Batman v Superman (2016) & Eye in the sky (2015)

lBatman v Superman: Dawn of Justice – Batman vs Superman: Õigluse koidik (2016)

režissöör: Zack Snyder
stsenaarium: Chris Terrio & David S. Goyer

osades:
Ben Affleck (Bruce Wayne / Batman)
Henry Cavill (Clark Kent / Superman)
Amy Adams (Lois)
Jesse Eisenberg (Lex Luthor)
Jeremy Irons (Alfred)
Holly Hunter (senaator Finch)
Gal Gadot (Diana Prince / Wonder Woman

operaator: Larry Fong, kunstnik: Patrick Tatopoulos, kostüümikunstnik: Michael Wilkinson, montaaž: David Brenner, heliloojad: Junkie XL & Hans Zimmer. Produtsendid: Charles Roven & Deborah Snyder.

153 min

IKOONILISE “THE DARK KNIGHT RETURNS’I” HALE VARI

Režissöör Zack Snyder on suur koomiksifänn. Seda tõestas ta  juba oma eelmiste adaptsioonidega “300” (2006), “Watchmen”(2009) ja “Man of Steel“(2013). Kõigis neis üritab ta koomiksiesteetikat otseselt filmimeediumisse üle tuua. “Batman vs Superman: Õigluse koidik” jätkab sedasama trendi ning filmi mured ja voorused on paljuski sarnased tema eelneva loominguga ning Marveli ekraniseeringutega “Avengers: Age of Ultron” (2015) ning “The Amazing Spider-Man 2” (2014). “Batman v Superman” on samamoodi koomiksilaadne – ebaselge fookusega, kirju, paljude liinide ning ebavajalike kõrvaltegelastega fluidum, mis ohverdab korraliku narratiivi filmiuniversumi loomise ohvriks.

“Batman vs Superman: Õigluse koidik” käsikirja autoriteks on Pimeduse Rüütli triloogia kaasstsenarist David S. Goyer ja Oscari laureaat Chris Terrio (“Argo”) ning filmis leidub nutikat dialoogi, intrigeerivaid ideid ja huvitavat poliitilist allteksti. Teema-kuidas reageerib maailm tulnuka (Supermani) tulekule – on iseenesest intrigeeriv. Näis, mida toob endaga režissööri versioon “Ultimate Cut” -kinovariandist 30 minutit pikem teos. Praktiliselt kõik Snyder’i pikemad variandid on kinoversioonidest paremad, ent praegusel kujul on kogu narratiiv väga kehvalt organiseeritud (nagu keegi klõpsiks keset filmi pidevalt eri telekanalite vahel), täis loogikavigu ning logiseb juba fundamentaalsel tasandil, sest peategelaste: Lex Luthori, Batmani ega Supermani tegutsemismotiivid pole veenvad.

Jesse Eisenberg’i kehastatud Lex Luthor võiks mängida huvitavaid mänge (isegi kui nende ideed on laenatud “The Dark Knight’ist”) kui tema tegelik motivatsioon poleks nii nõrk, intellektuaalne ja ebamäärane. Nii nagu “Spectre“(2015) puhul, ei suuda filmitegijad ka siin leida selget ja toimivat motivatsiooni antagonisti jaoks. Liigne detailidesse laskumine rikuks filmi vaatamist (kuigi tegu on sama etteaimatava teosega kui “Star Wars: The Force Awakens“).

Aga mis kõige hullem: ma ei uskunud kordagi võitlust Batmani ja Supermani vahel, sest see pole põhjendatud. On küll eeldused võitluseks – miks Batman/Bruce Wayne Superman’i põlgab, on edasi antud juba esimestes stseenides (üks filmi tugevamaid ja meeldejäävamaid lõike) ning ka Supermanile poogitakse külge näiliselt toimiv ajend võitluseks. Situatsioon pole piisavalt dramaatiline ning muudab tegelaskujud rumalateks – nende kaklus oleks lahendatav ühe lausega! Kuulus filmikriitik Roger Ebert kutsus taolisi situatsioone idiot plot‘iks. Seetõttu ei elanud ma titaanide võitlusele kaasa ning minu jaoks oli tegu ebavajaliku mürgliga. Arvestades pealkirja “Batman v Superman”, on see probleem. Nii “Alien vs Predator” (2004) kui “Freddy vs Jason” (2003) on kordades  pealkirja väärilisemad filmid.

Zack Snyder laenab idee – eelkõige Batmani tegelaskuju ning võitluse Supermaniga Frank Miller’i ikoonilisest koomiksist “The Dark Knight Returns” (1986) (kohustuslik lugemine igale Batmani ning koomiksifännile) ent ei mõista, mis selle toimima paneb. Seal on karm ja äärmuslik maailm, kus Superman tegutseb kui valitsuse tööriist ning Batmani ja Supermani lahing toimub suuremate ideede pärast. Erinevalt filmist käitub Batmanil äärmuslikult, kuna muud lahendust pole. Samuti on ta intellektuaalsem ega looda nii palju ainult oma jõule. Koomiksi lõpplahendusel oli tähendus Supermani ja Batmani tulevase suhte jaoks. Filmis aga…

Lisaks on “Batman v Supermanis” problemaatilised unenäostseenid, loo jaoks kasutu Wonder Woman’i (Gadot) tegelaskuju ja viited tulevastele Justice League’i filmidele. Niigi sogane vesi muutub veel sogasemaks. Kuigi Frank Miller’i loomingust inspireeritud Batmani käitumine selles filmis mind ei veennud, (Batmani kujutatakse kui vägivaldset psühhopaati) on filmi suurim tugevus siiski Ben Affleck ja ka Alfredit kehastav Jeremy Irons. Affleck teeb parima, mis antud rolliga võimalik  on ning loob suure ekraani jaoks kõige koomiksitruuma ja parima Bruce Wayne’i/Batmani (välja arvatud asjaolu, et Batman on siiski vägivaldne psühhopaat).

Vaatasin päev enne “Batman v Superman” nägemist selle eellugu “Man of Steel“(2013). Naljakas, et  Snyder pole seal tehtud vigadest õppinud. Mõlemas filmis on esimeses pooles ekspositsioon ja karakteriarendus, ent lõpus seosetu madin, kus “Batman v Superman’i” puhul ühelgi sündmusel või pöördel ei ole emotsionaalset kaalu. “Man of Steel’i” lõpulahing on aga dramaturgiliselt palju mõtestatum, põnevam ja arusaadavam kui  “Batman v Superman” oma. Vähemalt sain ma aru Kindral Zod’i motivatsioonist. Seekord leiab aset lihtsalt pingevaba ja väheütlev vaatemäng.

Sellest kõigest on ääretult kahju, sest filmil potentsiaali on. Selles tohuvabohus on häid ideid, toimivaid stseene ning väga mõjuvaid episoode. Kohati on tegu kõige ehedama koomiksi- ja Batmani filmiga. Snyder’ile omane visuaalne efektitsemine on tuntav, ent teos on väga nihilistlik ning põhjuseta sünge -“Batman Returns” (1992) ja “The Dark Knight Rises” (2012) tunduvad selle kõrval lastefilmidena. Jällegi – inspiratsioon “The Dark Knight Returns’ist”, mis on küüniline peegeldus 1980-ndate reaganismist. “Batman v Superman” pole oma süngust välja teeninud ning ei haaku jaburustega, mis ekraanil aset leiavad.

Olen olnud Batmani fänn nii filmis, teles kui koomiksveergudel varajasest lapsepõlvest (Tim Burtoni “Batman’i” vaatasin VHS’ilt vist 100 korda) aga “Batman v Superman” (mida käisin kahel päeval järjest IMAX’is vaatamas) oli minu jaoks kummaline, kuna film tekitas vastuolulisi emotsioone. Kui mõistus välja lülitada ja loost mitte hoolida, võib eraldiseisvaid episoode ning isegi ekraanil toimuvat mürgilt nautida. Kuna film üritab olla midagi enamat kui lihtne vaatemäng, on tegu läbikukkumisega ning vist halvima Batmani filmiga Joel Schumacher’i “Batman & Robin” (1997) kõrval.

Vähemasti ei pea me seekord Batmani naasmist aastaid ootama. “Suicide Squad” jõuab kinodesse juba paari kuu pärast ning järgmisel aastal linastub “The Lego Batman Movie”. Mõlemat ootasin ma rohkem kui “Batman v Superman’i”. Kuigi lootsin, et Zack Snyder’i teos on korralik, on tulemuseks täpselt selline film, mida oodata võis – visuaalselt koomiksitruu, ent hingeta ning fookuseta müra.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana 

 

---

Eye in the Sky – Silmad taevas (2015)
režissöör: Gavin Hood
stsenaarium: Guy Hibbert

Gavin Hood’i (“Tsotsi”, “X-Men Origins: Wolverine”) poliitiliselt häälestatud thriller on efektselt lavastatud ja põnev, ent alahindab oma publikut teises pooles kõvasti.

Droonide kasutamine, poliitiline bürokraatia ning süütute inimeste ohverdamine suurema terrorismirünnaku ärahoidmiseks on kõnekas ja ääretult päevakohane teema, end moralitee muutub ühest hetkest plakatlikuks ning manipuleerivaks. Tegelaskujud (s.h Alan Rickman oma viimases ekraanirollis) pilluvad üksteisele naiivsevõitu poliitilisi lauseid ning seletavad kõik valikuvariandid publikule üle. Laste üleekspluateerimine sõjadilemmas muudab loo ebasiiraks ning vaataja tunnetel mängivaks.

Kahju. Peenetundelisema lavastaja ning parema stsenaariumiga oleks võinud filmist saada viimaste aastate haaravam ning provokatiivsem peaaegu reaalajas toimuv thriller.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes