi vastu. Mr Hinx tundus uuel vaatamisel puine. Üritas olla Jaws, aga ei olnud ei koomiline ega ohtlik. Jaws ütles samuti üheainsa fraasi “To us” (“Moonrakeri” lõpus) nagu Hinx selle s-sõna. Annan natuke armu Madeleinele, kelle armastusavaldus Bondile võis olla segadusseaetud ja hirmunud naise tundeavaldus hetkel, mil Bondi siirdumine taevastele spiooniradadele näis vältimatu ;)
Nii et kokkuvõtvalt “Quantum of Solace” tõuseb “Spectrest” nüüd ette.
Suured tänud ka teile. Mul on hea meel nii põhjalike kommentaaride eest kui selle eest, et keegi leiab blogi abil endale uusi toredaid filmielamusi.
Olen täitsa nõus, et Bond on peale Austin Powers’i triloogiat keerulises situatsioonis. “Casino Royale” ja “QoS” sammusid paljuski Bourne’i rada, “Skyfall” imiteeris Nolanit ning “Spectre” üritas kõik eelnevad 53 aasta ühte kompotti panna. Loodan, et järgmine Bond leiab endale konkreetsema identiteedi. Hea meelega näeks 007 rollis ka uut näitlejat.
Eks see ohu teema oli probleemiks nii “Skyfallis” kui “Spectres”. Peale Silva ebaõnnestunud katset M tappa, ei tundunud ta nii ohtlik. Olen siiani veendunud, et kui ta oleks siis tapnud M’i, oleks ta ka lõpus palju tõsiselt võetavam olnud. Spectre puhul ning Oberhauser’i näol oli tegu tegelastega, kellelegi reaalsena näivat ohtu ei kujutanud. Nende poolt kujutatud oht oli filmi enda kontekstis liiga anonüümne. Minu üks lemmik Bondi vastaseid on seetõttu Robert Davi kehastatud Franz Sanchez. Tema puhul oli tunda brutaalsust ja reaalset ohtu kõikide tegelaste heaolule. Felixi piinamine ning ta naise tapmine tegi temast tõeliselt armutu tegelase. Aga noh, minu jaoks on ka Dalton siiani parim ja kõige rohkem Fleming’u loomingut meenutav Bond.
Kirjutamist jätkan ikka.On oht, et see aasta osutub see uue töö ning potentsiaalsete filmiprojektide tõttu hõredamaks.
Aga annan endast parima:)