The Hunger Games: Mockingjay – Part 2 – Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 2

režissöör: Francis Lawrence
stsenaarium: Peter Craig, Danny Strong & Suzanne Collins, Collinsi romaani alusel

osades:
Jennifer Lawrence (Katniss Everdeen)
Josh Hutcherson (Peeta Mellark)
Liam Hemsworth (Gale Hawthorne)
Woody Harrelson (Haymitch Abernathy)
Donald Sutherland (President Snow)
Philip Seymour Hoffman (Plutarch Heavensbee)
Julianne Moore (President Alma Coin)

operaator: Jo Willems, kunstnik: Philip Messina, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Alan Edward Bell & Mark Yoshikawa, helilooja: James Newton Howard.

Produtsendid: Nina Jacobson & Jon Kilik

137 min

“KAHEOSALINE FILM, MIS VÕINUKS OLLA TELESARI”

Senistest populaarsetest young adult/noortekirjanduse ekraaniadaptsioonidest on mulle seni vist kõige enam meeldinud “Labürindijooksja” esimene osa, kuna tegu on üsna tervikliku, korralikult teostatud ning kinematograafilise meelelahutusfilmiga. “Näljamängude” seeria, mis võtab keskse idee Kinji Fukasaku lavastatud “Battle Royale’i” filmidest (mis omakorda põhinevad kirjandusteosel), toimib eelkõige tänu pühendunud ning hinnatud näitlejate (Lawrence, Harrelson, Sutherland, Hoffman) sooritusele ning algmaterjalis peituvale tugevale ideele. Režissööritöö, stsenaarium ning noorteromaanile pea kohustuslik armukolmurk on mulle alati küsimusi tekitanud. Raamatu viimase osa -” Pilapasknääri” puhul isegi rohkem kui varasemates filmides.

Kui esimese osa režissöör Gary Ross (“Pleasantville”) nülgis liigselt raamatu esimest osa ning rikkus elamuse kohutava väriseva õlakaamera kasutusega, siis kõik ülejäänud osad lavastanud Francis Lawrence (“Constantine”) leidis küll operaatorile statiivi, kuid mitte korralikku fookust draamale ning venitas kolmanda raamatu (produtsentide tahtel) kahe filmi pikkuseks. Miks? Sest see on peale “Sõrmuste Isanda”, “Harry Potteri” ning “Videviku” filme ju moes. Rohkem filme = rohkem raha.

Kuigi ma pole selle hittseeria aluseks olnud raamatuid lugenud, olen kõiki osi kinos vaatamas käinud. Esimesest kolmest jättis ainult eelmine – “Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 1”  halva järelmaitse. Antud film hõljub ebamäärases fluidumis, kuna lool pole algust, keskpunkti, lõppu ega korralikku dramaturgilist kaart. Lawrence’i tugevamaks küljeks ei ole karakterid, sügav draama või tervikpildi haldamine. Muusikavideote lavastajana alustanud režissöör näib end koduselt tundvat märuli- , mitte karakteripõhiste stseenide teostamisel, ning mehe nõrkused annavad ka “Näljamängude” viimases filmis tunda. Stseenid on pahatihti funktsionaalselt lavastatud ning teenivad ainult paberil kirjapandut. Sageli puudub eri lõikude vahel korralik side ning mitmetest olulistest emotsionaalsetest kohtadest, nagu näiteks Katniss’i elu puudutavast märgilisest sündmusest lõpuosas, minnakse aga kiirustades üle.

“Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 2” filmis leidub kõnekaid, ent üsna tuttavaid revolutsiooni-, propaganda- ning sõjateemalisi ideid. On ääretult positiivne, et selline humanistlik, sõja – ja vägivallavastase sõnumiga film jõuab nii suure hulga noorte kinokülastajate silmade ette. Asjaolu, et Katniss Everdeen’i-laadne eetiline tegelane sai nii paljudele tütarlastele iidoliks, on väga kiiduväärne. Kuigi materjal näitab ebamoraalseid mänge, mida vabadusvõitlejad on võidu nimel valmis mängima, jääb filmis vajaka hallidest toonidest. Oma suure idee ( sõjas ei mängi kumbki pool reeglite järgi) keskel muutub lugu ikkagi üllatavalt mustvalgeks. Kuri on ikka kuri ja hea on hea. Ei oska öelda, kas probleem on adaptsioonis või algmaterjalis.

Kuigi tegu on eelmisest osast terviklikuma ning paremini teostatud filmiga, jääb ikkagi õhku küsimus: kas  sellest materjalist kahe filmi tegemine oli õigustatud? Minu meelest ei. Tervel teosel puudub korralik fookus, pinge ning edasiviiv jõud. Nagu eelminegi osa, valgub film liigselt laiali, kuna lugu koosneb liiga paljudest stseenidest, liinidest ja tegelaskujudest, kes pole tegelikult vajalikud. Lugu on venitatud kaheosaliseks, kuigi kõik vajalik võinuks mahtuda ühte. Olen võib-olla vanamoeline, soovides, et filmidel oleks korralik algus, keskpunkt ja lõpp ajastul, mil Marvel stuudio toodangu mõjutusel on aina enam filme liikunud televisioonilikuma lähenemise suunas. “Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 1 ja 2” probleemid on identsed ”Kääbiku” triloogia, viimase kahe “Harry Potteri” filmi, Lars vor Trier’i “Nümfomaani” jt analoogsete teostega.

Filmitegijad võiksid teha valiku. Kui nad otsustavad teha raamatust filmi, võiksid nad selle mugandada meediumile sobivaks. See tähendab tihtilugu mitme tegelaskuju üheks uueks liitmist, sündmuste visuaalseks adapteerimist, mitmete kõrvalliinide väljajätmist ning kesksele draamale keskendumist. Mõni materjal aga vajab rohkem erkaaniaega. Olen siiani veendunud, et Harry Potteri seeria (eriti viimased filmid) koos oma sadade tegelaste ning liinidega toimiksid palju paremini teleekraanil. Oma peas kujutan ette ka üsna head versiooni “Näljamängude” raamatutest tv-minisarjana. Formaat, mille filmitegijad on seekord valinud, ei toimi kõige paremini. “Pilapasknääri”- osade, nagu ka “Kääbiku”-triloogia puhul, tekib tunne, nagu vaataks suure ekraani jaoks ebaõnnestunult kohandatud telesarja. Sarja, mille järgmist episoodi pidi ühe nädala asemel üks aasta ootama.

Tore, et “Näljamängude” seeria on ulmežanri ning sõjatemaatika noortele tütarlastele lähemale toonud. Seeria viimasest osast võib leida tugevaid karaktereid, kõnekaid teemasid ning mõjuvaid stseene. Kahjuks ei moodusta need kokku aga tugeva terviku.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Diana