režissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Hampton Fancher & Michael Green, Philip K. Dicki raamatu põhjal
osades:
Ryan Gosling (K)
Harrison Ford (Rick Deckard)
Ana de Armas (Joi)
Robin Wright (leitnant Joshi)
Sylvia Hoeks (Luv)
Jared Leto (Niander Wallace)
operaator: Roger Deakins, kunstnik: Dennis Gassner, kostüümikunstnik: Renée April, helirežissöör: Theo Green, heliloojad: Hans Zimmer & Benjamin Wallfisch. Produtsendid: Broderick Johnson, Andrew A. Kosove, Cynthia Sikes & Bud Yorkin.
Kinodes alates 6.10.2017
163 min
AMBITSIOONIKAS JA AUSTUSEGA TEHTUD JÄRG
Intrigeeriv ja mõtlemapanev järg ikoonilisele “Blade Runnerile” sihib kõrgele, kuid ei taba täielikult märki.
Ridley Scott`i ikooniline “Blade Runner” (1982) on vaieldamatult viimase neljakümne aasta üks mõjukamaid teoseid. Tema mõju kirjandusele, tootedisainile, kino- ja moekunstile, arhitektuurile ja muudele valdkondadele on hindamatu. Nii film kui Dicki romaan “Do Androids Dream of Electric Sheep?”, mis on kinoversioonist väga erinev, kuuluvad juba kaks kümnendit minu lemmikteoste hulka. Ei mina ega ka ilmselt suur osa “Blade Runneri” fänne ei tundnud vajadust kultusfilmi uue osa järele.
Aga kui selgus, kes seda tegema asuvad, tärkas kõigis suur huvi. “Blade Runner 2049” üks stsenariste on originaali autor Hampton Fancher, lavastajaks geniaalne Denis Villeneuve (“Incendies”, “Prisoners”, “Arrival“), kaamera taga briljantne operaator Roger Deakins (“Fargo”, “Sicario“, “Skyfall”), kunstnik hiilgav Dennis Gassner (“Road to Perdition”, “The Truman Show”) ja helilooja alati huvitav Jóhann Jóhannsson (“Sicario”, “Arrvial”). Viimane asendati küll kahjuks paar kuud enne filmi valmimist Hans Zimmeri (“Inception”) ja Benjamin Wallfischiga (“Moon”).
Filmi muusika on üks teose nõrgemaid külgi. Vaatamata sellele, et “Blade Runner 2049” on palju komplekssem ja emotsionaalsem kui Ridley Scotti originaal, jääb muusika üheülbaliseks. Puudub rikkalik tekstuur ja emotsionaalne mitmekesisus, mis teeb Vangelise soundtracki legendaarseks.
Courtesy of Alcon
Un film de Denis Villeneuve
“Blade Runner 2049” suurimaks vooruseks on see, et ta ei nostalgitse (eriti esimese 90 minuti jooksul) ega kopeeri liialt originaali. Denis Villeneuve on loonud isikupärase ning tugeva lavastajakäekirjaga teose. Talle omaselt näeme mõtlikku ja traagilist, rahuliku tempo ning läbikomponeeritud stseenidega uurimust inimloomusest.
Tegemist on siis detektiivilooga, mis küll alguses haarab, jääb keskel natuke toppama ning libastub viimases kolmandikus. Filmi esimene pool meeldis väga, ent pärast üht meeldejäävamat, erootilisemat ja provokatiivsemat stseeni algasid probleemid.
Kui üldiselt on “Blade Runner 2049” vanamoeline ja rahuliku tempoga art-house ulmekas, siis autopiloodil kulgev lõpp tundub stuudio poolt ette kirjutatuna. Kui esimese filmi lõpus aset leidev kassi-hiire mäng avab karaktereid ning lisab loole uusi tasandeid, siis järje lahendus on kahjuks rutiinne. Lisaks ilmuvad lõpus (ilmselt stuudio nõudel) flashbackid, mis mõjuvad kohmakamalt kui originaalfilmi kurikuulus voice-over. Paar olulist stseeni ei kanna aga nii looliste kui lavastuslike möödalaskmiste tõttu.
- Courtesy of Alcon
Kaunis aga pikk
Kõige huvitavam on hoopis kõrvalliin, mida siinkohal ei taha ära rääkida. See osutub pealiinist põnevamaks, emotsionaalsemaks ja kõnekamaks, kuna põhineb tegelastevahelistel suhetel, mitte filosoofilistel aruteludel. Linateos on täis suurepäraseid näitlejaid, ent tegelased pole nii hästi määratletud ning meeldejäävad kui originaalis. Antagonistid, kes olid esimese filmi emotsionaalseks keskmeks, on siin üllatavalt stamplikud (korporatsiooni enigmaatiline juht, tema ohtlik käsilane jne). Ryan Gosling on aga suurepärane ja nüansirikas. Meeldivaks üllatuseks on Kuuba päritolu Ana De Armas`i (“War Dogs”, “Knock Knock”) osatäitmine. Näitlejanna lisab filmi kergust ja soojust ning tal on hea ekraanikeemia Goslinguga. Harrison Fordi kehastatud Rick Deckardi tegelaskuju viib lihtsalt lugu edasi ning stsenaarium ei anna talle kahjuks eriti mänguvõimalusi.
Esimene “Blade Runner” pole oma laialivalguva ja segase narratiiviga samuti täiuslik. Teise lugu on selgem, ent teos mõjub hõreda ning venitatuna. Olen küll aeglaste filmide austaja, ent midagi on siin paigast ära. Leidub stseene, mis ongi ainult vajaliku info edastamiseks või filosoofiliste küsimuste püstitamiseks ning liine, mis ei asetu kõige õnnestunumalt tervikusse. Teemasid on ehk ühe filmi kohta liigselt, (sõltuvus tehnoloogiast, identiteet, digiandmete haprus jne) ent suurem probleem tundub olevat hoopis vahekaadrites, mis tunduvad eksisteerivat vaid ilu ja maailma näitamise pärast. Villeneuve eelmises filmis “Arrival” on väga efektne aeglane sisenemine kosmoselaeva. See juhtub aga ainult korra ning aitab pinget luua. “Blade Runner 2049 -s” on taolisi pikki lõike natuke liiga palju. Need on ju iseenesest kaunid, ent aeglustavad tempot ja hägustavad loo fookust.
Kui esimene “Blade Runner” oli otsekui film-pusle, mille mõistmiseks pidi oskama filmi kujundite ja sümbolite keelt, siis järg on originaalist kõvasti lihtsam. Palju öeldakse otse ja puudu jääb nüanssidest. Tegu on siiski intelligentse, provokatiivse ning eksistentsialistliku ulmefilmiga, mille keskmes on nii Philip K. Dicki romaani kui esimese filmi teema- uurimus identiteedist. Mis eristab inimest masinast ning mis juhtub, kui see piir hägustub?
Courtesy of Alcon
Ebatäiuslik meistriteos?
“Blade Runneri” teise ja ka esimese osa vooruseks on detailirohke lummav maailm. Dicki romaani keskne teema- ökoloogiline katastroof- on siin rohkem nähtav kui Ridley Scotti originaalis ning ekraanil nähtav näitab meisterlikult kinokunsti võimu. Roger Deakinsi operaatoritöö on ekspressiivne, kunstnikutöö klass omaette.
“Blade Runner 2049” on provokatiivne, kütkestav ja kohati briljantne film, mida tasub kõigil kinost lugupidavatel inimestel suurel ekraanil vaadata. See, et Hollywoodis tehti 150 miljonit dollarit maksev ja 163 minuti pikkune täiskasvanutele mõeldud art-house ulmefilm, on ime omaette.
Tegu on majesteetliku, mõtlemapaneva ja ebatäiusliku filmiga. Sama võib öelda ka originaali kohta. Vääriline järg nii heas kui halvas.
Kinnitan hinde peale teistkordset vaatamist.
Hinne: ?/10 (vist 6.5/10)
Muljed peale teistkordset vaatamist (11.10.2017) :
Filmi puudujäägid on veelgi tuntavamad. Osad ideed (eriti viimase vaatuse konfliktid) jäävad skemaatilisteks ning stsenaarium jääb tooreks (näiteks ükski stseen Jarod Leto karakteriga ei toimi). Film tundub illustreeriva ning halvas mõttes pikaks venitatuna. Tempereeritus pole kahjuks paigas. Muljetavaldav, ent problemaatiline järg.
Lõplik hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Irina Möldre Diana (Spoilerid) Mark Kermode – SPOILERID!
Courtesy of Alcon
Lisa kommentaar