“El Club” – “Klubi” (2015)
režissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Guillermo Calderón, Pablo Larraín & Daniel Villalobos
osades:
Roberto Farías (Sandokan)
Antonia Zegers (Hermana Mónica)
Alfredo Castro (isa Vidal)
Alejandro Goic (isa Ortega)
Alejandro Sieveking (isa Ramírez)
Jaime Vadell (isa Silva Marcelo)
operaator: Sergio Armstrong, kunstnik: Estefania Larrain, kostüümikunstnik: Estefania Larrain. Produtsendid: Juan de Dios Larraín & Pablo Larraín.
98 min
“KÜSITAVA MUUSIKAVALIKUGA PROVOKATIIVNE JA HÄIRIV FILM”
“Puhta lehena” Tšiili lavastaja Pablo Larraín’i filmi “El Club” – “Klubi” vaatama minnes sain ma väga polariseeriva filmielamuse osaliseks. Ühelt poolt on provokatiivse teosega, mis uurib rasket ja olulist teemat väga ebamugaval ja teraval moel. Teisalt on aga tegu teosega, mis vajub hetketi (eriti oma kaameratöös) üleliigsesse groteski ning kaldub kohati art house exploitation-isse.
Katoliku kiriku kuritegusid paljastav film, mille keskmes on erinevate pattude eest kogukonnast välja visatud preestrid ning nende salajane pensionäride pansionaat, on viimaste aastate ühe briljantsema ning teravama lõpplahendusega mõistujutt, mis kannatab küsitava muusikavaliku all.
Pablo Larraín’i möödunud aastane kingitus Arvo Pärdile polnud just parim viis maestro 80-ndat juubeli tähistamiseks. Iga film, mis algab Arvo Pärdi teosega, võib osutuda problemaatiliseks. Seekord on tegu “Fratresega”/”Vennad”/- temaatiliselt, ent mitte muusikaliselt sobiva valikuga, mida korduvalt kasutatakse ning mis suudab ühe stseeniga teose minu jaoks vähemalt mõneks ajaks ära rikkuda. Olgu. Kubrick kasutas “Clockwork Orange” (1971) analooges situatsioonis armastatud “Singin’ in The Rain’i”. Paljude jaoks rikkus ta sellega laulu igaveseks ära. Mitte minu jaoks. Tegu oli suurepärase muusika ja pildi vastandusega. On lavastajaid, kes teavad, kuidas eksisteerivat muusikat oma filmis kasutada ning selle kaudu uusi mõõtmeid luua (Tarantino, Scorsese, Kubrick). Larraín pole kahjuks üks neist.
Küsimus pole ainult “Fratreses”, vaid üldse muusikakasutuses, mis minu jaoks kordagi tööle ei hakanud. Kuidas seda kõige paremini seletada? Muusikalised momendid ei lähtu filmi loogikast. Nad tulevad enamjaolt ebaorgaaniselt tapeedina pildi peale ning pole siiski pildiga heas dissonantsis või vastavuses. Eriti nukker on lõpuosa märgiline stseen, kus “Fratres” olulist rolli mängib. Terve lõik pole eriti mõjuvalt lavastatud ega monteeritud. Ainuke asi, mis selle teostuslikult “suureks” teeb, on muusika. Tegu on emotsionaalse kohaga, kus õige muusika kasutamine võiks olla ääretult mõjuv. “Fratrese” näol tundub tegu olevat vale teosega. Selles peitub minu jaoks kogu filmi probleem. Muusika pole mitte lisaväärtuse andja, vaid päästerõngas, ning film oleks võitnud teise (vähem võimsa) muusika kasutamisest. Kui lõpulaul välja arvata, torkis muusikavalik mu kõrvu kui küüntega kass.
Olen näinud palju täispikki, dokumentaal-, tudengi- ning amatöörfilme, kus Pärdi muusikale toetudes üritatakse saavutada sügavus ja võimsus, mis pildis puudub. “Klubis” lisab muusika kaalu stseenidele, kus see alati vajalik pole. Efektiivsemad momendid filmis on hoopis vaikuses – kui lapsepõlves preestri poolt kuritarvitatud mees Kristuse kombel tooli oma pea peal kannab või ühe kaadriga teostatud dialoog sama mehe ning preestri vahel.
Jään ikkagi selle juurde, et Pärdi tuntumad ja populaarsemad teosed (“Für Alina”, “Spiegel im Spiegel” ja “Fratres”) on liiga suured ja võimsad, et neid filmimeediumis kasutada. Tõsiasi, mida kriitikute poolt materdatud “Aadama passioon” (etendus, mida pean siiski õnnestumiseks) ning lavastaja Robert Wilson mõistsid, oli see, et Pärdi muusikale loodud pilt peab olema minimalistlik. Muusika on nii võimas ja kaalukas, et laval toimuv saab olla ainult seda täiendada. Eelmine aasta jooksis Eesti kinodes vähemalt kaks filmi, mis kasutasid küsitavalt Pärdi muusikat : Bennett Miller’i “Foxcatcher” ning Nanni Moretti “Mia Madre”. Seal suutsid lavastajad tekitada vähemalt mingi orgaanilise seose muusika ja pildi vahel.
Eks kindlasti mängib kaasa see, et olen selle muusikaga tuttav. Sõber, kellega filmi vaatasin, ei teadnud, et see on just Pärdi muusika ning nautis “Klubi” sellevõrra rohkem. Mina isiklikult ei mäleta ühtegi Paul Thomas Anderson’i “There Will Be Blood’ist” (2007) uuemat filmi, kus Pärdi muusikat oleks orgaaniliselt või huvitavalt kasutatud. Igatahes, kui film Kuldgloobuse või Oscari võidab on see ka Pärdi oma. Berliini Hõbekaru juba kuulub poolenisti talle :)
“Klubi” loob visuaalselt nihestatud ja kummalise maailma, kus pattu teinud preestreid vaadeldakse läbi nihestatud prisma. Filmi kesksetes intervjuudes vaatleb neid kaamera moonutatult ning häguselt. Kohati on see mõjuv, ent minu jaoks muutub see mingist hetkest üleliigseks. Tegelased muutuvad halenaljakateks. Siiski muudab visuaalne valik – odav digikaameralik pilt, tuhmid värvid, koledad kompositsioonid ning halb valgus – filmi teatud mõttes värskeks ning loole sobivaks. Näitlemine on iseenesest väga hea, ent režii kohati hiilgav, kohati kesine ning mõnede valikute poolest vaat et halb.
Võib-olla on asi hoopis selles, et muusikaline kujundus on osa sõnumist ning vormivalikust. Tegu on sisuliselt ebamugava ning ehk ka nimme teostuslikult “kriipiva” teosega. Ükski asi siin filmis pole turvaline, vaid iga hetk võiks juhtuda midagi, mida me näha ei taha. Kuigi stsenaarium ning lugu on tugevamad kui teostus tervikuna, on tegu kõneka filmiga, mis tänu tugevale lõpplahendusele sööbib mällu. Olen aga veendunud, et parema režissööri käe all oleks antud materjal kordades mõjuvam olnud. Larraín tundub liigselt sensatsiooni peale mängivat ega küüni oma eelmise mängufilmi – suurepärase “No” (2012) tasemele.
Filmile tervikuna ning režiile ei oskagi hinnet panna.
Küll aga võiks stsenaariumi hinnata 7/10 ning muusikalist kujundust 3/10.
Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes
P.S: Väike kriitika ka eestikeelsele sünopsisele, mis müüb filmi faktiliselt valesti. Erinevalt kirjapandust on enamik kirikuisasid pansionaadis erinevatel põhjustel.
“Creed” – “Creed: Rocky Pärand” (2015)
režissöör:Ryan Coogler
stsenaarium: Ryan Coogler & Aaron Covington, Sylvester Stallone’i loodud tegelaskujude põhjal
osades:
Michael B. Jordan (Adonis Johnson)
Sylvester Stallone (Rocky Balboa)
Tessa Thompson (Bianca)
Phylicia Rashad(Mary Anne Creed)
Tony Bellew (‘Pretty’ Ricky Conlan)
Graham McTavish (Tommy Holiday)
operaator: Maryse Alberti, kunstnik: Hannah Beachler, kostüümikunstnikud: Antoinette Messam & Emma Potter, montaaž: Claudia Castello & Michael P. Shawver, helilooja: Ludwig Göransson.
133 min
“KLASSIKALINE, RESPEKTEERIV JA EMOTSIONAALNE PÄRAND”
Mis oleks võinud olla J.J. Abramsi “Star Wars: The Force Awakens” on hoopis Ryan Coogler’i lavastatud “Creed”. Remake/reboot/järg, mis paljuski kordab ja reflekteerib vana, ent ei toetu liigselt nostalgiale, vaid saadab uued ja vanad tegelaskujud tähendusrikkale teekonnale, mis viib frantsiisi edasi uutele radadele.
Kas lugu kõlab tuttavalt? Absoluutselt – tegu on klassikalise ja klišeeliku spordifilmiga. Apollo Creedi sohilapse Adonis Johnson’i teekond tundmatust underdog‘ist poksi tippude hulka on sarnane Rocky Balboa omaga, ent tema sisemine tee, konfliktid ning suhe Itaalia täkuga piisavalt teistsugune. Adonis on tegelaskuju, kes võitleb OMA lahingut – lahingut enda varjuga – kuulsa isa nime ning pärandiga.
Filmitegijad mõistavad, et Rocky-seeria parimad filmid (I, II ja VI) on elulised ja realistlikud karakterikesksed draamad, milles poks on tegelikult teisejärguline. Film pole niivõrd spordist kui inimestest, nende suhetest ning sisemistest konfliktidest. Nii näiteks oli esimese osa meeldejäävamaid asju Rocky ja Adriani armastuslugu.
Kuigi “Creed’i” armastajapaari Adonise (Michael B. Jordan) ja Bianca (Tessa Thompson) suhe pole nii huvitav kui Rocky ning Adriani oma, on sellel piisavalt kaalu. Tõsi küll, suhe muutub kolmandas vaatuses liiga etteaimatavaks ning Bianca osutub lõpuosas üsna ebavajalikuks. Kui Adrian on inetu pardipoeg, kes Rocky abil enesekindlaks ja kauniks luigeks sirgub, siis Bianca näiline traagika tuleb tema kuulmisvaegusest. Tüdruk on tasapisi kuulmist kaotamas ning tema teekond peegeldab paljus seda, mis võib ees oodata Adonist, kui ta valib poksija elukutse. Bianca on oma saatusega leppinud ning filmitegijad ei ürita tema tegelase abil õnneks publikus võltskaastunnet tekitada.
Tegu on eelkõige Rocky ja Adonise looga – looga isadest ja poegadest, võitlusvaimust ning eneseusust. Nendes teemades peitub ka filmi tugevus. Tegijad on leidnud tähendusrikka teekonna mõlemale tegelaskujule ning Rocky peab pidama lahingut, kus tal on vaja Adonise tuge, samamoodi nagu Adonis vajab Rockyt. Rocky võitlus pakub võimalust ekraanil särada Sylvester Stallone’il. Tihtilugu unustame, et erinevalt oma generatsiooni teistest märulifilmi ikoonidest nagu Arnold Schwarzenegger või Chuck Norris, on Stallone ka võimekas näitleja. Õige materjali ning režissööri abiga on ta suuteline väga hästi mängima ning “Creed’is” teeb ta oma karjääri ühe emotsionaalsema ning samal ajal vaoshoituma rollisoorituse. Tegu on looga, mis ei karda suuri emotsioone.
Nagu seitsmes “Star Wars’i” osa, kordab ka seitsmes Rocky film oma seeria ikoonilisemaid hetki. Erinevalt Abrams’ist suudab aga režissöör Ryan Coogler vältida vaid nostalgiale toetumist ning töötleb vanu motiive niimoodi ümber, et need toetavad lugu ning saavad uue tähenduse. Nii näiteks on terve Rocky-seeria kõige ikoonilisem hetk – jooksmine Philadelphia kuulsatele trepiastmetele – lahendatud teistmoodi ning lõpp-punktil on peategelase jaoks oluline sisuline tähendus. Rocky ja Adonis jooksevad küll sama teed, aga eri radu.
Kuigi film võiks olla lühem ning teostus pole väga originaalne, on see lavastatud kindlakäeliselt ning efektiivselt. Kõige mõjuvam lõik on ühe kaadriga teostatud poksimatš. See pole ainult midagi värsket poksifilmides, vaid ka tore austusavaldus filmiseeriale, kus sai alguse taolisi kaadreid võimaldava steadicam‘i kasutus.
“Creed’is” ei tähenda viimane poksimatš peategelase võitlust vastasega vaid millegi enamaga. Ning just see on Rocky-seeria ajale vastupidavaks teinud. Tegu pole suurepärase või originaalse filmiga. Küll aga hea ning emotsionaalse “Rocky” filmiga. Muljetavaldav saavutus seeria seitsmenda osa kohta.
J.J. Abrams – vaata ja õpi. Niimoodi antakse teatepulk ühelt põlvkonnalt teisele.
Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
Lisa kommentaar