režissöör: Rupert Sanders
stsenaarium: Kurt and Jamie Moss, William Wheeler & Ehren Kruger.
osades:
Scarlett Johansson (major Mira Killian)
Juliette Binoche (Dr. Ouelet)
Michael Pitt (Kuze)
Pilou Asbaek (Batou)
Takeshi Kitano (Aramaki)
operaator: Jess Hall, kunstnik: Jan Roelfs, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Billy Rich & Neil Smith, heliloojad: Lorne Balfe & Clint Mansell. Produtsendid: Ari Arad, Michael Costigan & Steven Paul.
107.min
Kinodes alates: 7.04.2017
Originaalitruu, kuid lihtsustatud ekraniseering
“Hing anumas” on visuaalselt mõjuv ja teemalt provokatiivne, ent tühjavõitu Hollywoodi uusversioon.
Filmis näidatav tulevik ei tundu enam nii kauge kui 1989. aastal, mil Masamune Shirow loodud manga esimest korda ilmavalgust nägi. Ajal, mil piir orgaanilise ja küberneetilise organismi – inimese, küborgi ja androidi vahel järjest hägustub, on vanad teemad taas ajakohased.
Ulmefilmide esimeseks leediks tõusnud Scarlett Johansson (“Tasujad”, “Lucy”, “Naha all”) kehastab major Mira Killiani. Ta on omalaadne – õnnetusest päästetud inimene, kes on maailma ohtlike kurjategijate peatamisele pühendunud ideaalne küberneetiliselt täiustatud sõdur. Tal on inimese aju, ent sünteetiline keha. Kui terrorismi uus tase tähendab inimeste mõistusesse sissemurdmist ja selle valitsemist, on majoril selle takistamiseks erilised oskused. Uue vaenlasega silmitsi seistes avastab Mira aga uut infot oma mineviku kohta.
Courtesy of Paramount Pictures and Dreamworks Pictures
Küberpungi uus tulemine
Aastal, kus räägitakse “Matrixi” seeria elluäratamisest ja lisaks “Hing anumas” Hollywoodi versioonile jõuab ekraanidele “Blade Runner 2049”, mis on järg filmiajaloo ühele olulisemale ulmekale, võib öelda, et küberpunk on tagasi. Ulmekirjandusest sündinud žanri (William Gibsoni “Neuromancer”) kasutati rohkem 80ndate (“Blade Runner“, “Robocop”, “Robocop”) ja 90ndate filmides (“Veidrad ajad”, “Johnny Mnemonic”, “Matrix”). Žanr, mida iseloomustab pessimistlik tulevikuühiskond arenenud tehnoloogia ja repressiivsete sotsiaalsete struktuuridega, on viimasel aastakümnendil varjusurmas olnud.
1995. aastal linastunud täispikk animafilm “Hing anumas” on üks olulisemaid Jaapani anime ja ka küberpungi esindajaid. Režissööri Mamoru Oshii kaksesimest filmi “Hing anumas” ja “Hing anumas2: Süütus” ning anime-sari “Stand Alone Complex” on visuaalselt lummavad, keerulised ja mõtlemapanevad. Žanrile omaselt tegelevad nad nii poliitiliste kuika filosoofiliste probleemidega. 2017. aasta filmiversiooni lavastaja Rupert Sanders (“Lumivalgeke ja kütt”) tabab filmis küll manga ja anime vaimsust, ent jääb loo jutustamise ning sügavamate kihtide avamisega jänni. Kui Jaapani animed olid oma liigses esoteerilisuses raskesti arusaadavad, siis Hollywoodi versioon on seevastu lihtsustatud ja otsene.
Courtesy of Paramount Pictures and DreamWorks Pictures
Aktsentideta jutustus
Lugu pole halb ning lahkab klassikalisi küberpungi teemasid – identiteet, inimlikkus ja korporatsioonid –, ent on kahjuks üsna kuivalt ja aktsentideta jutustatud. Režissöör tunneb end põneva maailma loomises ja lummavate kaadrite komponeerimises rohkem kodus kui sisemise draama edastamises. Emotsionaalsed stseenid (näiteks oluline hetk filmi teises pooles Mira ja dr. Ouelet’ vahel) on tihti kohmakad ja piisava rõhuasetuseta. Sellest on kahju, sest heale küberpungile omaselt leidub teosest palju intrigeerivaid ideid. Filmi hoiab koos Scarlett Johansson, kes leiab major Mira Killiani tegelase kujutamisel hea tasakaalu inimlikkuse ja küberneetilisusevahel.“Hing anumas” kopeerib küll küberpungi välist vormi, ent ei taba täielikult tegelikku olemust. Siiski võib žanri austajatele seda soovitada.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 7. aprill 2017
Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode
Lisa kommentaar