Son of Saul (2015) & Deadpool (2016)

 

“Son of Saul” – “Saul fia” – “Sauli Poeg” (2015)

režissöör: László Nemes
stsenaarium: László Nemes Clara Royer

osades:
Géza Röhrig (Saul Ausländer)
Levente Molnár (Abraham Warszawski)
Urs Rechn (Oberkapo Biederman)
Jerzy Walczak (Rabbi Frankel)
Juli Jakab (Ella)

operaator: Mátyás Erdély, kunstnik: László Rajk, kostüümikunstnik: Edit Szücs, montaaž: Matthieu Taponier, helilooja: László Melis. Produtsendid: Gábor Rajna & Gábor Sipos.

107 min

“LIIGA SUURES PLAANIS”

“Sauli poeg” esindab nukrat nähtust, kus üsna maneerlikku tehnilist harjutust peetakse kinematograafiliseks meistriteoseks. Nüri kindlameelsusega algusest lõpuni väljapeetud stiil ja oluline teema tundub kriitikutele rohkem mõjuvat kui nüansirikas ning tempereeritud režii.

Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ja Kuldgloobusega pärjatud “Sauli poeg” – “Saul fia” (2015) on kohati ääretult efektiivne, eriti oma alguskaadrites, kus valitud vorm toimib. Kaamera jälgib tegevust peategelase selja tagant või tema eest. Kuna kaamera on praktiliselt terve filmi  peategelase näos, näeme me keskkonda ning koledusi ainult vilksamisi (tihtilugu taustal, fookusest väljas). Taoline lähenemine aitab tõepoolest viia vaataja gaasikambrites mõrvatud inimeste laipade likvideerijana töötava Sauli maailma. Rutiinsesse maailma, kus peab koledused ära blokeerima, et oma humaansus säilitada. Tõepoolest – palju efektsem on see, mida me ei näe ja või see, mis jääb kaadri serva. Ühest hetkest muutub aga taoline lähenemine ebaefektiivseks – omaette klišeeks ning halvaks maneeriks. Filmi vormil puudub korralik dramaturgiline areng ning ta ei teeni lugu vaid on halvas mõttes esiplaanil.

Suure plaani  liigne kasutamine on kaasaegse filmikunsti probleem olnud juba mõnda aega. Les Misérables (2012) ja”Blue Is The Warmest Color” (2013) on selle tendentsi headeks (õigemini halbadeks) näideteks. See ei tähenda, et suure plaani kasutus ei võiks tervet filmi kanda. Carl Theodor Dreyer kasutas neid väga mõjuvalt juba 1928. aastal. “Jeanne d’Arci kannatusi” – “La Passion de Jeanne d’Arc’i” iseloomustab aga  ka kaadri suuruse, rakursi ja montaaži dramaturgiline ning tempereeritud kasutus. Jah – tegevus on suures plaanis, aga mitte ainult. Vorm on ekraanil toimuva draamaga pidevas arengus.

Kui tahta, võiks terve teose tarkusehamba perspektiivist filmida. See ei tähenda, et nii peaks tegema. Igaüks võib mõelda vormilise lahenduse ja sellega terve teose läbi viia. Hea režissöör ei  jää selle orjaks. “Sauli poeg” on professionaalselt teostatud film ja Ungari kinokunstis leidub mitmeid lavastajaid, kes on välisele poolele (pikkadest kaadritest koosnevale kaameratööle ja keerukatele misanstseenidele) suurt rõhku pannud – à la Miklós Jancsó ja Béla Tarr. László Nemes’i film tundub täispika lühifilmina, kus vorm ei ole piisav terviku väljakandmiseks ning jääb oma monotoonsuses funktsionaalseks. Kui vaadata näiteks Miklós Jancsó teoseid, siis vorm ei häiri loo jälgimist, vaid loob  uue ning unikaalse väärtuse. Vorm on vahend millegi muu väljendamiseks. Briljantne “Punane Psalm” – “Még kér a nép” (1972) on selle heaks näiteks. Film kui visuaalne poeem, mis loob oma kaamera- ning misanstseenikasutusega väga unikaalse teose ning katsetab filmikunsti vormiliste piiridega.

“Sauli poja” lugu on lihtne, ent veidi skemaatiline. Ideelt kaunis, kuigi tuttav mõistulugu, millel jääb puudu sügavamast mõõtmest. Narratiiv, eriti Sauli ja ta pojaga seonduv areneb vähe, on üsna nõrgalt läbi komponeeritud, ebamäärane ning pole nii pika filmi väljakandmiseks piisav. Võib-olla on aga filmi suurim probleem hoopiski peaosatäitja. Géza Röhrig pole sellise kaliibri näitleja kui Tom Hardy (“Locke“, “Mad Max: Fury Road“), kes suudaks analoogse suure plaani peal toimiva filmi enda õlul välja kanda. Röhrig’i silmade taga toimub lihtsalt liiga vähe ning ta ei suuda oma tegelaskuju teekonda piisavalt nüansseerituks mängida. Kuigi filmis on paar ilusat kohta ning üks briljantselt teostatud moment (lõik, kus Saul kohtub tuttava naisterahvaga), on kõik muu funktsionaalne ning etteaimatav.  Temaatika, vormiline lähtepunkt ja lugu on tegelikult huvitavamad ja kõnekamad kui stsenaarium ja lõplik teostus.

Ungari filmikunst on tõeliselt põnev, isegi kui see on tihtipeale (nagu ka “Sauli poeg”) üsna kalk ja vormikeskne. Kui tahate näha head Ungari kino, soovitan pigem vaadata filme lavastajatelt nagu Károly Makk, Márta Mészáros, Zoltán Huszárik, István Szabó või Miklós Jancsó.

Kui soovite näha häid ja huvitavaid holokaustiteemalisi filme, vaadake selliseid vähemtuntud meistriteoseid nagu Andrzej Munk’i “Reisija” – “Pasażerka” (1963), Jiří Weiss’i “Romeo, Julia ja pimedus” -“Romeo, Julie a tma” (1960), Juraj Herz’i “Kremeerija” -“Spalovač mrtvol” (1969) või Andrzej Wajda “Korczak” (1990). Kui aga soovite näha samateemalist tõeliselt unikaalset ja eksperimentaalset debüütfilmi, vaadake Jan Němec’i praktiliselt dialoogita meistriteost “Teemantid öös”- “Démanty noci” (1964). Kui need filmid nähtud ja aega üle jääb, võite ka “Sauli poja” ära vaadata.

Pole midagi teha, “Sauli poeg” tundub nende kõrval nõrgukesena. Tegu võib olla huvitava eksperimendi ning julge debüütfilmiga aga filmikunsti seisukohast on ta korrektselt keskpärane. Isiklikult ei meenu ühtegi holokaustiteemalist filmi, mis oleks mind igast aspektist nii ükskõikseks jätnud.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 

---

“Deadpool” -“Surnud bassein”:) (2016)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: Rhett Reese & Paul Wernick, Rob Liefeld’i ja Fabian Nicieza’ loomingu põhjal

osades:
Ryan Reynolds (Wade / Deadpool)
Karan Soni (Dopinder)
Ed Skrein (Ajax)
Michael Benyaer (Warlord)
Stefan Kapicic (Colossus)
Brianna Hildebrand (Negasonic Teenage Warhead)

operaator: Ken Seng, kunstnik: Sean Haworth, kostüümikunstnik: Angus Strathie, monteerija: Julian Clarke, helilooja: Junkie XL. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

108. min

“ANARHISTLIK, ENT ÄÄRETULT TURVALINE”

“Deadpool” on  koomiksite üks populaarsemaid antikangelasi. Tänapäeva ühe vihatuma, ent 1990-ndate mõjukama koomiksikunstniku Rob Liefeld’i ning koomiksiautori Fabian Nicieza’ poolt loodud tegelane nagu paljud teisedki, kellest on tehtud mitmeid eri versioone. Tegu on peaaegu alati olnud vaimselt ebastabiilse ning väliselt väärastanud palgasõduriga, kelle võimed on identsed Wolverine’i omaga, seiklused vägivaldsed, suu ropp ning naljad eneseteadlikud ning pidevalt neljandat seina lõhuvad.

Olles antud tegelasega kokku puutunud nii koomiksites kui arvutimängudes, pean tunnistama, et film on oma loovusest hoolimata (algustiitrid on “Deadpooli” filmi jaoks ideaalsed)  ääretult turvaline. Kuigi Ryan Reynolds on vähemalt sama hea Deadpool kui teda arvutimängus kehastanud Nolan North (“Uncharted’i” seeria) ning filmitegijad on tabanud tegelaskuju anarhistlikku poolt, on tema seiklus klassikaline ning kulunud. Selle üle ei heideta nalja ning kuigi filmi huumor on tihti väga mõjuv, jutustatakse meile sadu kordi nähtud lugu, mille ainsaks erinevuseks (koomiksifilmide seas) on vanusepiirang – Rated R (siin kõigest alla 14 a. keelatud). Mitmed naljad ei toimi, kuna mängivad pigem räiguse kui hea huumori peale, kurikaelad on Marveli stuudio loomingule omaselt igavad, armastuslugu klassikaline, kolmas vaatus šokeerivalt klišeerohke ning Deadpooli liigne humaniseerimine töötab kohati vastu tegelaskuju sarmile.

Deadpool on tegelaskuju, kellel ei ole piire ning kes annab filmitegijatele täieliku loomingulise vabaduse. Parimad hetked on need, mis lõhuvad neljandat seina (viited Ryan Reynoldsile või X-meeste näitlejatele). Sellepärast on üllatav, kui traditsioonilised ning kinnised on filmitegijad tema suurele ekraanile toomisel. Film on küll vägivaldne ning maitselage (nagu Deadpoolile omane), ent pigem pingutatult rõve kui nutikalt anarhistlik. Naljad on pandud rohkem sõnalisse kui kinematograafilisse vormi. Ideaalvariandina looks keegi Charlie Kaufmani-taoline (“Being John Malkovich” & “Eternal Sunshine of the Spotless Mind” stsenarist) Deadpooli tegelaskuju abil tõeliselt sürrealistliku ning filmikunsti konventsioone lõhkuva taiese.

Siiski, tegu on nauditava ja värske filmiga igaval koomiksiadaptsioonide maastikul  ning viimaste aastate ühe parema Marvel stuudio teosega. Loodame, et järge tehes on filmitegijad julgemad. Kui teid ei häiri ropud ja maitselagedad naljad ning te ei karda vägivalda, saate vähemalt korralikult naerda.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana