režissöör:Travis Knight
stsenaarium: Marc Haimes & Chris Butler
osades:
Charlize Theron (Monkey)
Art Parkinson (Kubo)
Ralph Fiennes (Moon King)
George Takei (Hosato)
Rooney Mara (The Sisters)
Matthew McConaughey (Beetle)
operaator: Frank Passingham, kostüümikunstnik: Deborah Cook, montaaž: Christopher Murrie, helilooja: Dario Marianelli. Produtsendid: Travis Knight & Arianne Sutner.
101 min
Küps meelelahutus tervele perele
Parimad koguperefilmid ei alahinda oma publikut ning on suunatud nii lastele kui täiskasvanuile.
Laika stuudio (“Coraline ja salajane uks”, “Kastitrollid“) neljas täispikk nukufilm “Kubo ja kaks pillikeelt” jutustab klassikalise universaalse ja emotsionaalse loo. Filmi tegevus leiab aset iidses Jaapanis. Kubo on südamlik poiss, kes jutustab Hosato rannaküla elanikele lugusid ning hoolitseb ema eest.
Päeval, mil ta astub üle keelust olla kodus enne pimeda saabumist, ilmuvad vaimud poisi pere minevikust, kes nõuavad vana veritasu. Põgenedes vaimude ja jumalate eest on ainsaks pääseteeks leida maagiline turvis, mida kunagi kandis tema hukkunud isa – legendaarne samurai.
Teekonnal liituvad Kuboga hoolitsev Pärdik ja lustlik Põrnikas. Oma maagilise keelpilli – shamiseni – abil võitleb Kubo nii jumalate kui ka koletistega, kelle hulka kuulub ka kättemaksuhimuline Kuukuningas koos kavalate kaksikõdedega.
Courtesy of Focus Features
Kangelase teekond
Joseph Campbell, kes uuris sarnasusi eri kultuuride mütoloogia vahel, nimetas taolisi seiklusi kangelase teekonnaks. Lugu, mis on tuntud eri aegadel igas kultuuris ning seniajani kasutusel väga paljudes narratiivides. Kubo, kes on isata kasvanud ning jääb filmi alguses üksi, leiab endale uued kaaslased ning asub teekonnale, et leida maagiline turvis. Tegelikult avastab ta loo käigus veel muudki – saab rohkem teada oma vanematest, päritolust ning leiab oma sisemine tugevuse.
Algusest peale on selge, et tegijaid ei heiduta tõsised teemad. Kaotusevalu ja surma kajastatakse siin palju elulisemalt ja sügavamalt kui näiteks Oscariga pärjatud multifilmis “6 kangelast” (2014). Kubo tahab loo alguses hoida isa mälestust, teadmata, kuidas seda teha. Poiss tunneb tema järele suurt igatsust. Teema käsitlus on muutunud palju tõsisemaks sellest ajast, mil klassikalistes Disney filmides oli ema või isa puudumine tavaline.
Laika stuudiole omane küpsus ning komplekssus, mis teda teistest animatsioonistuudiotest eristab, on siingi tuntav. Paigutades loo Jaapanisse, kus lahkunute mälestamine on olulisem kui paljudes lääne kultuurides, loovad filmitegijad kauni haiku perekonna ja elu väärtusest.
Mälestuste jõud
“Mälestused on võimsad asjad,” ütles Pärdik. Film käsitleb mitut teist suurt teemat nagu kasvamine ja mälu. “Kubo ja kaks pillikeelt” tuletab meelde, kui tähtis on lugude jutustamine ning kuidas neid rääkides kantakse edasi esivanemate mälestusi ning väärtusi. Ka loo peamine antagonist Kuukuningas pole esitatud nii üheplaaniliselt nagu lääne koguperefilmides tavaks. Pigem tekitab ta paralleele Jaapani stuudio Ghibli (“Minu naaber Totoro”, “Vaimudest viidud”) spirituaalsuse ja filosoofiaga. Lõpus toimuv hea ja kurja võitlus algab küll etteaimatavalt, ent kujuneb millekski palju sügavamaks ja huvitavamaks.
Oma tõsiste teemade ja paari hirmutava lõigu tõttu ei pruugi “Kubo ja kaks pillikeelt” sobida kõige pisematele, ent tegu on ideaalse filmiga neile, kes ootavad koguperefilmilt enamat kui meelelahutust. Klassikalist lugu, mis on kaasahaarav ja fantaasiarikas, ent peidab ka sügavamaid väärtusi. Tegu on viimaste aastate ühe visuaalselt lummavama ning intelligentsema animatsiooniga, Laika stuudio kõige huvitavama tööga “Coraline ja samalajane uks” kõrval.
Ma armastan seda filmi.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 14. oktoober 2016
Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode
Lisa kommentaar