režissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal
osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)
operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.
66.min
Kinodes alates: 17.03.2017
Värvikas, nukker ja eluline nukufilm
Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.
Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.
“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda kutsutakse Tsukiiniks. Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.
Aus ja otsekohene
Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.
Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.
Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.
Vähene info vanusepiirangu kohta
Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.
Eesti vanusepiirangute probleem on korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.
“Minu elu Tsukiinina” on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017
Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: harrastuskriitikud
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 
Lisa kommentaar