Camerimage 2017 festivalil nähtud filmid, millest esimesed kaks on ka PÖFF 2017 programmis vaadatavad.
“Нелюбовь” – “Loveless” – “Armastuseta” (2017)
režissöör: Andrei Zvjagintsev
stsenaarium: Andrei Zvjagintsev & Oleg Negin
Andrei Zvjagintsevi (“Tagasitulek”, “Leviaatan”) uusim film, Cannes’is žürii eriauhinna võitnud “Armastusteta” on lavastajale omase käekirjaga taies, mille ambitsioonikus on imetlusväärne, ent üritab läbi hammustada ilmselt liiga palju asju.
Loo keskmes on parasjagu lahutav abielupaar, kes soovib eluga edasi liikuda. Kumbki ei soovi enda juurde võtta 12-aastast poega Aljošat. Kui poiss peale järjekordset peretüli koju ei tule, saab alguse sündmuste jada, mis paneb peategelased ning nende suhted kõvasti proovile.
Filmis leidub palju põnevaid ja provokatiivseid ideid ning tabavaid kommentaare nii Venemaa kui kaasaegse ühiskonna kohta laiemalt. Tegu on kindlasti lavastaja kõige naljakama ja teravama, ent samas ka pessimistliku ning traagilise teosega. Absurdne tõde kohtub siin elu traagika ja paratamatustega. Karakterid ei tundu aga lihast ja luust inimestena (eriti karikatuurseks jääb ühe peategelase ema) ning dialoog on tihti illustreeriv. Nii nagu “Tagasituleku” ja “Pagenduse” puhul tekib ka siin tunne, et perekonnaprobleemidest ja lapsevanemaks olemisest räägib inimene, kes pole ise selles rollis olnud. Selle tõttu jääb puudu aususest ja usutavusest.
“Armastuseta” on kaunilt filmitud (Vene hinnatud operaatori Mihhail Krichmani töö) ja meisterlike stseenidega teos, ent mõjub kohati pingutatu, kunstliku ja teoreetilisena. Kes on tema eelmiste filmide austajad, leiavad siit uue meistriteose. Keda mehe looming on siiani külmaks jätnud, neile tundub film õnnestumistest hoolimata pingutatu, manipuleeriva ning ebasiirana.
Isiklikult pean seda siiski Zvjagintsevi üheks huvitavamaks tööks.
hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
“Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
režissöör: Martin McDonagh
stsenaarium: Martin McDonagh
Hinnatud režissöör Martin McDonaghi (“In Bruges”, “Seven Psychopaths”) tragikomöödia on värvikate karakterite ning musta huumoriga vürtsitatud lugu sallimatusest, lunastusest ning kättemaksu- ja vägivallaahelast. Peaosas hiilgab “Fargo” eest Oscari võitnud Frances McDormand. Viimane kehastab naist, kes tahab politsei abiga leida oma tütre tapjad. Ta rendib maantee ääres kolm reklaamtahvlit, millel seisab väljakutse kohalikule korrakaitsele, täpsemalt šerif William Willoughbyle (Woody Harrelson). Niimoodi loodab ta seadusesilmad tegutsema panna aga satub hoopis ise väikelinna kodanike kui politsei pahameele alla.
Suurepärase dialoogi ja meeldejäävate tegelastega stsenaariumi äratavad ellu esmaklassilised karakternäitlejad. Woody Harrelson, Sam Rockwell, Peter Dinklage jpt loovad eheda pildi Ameerika väikelinna kogukonnast.
Martin McDonagh on tugevam stsenarist kui režissöör ning sellepärast leidub filmis lavastuslikke konarusi. Teostus on funktsionaalne, osa nalju mõjub pingutatult ning lõpp venib. Palju tabab McDonagh aga kümnesse. Teravmeelne ja põnev film, mida tasub just kinos vaadata. Viimaste aastate üks naljakamaid ja mõtlemapanevamaid linateoseid.
Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
“Wonderstruck”
režissöör: Todd Haynes
stsenaarium: Todd Haynes
Vaatasin “Caroli” lavastaja Todd Haynesi uut teost “Wonderstruck” ilma lugu teadmata ning filmi kulgedes meenus järjest enam Martin Scorsese auhindadega pärjatud “Hugo”. Mõlemal teosel on sarnased ideed, tugevused ja nõrkused. Lõputiitritest selgus, miks. Nad põhinevad nimelt Brian Selznicki lasteraamatutel.
“Wondestruck” on kaunilt teostatud ning suurepäraste ideedega. Kasutades küll hiilgavalt filmimeediumi võimalusi jääb ta dramaturgiliselt nõrgaks. Tegevus toimub kahes ajas – 1927. ning 1977.aastal ning jälgib kaht tegelast – kurti tüdrukut ja poissi, kes on hiljuti kuulmise kaotanud. Esimene osa on lahendatud tummfilmi esteetikas, teine kasutab põnevalt heli ja muusikat. Darren Aronofsky “Ema” kõrval on tegu ühe viimase aja huvitavama helikujundusega. Kahekordne Oscarinominent Ed Lachmann, eelmiste Todd Haynesi filmide “Far From Heaven”, “I’m Not There” ja “Carol” operaator, loob kauni ja lummava atmosfääriga pildikeele.
“Wonderstruck” jääb aga viisakaks ning kuivaks. Kahe loo paralleelne jutustamine ei tööta. Nagu “Hugo “puhul, on ka siin originaali materjal problemaatiline. Keskmine osa venib ning vajaka jääb maagiast ja humaansusest, mis Scorsese filmi puudustest hoolimata võluvaks tegid.
Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 
Lisa kommentaar