Bridge of Spies & Love 3D (2015)

“Bridge of Spies” – “Spioonide sild” (2015)

režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Matt Charman, Ethan & Joel Coen

“Spioonide sild” algab vaat et täiusliku kaadriga ning muljetavaldavate peaaegu dialoogita toimuvate stseenidega, mis viivad meid Nõukogude Liidu jaoks spioneerimises kahtlustatava Rudolf Abel’i (Mark Rylance) maailma. Kahju, et ülejäänud film pole sama kõrgel tasemel.

Tegu on päriselul põhineva looga, mida Hollywood on üritanud juba 1960-ndatest ekraanile tuua. Omal ajal oleks ette kujutanud näiteks Stanley Kramer’it (“Judgment at Nuremberg”) antud materjali lavastamas. Spielberg’i kätes ei saavuta antud lugu täit potentsiaali. Film räägib James B. Donovan’ist (Tom Hanks), kindlustusadvokaadist. Mees saadetakse peale NL spiooni Rudolf Abel’i (Mark Rylance) kohtus kaitsmist Ida-Berliini läbirääkimistele, et korraldada Nõukogude spiooni ja Ameerika piloodi vahetus.

Filmi vooruseks ja suurimaks probleemiks on huumor. Tegu on üllatavalt kerge ning naljaka külma sõja thrilleriga – materjaliga, mida näiks palju paremini töötavat filmi kaasstsenaristide Coenite (“Fargo”) lavastajakäe all, sest nende huumor on kuivem ning iroonilisem kui Spielbergi oma, kelle liigselt slapstick’ilik lähenemine tegelaskujudele ja naljadele röövib filmilt suure osa pingest ning usutavusest. Tom Hanks’i tegelane on kui ainuke normaalne inimene idiootidest ümbritsetud külma sõja keskkonnas. Ja kuigi endisesse Nõukogude liitu kuulununa teame, et tegu oli üsna jabura süsteemiga ja seal tegutsevate inimestega, töötab taoline lähenemine draamale vastu. Tom Hanks’i tegelaskuju James B. Donovan on üsna sarnane Matt Damon’i kehastatud Mark Watney’ga filmis “Marslane” (2015). Tegu on samuti mehega, kes tundub mitu sammu teistest ees olevat (eriti  filmi teises pooles) –  nutikas optimist, keda ei morjenda miski. Tegelaskuju, kellel pole sisemisi probleeme ega konflikte  ning puudub areng. Mees küll võitleb keeruliste probleemidega, ent  lahendus  tundub tal  alati tagataskust võtta olevat. Kuigi on tore, et leidub ka selliseid tegelaskujusid, ei ole nad kõige huvitavamad protagonistid.

Filmi stsenaarium on kohati laialivalguv ning näitab liiga kõrvalliine (näiteks  allatulistatud ameerika lendurist), mis väga palju draamale juurde ei anna (neid lõike võiks olla kas tublisti rohkem või vähem). Jällegi, Coenid oleks taolise asja suutnud toimima panna, kuna nad eirasid stsenaariumi reegleid üsna mänguliselt nii filmides “No Country for Old Men”, “Burn After Reading” kui “A Serious Man”.

Kõigest hoolimata on tegu huvitava ning kõneka algmaterjaliga, mis võiks resoneeruda ka tänapäeva poliitiliselt keerulises kliimas. Igaüks väärib õiglast kohtlemist – on ta spioon või patrioot. Spielberg on üks neist lavastajatest, kelle filmides (ka kesisemates) leiab mitmeid meisterlikult tehtud stseene. Nii ka siin. Väga kaunilt on näiteks tehtud  üle Berliini müüri põgenemine ning selle peegeldus filmi lõpuosas. Leidub lõike, kus valitud tonaalsus ning huumor toimib suurepäraselt. NL spiooniks tembeldatud Rudolf Abel, filmi kõige põnevam tegelane, vastab Donovan’i küsimusele “Kas sa pole mures?” lausega “Kas sellest oleks abi?”.

“Spioonide sild” on mõtlemapanaev spioonifilm, mis ei küündi kahjuks lavastaja loomingu paremikku.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Love 3D” – “Armastus 3D” (2015)

režissöör: Gaspar Noé
stsenaarium: Gaspar Noé

Nukker tõsiasi – kõige parem aspekt “Love 3D” – “Armastus 3D” juures on plakat. Üks asi, mida ei oleks režissöör Gaspar Noé (“Irréversible”, “Enter the Void”) uusimast filmist oodanud, on see, et ta jätab mind ükskõikseks.

“Armastus 3D” on teostatud niisuguse eneseteadlikkusega, et tekib tunne, nagu kuulaks pidevalt režissööripoolset audiokommentaari. Peategelase poja nimi on Gaspar ning endise tüdruksõbra armukese oma Noé. Lisaks sellele leiame peategelase korterist hunniku filmiplakateid (sealhulgas Pier Paolo Pasolini “Salo”, mida ma palju parema meelega oleks vaadanud) ning noormees küsib, kuidas tütarlaps küll “2001: A Space Odyssey’d” näinud pole, kuna selle filmi pärast hakkas ta režissööriks. Iga natukese aja tagant paneb Noé postulaatidena tegelaste suhu enda vaateid ja ideid. Kuigi praktiliselt iga lavastaja peegeldab oma teostega ka iseend, on see antud juhul viidud niisuguse piirini, et kaotab igasuguse mõju. On nukker, kui filmitegija põhjendab oma loomingu eksisteerimise vajalikkust filmis kõlava dialoogiga.

“Armastus 3D” on totaalse nägemusega. Noé teostab filmi pikalt komponeeritud 3D kaadritega, mille iga montaažilõike vahel on pimedad kaadrikud ning tervel teosel on režissöörile omane hüpnootiline tunnetus. Filmi muutub kulgedes huvitavamaks (narratiiv liigub nagu “Irréversible’is” suuresti tagurpidi) aga “Armastus 3D” ei ole nii šokeeriv, provokatiivne ega kõnekas, et kinost lahkudes diskussiooni tekitada. Kuigi režii on kindlakäeline, kannatab teostus üheplaanilise stsenaariumi, ebasümpaatsete tegelaskujude ning nõrga näitlemise all. Peaosi pakuti enne “Irréversible’i” tegemist Monica Bellucci’le ja Vincent Cassel’ile – headele näitlejatele, kes suudaksid ka vastikud tegelaskujud huvitavateks mängida. Praegused osatäitjad võtavad end küll alasti ning mõjuvad usutavalt voodistseenides, ent näitlemine pole nende tugevaim külg. Eriti annab see tunda kõige olulisema tegelaskuju – Elektra puhul, keda kehastav Aomi Muyock suudab kohati vaevu ingliskeelseid lauseid moodustada. Olen üsna kindel, et prantsuse keeles oleksid dialoogid palju paremini mõjunud.

Lugu on ääretult prantslaslik aga taolisi ménage à trois suhteid või pornograafia ja art house piiril balansseerivaid taieseid on enne palju paremini tehtud (“Lie with Me”, “9 songs” jne). Algmaterjal, kuigi kulunud, on iseenesest rahuldav, aga film ei haara. Kohati huvitav pildiline ja muusikaline kujundus ei moodusta põnevat tervikut ning narratiiv jääb lihtsakoeliseks. Vähemalt leidub filmis üks kaader, mis võtab üsna ideaalselt kokku 3D vajalikkuse filmikunstis. Ütleme nii, et antud kaader lõppeb kellegi jaoks väga õnnelikult :)

Filmi suurimaks saavutuseks võib nimetada seda, et Noé rikub ära ühe läbi aegade ägedama soundtracki – nimelt John Carpenter’i hiilgava peateema filmile “Assault on Precinct 13” kontekstiga, kuhu ta loo paigutab. Selle jaoks on tõepoolest talenti vaja. Ilus metafoor “Armastus 3D’le” – on vaja annet, et taolise temaatika ning lähenemisega film nii väheütlevalt välja kukuks.

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode