Archive for the ‘Aasta’ Category

Tully_2018_poster“Tully” (2008)
režissöör: Jason Reitman
stsenaarium: Diablo Cody

Kinodes alates: 04.05.2018

“Tully” on kohustuslik vaatamine kõigile lapsevanematele, eriti kui lapsi on mitu.

Kolme lapse ema Marlo (Charlize Theron) saab vennalt (Mark Duplass) kingituseks lapsehoidja. Algsetest kõhklustest üle saanud naisel tekib hooliva, üllatava ja vahel ka keerulise iseloomuga Tully nimelise (Mackenzie Davis) noore lapsehoidjaga ainulaadne side.

Kolmas koostöö režissöör Jason Reitmani (“Up in the Air”) ja stsenarist Diablo Codyga (“Juno”) ning teine koostöö Charlize Theroniga (“Young Adult”) peaosas on vaimukas, kaunilt väljajoonistatud tegelaskujudega ning kõnekas lugu lapsevanemaks olemisest. Utreeritud, samas eluline ja mõtlemapanev. Senise kinoaasta üks toredamaid elamusi.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Anon_2018_poster“Anon” – “Tundmatu” (2018)
režissöör: Andrew Niccol
stsenaarium: Andrew Niccol

Kinodes alates: 11.05.2018

Uus-Meremaa režissöör-stsenarist Andrew Niccol on üks huvitavamaid filmitegijaid, kes kasutab ulmežanri kaasaegsete probleemide käsitlemiseks.

Mehe kaks esimest filmi – “The Truman Show” (1998) (rež. Peter Weir) ja tema režiidebüüt “Gattaca” (1997) kuuluvad vaieldamatult 1990-ndate parimate filmide hulka. Tegu on teostega, mis olid oma ajast eest ning käsitletud teemad (reality showd, geneetika) on  nüüd isegi kõnekamad kui siis. Ka mehe järgnevad teosed “Simone” (2001), “Lord of War”(2005) ja “In Time” (2011) on ideetasandil põnevad, ent nende teostus  palju ebaühtlasem.

’’Tundmatu’’ tegevus leiab aset lähituleviku maailmas, kus puudub privaatsus ja anonüümsus. Isiklikud mälestused salvestatakse ning kuriteod on muutunud pea olematuks. Lahendamata mõrvu uurides avastab Sal Frieland (Clive Owen) noore naise (Amanda Seyfried), kes tegutseb väljaspool süsteemi. Tal pole identiteeti, minevikku ning tema kohta puuduvad ametlikud andmed.

Anon_2018_movie_still

Courtesy of Netflix

“Anon” oma retrofuturistliku stiiliga on mõtteline jätk eelnevatele Andrew Niccoli ulmekatele, ent laenab sisuliselt palju kultusteostelt “Strange Days” (1995), “The Matrix” (1999)  ja “Minority Report” (2002). Ajal, mil suur osa inimkonnast kasutab nutitelefone ja sotsiaalvõrgustikku, tundub privaatsus ja anonüümsus võimatuna ning “Anoni” maailm on selle temaatika kõnekas laiendus.

Mis juhtuks, kui meie silme ette kuvataks info iga meile vastukõndiva inimese kohta (nagu mõnes arvutimängus) ning anonüümsust ei eksisteeriks? Privaatsuse ja Suure Venna motiiv on ulmefilmidest ikka läbi käinud. Niccol toob vanasse teemasse värskust subjektiivse kaamera kasutamise kaudu. “Anoni” maailmas on võimalik näha maailma teiste silmade läbi.

Mis saab, kui oma silm ei ole kuningas ning me ei tea enam, mis on reaalne ja mis mitte? Filmi üheks põnevamaks ideeks on häkkerite oskus mälestusi muuta või nähtavat manipuleerida.

Anon_2018_movie_still_002

Courtesy of Netflix

“Anon” on tõeliselt omalaadne ja intrigeeriv elamus. Kahjuks jääb lugu ise nõrgaks. Detektiivižanri kasutamises pole iseenesest midagi halba, ent lõpplahendus on nadi, tegelaskujud kontseptuaalsed ning jäävad karakteritena väheütlevaks.

Kui Niccol suutis oma esimeses ja seni parimas filmis “Gattaca” leida hea tasakaalu kontseptsiooni ning narratiivi, karakterite, emotsiooni ja esteetika vahel, siis “Anonil” on  ainult esteetika ja kontseptsioon.

“Anonist” leiab palju puudusi, selle tõttu on seda raske nimetada heaks filmiks. Samal ajal pakutakse aga palju mõtlemisainet. Mine tea, ehk on see väärtuslikum, kui vaadata mõnd terviklikumat linateost, millel midagi öelda ei ole.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


A_Quiet_Place_poster_2018“A Quiet Place” – “Kena vaikne kohake” (2018)
režissöör: John Krasinski
stsenaarium: Bryan Woods, Scott Beck & John Krasinski

kinodes alates: 6.04.2018

Nagu “Anoni” puhul, on ka “Kenal vaiksel kohakesel” suurepärane keskne idee, et filmitegijad ei kasuta selle täit potentsiaali.

Filmi algus on intrigeeriv ning pakub originaalse elamuse – nagu filmi tegelased ei tohi ellujäämiseks ühtegi piiksu teha, peab ka publik ent kinos väga vaikselt hoidma. Lugu pakub huvitavat  segu perekonnadraamast, ulmest ning õudusest.

Filmi esimene pool on täis meisterlikke lõike, kuid loo kulgedes muutub “Kena vaikne kohake” üsna etteaimatavaks koletisefilmiks, kus mõjuv helirežii solgitakse ära liigse muusikaga. Lõpptulemus tundub kompromissina režissööri alalhoitud ja psühholoogilise autorikino ning produtsendite poolt nõutud masspubliku maitsega.

Siiski on tegelased hästi väljajoonistatud ning osatäitmised, eelkõige kurt näitleja Millicent Simmonds (kes säras eelmine aasta filmis “Wonderstruck”), kõrgel tasemel.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

a_quiet_place_movie_still_2018

Courtesy of Paramount Pictures.

 

Advertisements

Read Full Post »

KFC_2017_movie_posterrežissöör: Le Binh Giang

stsenaarium: Le Binh Giang

osades:

Ta Quang Chien
Tram Primrose
Hoang Ba Son
Nguyen Tony

operaator: Nguyen Phuoc Vinh

montaaž: Le Binh Giang Minh & Quy Truong
69 min

HÕFFi kavas: 27.04.2018 kell 00:00

KIIRTOIT KANNIBALIDELE
ehk mis juhtub, kui segada pepsit ja kokat

KFC ehk Kentucky Fried Chicken kiirtoidu kett on viimasel ajal meedias tugevat kriitikat saanud ning Vietnami splatterfilm “KFC” ei aita nende imidžit eriti parandada. “KFC” samastab kiirtoidu masinavärki ja tarbimisühiskonda kannibalismi ja lõputu vägivallaahelaga.

Režissöör LÊ Bình Giangi debüütmängufilmi on raske mingisse kategooriasse liigitada. See on Aasia splatter`i ja art house`i  omalaadne segu, mida võib vaadelda kui pesueht šokikino, mis kujutab inimkonna kõige jälgimat ja vägivaldsemat poolt (karakteriteks on kannibalid, nekrofiilid, kriminaalid, mõrvarid jne), kui ka musta huumoriga vürtsitatud ühiskonnakriitilist ja poliitilist allegooriat, mis lahkab tarbimisühiskonda ning kaasaegset läänestunud Vietnamit.

“KFC” meenutab paljude tegelaste ja mittelineaarse kronoloogiaga varast Tarantino (“Pulp Fiction”) loomingut, nihilismi ja kättemaksuringi  motiividega Chan-wook Parki (“Oldboy”) ning kompromissitu vägivalla, armutute tegelaste ja atmosfääri poolest Takashi Miike (“Audition”) teoseid.

KFC_2017_movie_still_002.jpg

Lugu leiab aset Hanois ning keskendub kõiksugu põlastusväärsetele tegelastele ja vägivaldsetele tegudele. Lugu on keeruline, episoodiline ja esmapilgul arusaamatu, sest  tegevus on mittelineaarne, erinevate karakterite ning liinidega. Neid lugusid ühendab kannibalist doktor, kes sõidab kiirabiautoga oma ohvritele otsa, tema poeg ja tolle sõber, kelle prostituudist ema on samuti sattunud doktori ohvriks.

Film ei ole mõeldud nõrganärvilistele, ent ekraanil kujutatud vägivald pole teostuslike piirangute ja madala eelarve tõttu nii häiriv, et ei laseks öösel magama jääda. Häirivaks muutub “KFC” eelkõige lõpus, ent teosesse on süstitud korralik kogus musta huumorit, mis ei lase toimuvat liiga tõsiselt võtta. Juba filmi avatiitrid rõhutavad humoorikalt, et film ei põhine reaalsusel.

Režissöör-stsenarist LÊ Bình Giangil ei lastud oma filmikooli õpinguid lõpetada, kuna tema lõputöö “KFC” stsenaariumi peeti liiga vägivaldseks. Mees ei jätnud aga jonni ning sai valmis filmi, mille teostuslikud ning tehnilised limiidid on küll tuntavad ning narratiiv arusaamatu, ent ambitsioon tugev. Filmis leidub mitmeid mõjuvad hetki. Olgu selleks kaader, kus kaamera näitab prostituudi voodi alla peitu pugenud lapsi,  armastajapaari haruldane rahulik hetk, groteskne söögistseen või kontekstiväline bullet-time’i kasutamine filmi keskel.

See on eksootiline nišifilm, mis nõuab vaatajalt külma närvi ja tähelepanu. Toores, räige ning rabe teos, milles leidub midagi provokatiivset. Kiirtoiduketi filmi pealkirjaks valimine ei ole juhuslik ning ebakvaliteetse kiitoidutoidu kõrvutamine kannibalismiga pole sugugi nii jabur, kui esmapilgul tundub

IMDB  HÕFF

“KFC” linastub HÕFFi põhiprogrammis. Tänavusel HÕFF-il  näeb ligikaudu 30 täispikka filmi. Festivali programmi leiad siit.

KFC_2017_movie_still_001

 

 

Read Full Post »

Evil_Spirits_movie_2016režissöörid:
Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov

stsenaarium:
Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov

Osades:
Vladimir Sedelnikov
Vladislav Portnjagin
Galina Tihhonova

Operaator: Jevgeni Ossipov
Produtsendid: Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov

70 min

HÕFF 2018
27.-29.04.2018

Eksootiline jakuudikeelne õudukas 

Kolmeteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) näidatakse filme eri maailma nurkadest ning üheks eksootilisemaks teoseks on kindlasti Jakuutias valminud “Kuri vaim” (2016).

Tegu on antoloogiafilmiga, mis põhineb kohalikel müütidel ja pärimustel. Loo käivitavad neli tudengit, kes kutsuvad ouija laua abil välja kurjad vaimud. Teiste lugude keskmes on jahimehed, varastatud autoga linnast välja sõitev mees ning turvakaamera paigaldaja. Nende kõigi teed ristuvad eri kuju võtvate kurjade vaimudega.
Khara_d'ay_evil_spirits_2016_movie_still_001Nagu antoloogiafilmides tihti, leidub ka  “Kurjas vaimus” tugevamaid ja mõjuvaid kui ka vähem mõjuvaid lugusid. Kuna tegemist  pole ühe looga, iseloomustab filmi episoodilisus. Vahetuvad tegelased ei lase pingel tekkida. Teose teeb aga lisaks eksootilisusele (millal te viimati vaatasite jakuudikeelset filmi?) nauditavaks selle aus ja  lihtne teostus. Film ei varja oma väikest eelarvet, mitteprofessionaalseid näitlejaid ning tehnilisi limiite. Kuigi “Kurjas vaimus” leidub paar kauni loodusvaatega uhkeldavat droonikaadrit ja isegi visuaalefekte, on tegu eelkõige vanamoelise ja minimalistliku madalaeelarvelise B-kategooria õudukaga. Niisuguse filmiga, kus vaimude tulekuga kaamera väriseb. Vahendite nappus on õudusžanrile alati kasuks tulnud ja see on osa “Kurja vaimu” võlust.

Khara_d'ay_evil_spirits_2016_movie_still_003

“Kuri vaim” võib nii muigama panna kui naha alla pugeda. Ajal, mil mainstream õudusžanri esindajad on muutunud professionaalseteks ja korrektseteks, on tore vaadata midagi siiralt lihtsat ja vanamoelist, mis sobiks hästi 1990-ndate videolaenutuste lettidele. Tegelased võivad küll kasutada nutitelefone ja moodsaid autosid aga taolisi filme enam naljalt ei näe.

IMDB  HÕFF

“Kuri vaim” linastub HÕFFi põhiprogrammis. Kokku näeb tänavusel HÕFF-il ligikaudu 30 täispikka filmi. Festivali programmi leiad siit.


Khara_d'ay_evil_spirits_2016_movie_still_004

Read Full Post »

Lucky_2017_posterLucky (2017)
režissöör: John Carroll Lynch
stsenaarium: Logan Sparks & Drago Sumonja

Kinodes alates: 30.03.2018

Võrratu karakternäitleja Harry Dean Stanton (“Alien”, “Paris, Texas”) kaunis luigelaul. Näitleja John Carroll Lynchi režiidebüüt on lihtne ja tuttav, ent kõnekas lugu surelikkusest ja elu kulgemisest. Südamlik ja soe,värvikate karatkteritega film, kus astuvad üles nii David Lynch, Ed Begley Jr kui ka tema ekraanipartner filmist “Alien”- Tom Skerritt.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


Ready_Plaeyr_one_2018_posterReady Player One – Valmistub esimene mängija (2018)
režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Zak Penn & Ernest Cline, Ernest Cline’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 30.03.2018

Režissöör Steven Spielbergi nimi iseenesest tagas 1980-ndatel ja 1990-ndatel  publikumenu, ent XXI sajandil see enam  reegel pole.

“Valmistub esimene mängija” näol on tegu lavastaja mängulise, energilise ja meelelahutuslikuma filmiga “The Adventures of Tintin” (2011) ja “War of the Worlds” (2005) järel. Teos, mis üritab tabada 1980-ndate Spielbergi ja teismelistele mõeldud filmide vaimsust, ent ei suuda vältida kaasaegsete kassahittide stampe (lõppedes suure maailma päästva madinaga).

See on klassikaline hea ja halva võitluse lugu, mille tegevus leiab enamjaolt aset virtuaalses maailmas. Seetõttu ei ole ka pinge nii suur ning karakterid väga meeldejäävad. Ernest Cline’i romaan ja filmiversioon ei paku palju üllatusi ning toetub suuresti nostalgiale, pikkides filmi ka hulgaliselt  viiteid popkultuurile (eriti 1980-ndate filmidele ja arvutimängudele).

Korralik ja nauditav teos, kus näitlejad annavad endast parima ning Spielberg tõestab, et suudab veel oma karjääri algusele omast energilist meelelahutust pakkuda. “Valmistub esimene mängija” meeldejäävamaks osaks on tore hommage ühe kuulsa lavastaja tuntud filmile. Ainuüksi sellepärast tasub kinnominek end ära.

Nii selle kui muude viidete tõttu naudivad filmi ilmselt vanemad (30+) kinokülastajad :).

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


tomb_raider_2018_movie_posterTomb Raider (2018)
režissöör: Roar Uthaug
stsenaarium: Geneva Robertson-Dworet, Alastair Siddons & Evan Daugherty

Kinodes alates: 16.03.2018

Popkultuuri ikooni Lara Crofti nime teavad isegi need, kes pole tema arvutimängu mänginud või eelnevaid filme (peosas Angelina Jolie) näinud. Teda on nimetatud nii feministlikuks ikooniks kui ka tüüpiliseks meeste ihaldusobjektiks.

Kuigi Angelina Jolie filmid (“Lara Croft Tomb Raider” ja “Lara Croft Tomb Raider: The Cradle of Life”) olid  suhteliselt nõrgad (vaatasin need hiljuti üle), ei tasu alahinnata nende tähtsust lugematutele naistele, kelle jaoks on Lara Croft nii kino kui arvutiekraanidel oluline eeskuju.

Filmimaailm vajab rohkem häid filme, mille keskmes on tugevad naised ning peale “Wonder Womani” (2017) edu ning “Tomb Raideri” leiget vastuvõttu võib tõdeda, et rahva toob kinno eelkõige siiski hea lugu, samastumist võimaldav tegelaskuju ja korralik teostus. Norra režissööri Roar Uthaugi (“The Wave”) lavastatud “Tomb Raider” on kahjuks üdini keskpärane ega suuda oma tegelaskuju ja seiklust kuigi meeldejäävaks teha. Oscari võitja Alicia Vikander annab endast parima ning film on kõvasti etem Angelina Jolie filmidest, ent see pole kahjuks piisav.

Film põhineb 2013. aasta mängu uusversioonil, laenates sealt nii visuaalset ikonograafiat kui stseene, ent pole pooltki nii mõjuv.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 


Seltsimees_Laps_2018_posterSeltsimees laps (2018)
režissöör: Moonika Siimets
stsenaarium: Moonika Siimets, Leelo Tungla raamatute põhjal

kinodes alates: 23.03.2018

Olles Moonika Siimetsa tegemisi viimased 13 aastat suure huviga jälginud, võib tema täispika mängufilmi režiidebüüdiga igati rahule jääda. Samuti rõõmustada EV100 projekti eduka stardi üle.

“Seltsimees laps” on sündamlik ja hollywoodilikult jutustatud publikufilm, mis meenutab paljuski oma spielbergiliku lähenemise ja ajastu kajastamise poolest Klaus Härö “Vehklejat” (2015).

Olles ise kasvanud keerulisel Nõukogude liidu lagunemise ajal ning kuulnud lugusid enda vanemate lapsepõlvest teise maailmasõja järgsetest aastatest ja stalinismi perioodist, võib tõdeda, et lapsepõlv on  vaatamata raskele ajale siiski ilus. Seda on Siimets oma filmis suutnud hästi tabada. “Seltsimees laps” särab tänu oma osatäitjale Helena Maria Reisnerile, kes kannab kaunilt edasi Eesti lapsnäitlejate väärikat traditsiooni.

Film toimib hästi, kui keskendutakse Leelo tegelaskujule ning nähakse maailma just tema pilgu läbi.Täiskasvanute maailmas jääb film kohati lihtsakoeliseks ning illustratiivseks. Leelo stseenid ema (Eva Klemets) ja isaga (Tambet Tuisk) jäävad üürikesteks ning puudu jääb detailidest, mis tekitaks tunde, et tegu on tõesti perekonnaga. Teatud illustratiivsus ja formaalsus läbib tervet filmi ning vajaka jääb kihtidest, sügavusest ja autoripoolsest vaatenurgast, mis teost rikastaks. Ka Leelo Tungla romaani keskne draama – tüdruku süütunne, et ema ei tule tema pärast tagasi koju, ei ole filmis piisavalt välja mängitud.

Tambet Tuisk, kes on hiilanud karakternäitlejana kõrvalosades (“Mina olin siin”), ei ole kesksetes psühholoogilistes rollides sama veenev olnud (“Deemonid”, “Perekonnavaled”) ega kasuta seekord ära võimalusi, mida Feliksi roll pakub. Juhan Ulfsak seevastu suudab pisikese tõusikust võimuesindaja rolliga palju enam ning oleks ehk isa rolli paremini sobinud – ning karakterile vajalikud nüansid paremini välja mänginud. Üldse on episoodilised rollid õnnestunud – näiteks Lembit Peterson vanaisana, Maria Klenskaja vanaemana ja Vene näitlejanna Julia Aug direktrissina.

Õppejõud ja filmitegija Jüri Sillart sõnul on tõeliselt heas filmis tunda loodud maailma lõhna. Kuigi ma lõhna seekord ei tundnud, on tegu igati väärika debüüdiga. Probleeme ju on, ent režissöör Siimetsa siirus ja empaatiavõime, eesotsas Helena Maria Reisneri osatäitmisega mõjub ääretult sümpaatselt. “Seltsimees lapsel” on tuksuv süda, soojus ja siirus, mida Eesti filmides üsna harva kohtab.

“Seltsimees lapse” lihtsalt jutustatud lugu, oma plusside ja miinustega, on arusaadav nii noorele kui vanale, nii eestlasele kui välismaalasele. Ajal, mil mitmed Eesti filmitegijad üritavad loo puudujäägid peita kunstilise teostuse taha, on tore tõdeda, et jätkub lavastajaid, kes julgevad rääkida lihtsa, inimliku ja universaalse loo.

IMDB

Lucky_2017_movie_stillr.png

Courtesy of Magnolia pictures

Read Full Post »

visages_villages_2017_poster“Villages, Visages “- “Faces Places” – “Palged, paigad” (2017)
režissöör: JR, Agnès Varda
stsenaarium: JR, Agnès Varda

Kinodes alates: 02.02.2018

Kreeka-Belgia päritolu legendaarne režissöör Agnès Varda on Euroopa kino inspireerivamaid ja mõjukamaid figuure ning tema koostööfilm fotograaf JR’iga optimistlikumaid ja inspireerivamaid dokumentaalfilme, mida viimasel ajal näinud olen.

“Palged, paigad” ei küüni küll  lavastaja ikooniliste dokumentaalide nagu “Agnèse rannad” -“Les plages d’Agnès” (2008) või “Järelnoppijad” – “Les glaneurs et la glaneuse… deux ans après” (2002) tasemele, ent on teostatud Vardale iseloomuliku mängulisusega ning käsitleb juba tema varasemast loomingust läbi käinud motiive ja teemasid. Tuues fookusesse väikesed kohad ning nende elanikud, loovad JR ja Varda veidi episoodilise, ent  kõneka arutelu kunsti mõjust. Pole sugugi paha 88-aastase lavastaja kohta :)

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


The Post_2017_movie_posterThe Post – Salajased paberid (2017)
režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Liz Hannah & Josh Singer

Kinodes alates: 26.01.2018

Steven Spielberg autopiloodil. Kompetentne, ent  kiretu  uurimus sõnavabadusest. “Salajaste paberite” voorused ja puudused on sarnased parima filmi Oscari võitnud teosega “Päevavalgele” – “Spotlight” (2015). Mõlemal on ka sama stsenarist. Olles küll aateline linateos, ei huvitu “Salajased paberisd” oma tegelastest ega suuremast pildist. Säravaim osa  jääb Meryl Streepile: keskne otsuse langetamise stseen on lihtsalt näitlemise meistriklass.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Call_Me_by_Your_Name_movie_poster_2017Call Me by Your Name – Kutsu mind oma nimega (2017)
režissöör: Luca Guadagnino
stsenaarium: James Ivory

Kinodes alates: 19.01.2018

Kaunis, eluline ja kurb, nüansirikas ning delikaatne lugu täiskasvanuks saamisest ja oma seksuaalsusega leppimisest. Film meenutab parimat 1970-ndate Euroopa kino. Intellektuaalne, samas lihtne ja üldinimlik.

Põnevaks teeb asja ka kirev rahvusvaheline kooslus. Stsenarist on “Elu kuldsete hetkede” lavastaja, Briti päritolu James Ivory, režissööriks itaallane Luca Guadagnino (“Io sono l’amore” – “I am Love”), operaator Tai päritolu  Sayombhu Mukdeeprom (“Uncle Boonmee Who Call Recall His Past Lives”), kaamera ees aga Ameerika näitlejad. Filmist leiab ka  ühe kaunima isa-poja  stseeni ( Timothée Chalamet` ja Michael Stuhlbargi duett).

Võrratu film.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

visages-villages_2017_still.jpg

 

Read Full Post »

Darkest_Hour_2017_posterrežissöör: Joe Wright
stsenaarium: Anthony McCarten

osades:
Gary Oldman (Winston Churchill)
Kristin Scott Thomas (Clemmie)
Ben Mendelsohn (Kuningas George VI)
Lily James (Elizabeth Layton)

operaator: Bruno Delbonnel, kunstnik: Sarah Greenwood, kostüümikunstnik: Jacqueline Durran, montaaž: Valerio Bonelli, helilooja: Dario Marianelli.

Produtsendid: Tim Bevan, Eric Fellner, Anthony McCarten & Douglas Urbanski.

125 min

Kinodes alates: 2.02.2018

Möödunud aja reliikvia

Joe Wrighti “Süngeimal tunnil” on jutustada intrigeeriv loo neljast nädalast teise maailmasõja alguspäevil, mil Winston Churchill (Gary Oldman) astub Suurbritannia peaministri ametisse. Tema kuulsad kõned ja otsused muudavad ajaloo kulgu, ent kahjuks jääb Anthony McCarteni (“Kõiksuse teooria “) käsikiri ebausutavaks, etteaimatavaks ja pinnapealseks.

Kunstitõde võib olla suurem kui elutõde ning väide loo põhinemisest päriselt aset leidnud sündmustel on kinokunstis alati küsitav. Keegi ei oota küll dramatiseeringult ajalooõpiku fakte, ent teatud piiri ületades (paar konkreetset stseeni filmi teises pooles) muutub toimuv täiesti ebausutavaks. Kahjuks vaevab see probleem ka “Süngeimat tundi”.

Darkest_Hour_2017_still_001.jpg

Courtesy of Working Title

Kuus Oscari nominatsiooni saanud Briti prestiižifilm mõjub kahjuks vanamoelise sõjapropagandana, mis oleks ehk sobinud 1940-ndatesse aastatesse, kuid mõjub kaasajas reliikviana. Lugu briti rahva südidusest natsi-Saksamaa ees on jutustatud üheplaanilistelt, muutes keerulisel ajal toimunud poliitilised mängud mustvalgeteks ja ajaloolised tegelaskujud karikatuurseteks. Brexiti taustal mõjub “Süngeim tund” kohati Briti imperialismi ja isolatsiooni õigustusena.

Joe Wright on põnev ja mänguline režissöör, kes suudab headel päevadel teha midagi tõeliselt haaravat (“Hanna”, “Lepitus”) või  siis vähemasti ambitsioonikalt läbi kukkuda (“Anna Karenina”). Seekord on aga lavastaja materjaliga silmnähtavalt jännis. Jutustades lugu, mille tegevus leiab suuresti aset  maa-alustes varjundites, meenub paratamatult Oliver Hirschbiegeli “Allakäik” – “Der Untergang” (2004), mis jutustab Hitleri viimastest päevadest. Kahjuks ei ole aga Wright pinge kandmisel pooltki nii meisterlik. Lavastaja üritab küll loosse süstida visuaalselt uhkeldavaid kaadreid ent film mõjub siiski näidendi telelavastusena.

Teose teevad  siiski nauditavaks head osatäitmised. Churchilli rolli eest auhindu võitnud Gary Oldman on muidugi mõjuv, ent alahinnata ei tasu ka kõrvalosatäitjaid, nagu Kristin Scott Thomas või Ben Mendelsohn, kes kuningas Georg Viienda rollis on vaat et paremgi kui Colin Firth “Kuninga kõnes“. Kahjuks jääb väheütlevaks Churchilli sekretär Elizabeth Layton, (Lily James) kuna stsenarist ega lavastaja ei suuda otsustada, mida tema tegelaskujuga ette võtta. Lugu jutustatakse alguses küll naise perspektiivist vaadatuna, ent peagi see unustatakse ning Elizabethi roll loos jääb minimaalseks. Taoline ebamäärasus vaevab tervet teost. “Allakäigus” oli sekretäri vaatenurk palju selgemalt välja mängitud.

Huvitav tõdeda, et “Süngeim tund” linastub Eesti kinodes  samal ajal  kui Sally Potteri “Pidu” – “The Party” (2017). Kuigi viimase tegevus toimub ainult ühes võttepaigas, on see palju kinematograafilisem ning  paremini poliitika telgitaguseid lahkav film, kui lugu Briti ajaloo ühest kuulsamast inimesest XX sajandi ühel keerulisemal ajal.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Darkest_Hour_2017_still_002

Courtesy of Working Title

 

 

Read Full Post »

downsizing_2017_movie_poster“Downsizing” – “Kahandamine” (2017)
režissöör: Alexander Payne
stsenaarium: Alexander Payne, Jim Taylor

Kinodes alates: 12.01.2018

Alexander Payne’i (“Nebraska”, “Sideways”) loomingu suure austajana mõjusid “Downsizing” treilerid natuke ärevusttekitavana. Lavastaja, kes on tuntud väikese-eelarveliste intiimsete ja karakteripõhiste lugude poolest ning ei kasuta eriti Hollywoodi staare, näib seekord pakkuvat suure-eelarvelist  tähtedest kubisevat high concept komöödiat.

Õnneks on treilerid üsna petlikud ning tegu on siiski Payne’iliku filmiga. Vaatamata sellele, et “Downsizing” on mehe karjääri üheks ambitsioonikamaks ja huvitavamaks teoseks, on ta ka kõige ebaühtlasem ja laialivalguvam. Kuigi lugu ei liigu arvatud suunas ning kommenteerib üsna hästi inimloomust kui ühiskonnamudeleid, lahatakse liiga paljusid teemasid ning dramaturgiline fookus jääb nõrgaks.

Payne’i filmid on tavaliselt täis värvikaid karaktereid, ent siin on meeldejäävaid tegelasi ainult üks. Näitlejanna Hong Chau kehastatud Vietnami aktivist Ngoc Lan Tran on filmi kõige parem osa. Lugu on just tänu temale nauditav. Tema vigast inglise keelt kõnelev napisõnaline, aga konkreetse väljaütlemisega tegelaskuju lisab teosele humaansust ja värvikust, mida muidu vajaka jääb.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvutus: Joonas


breathe_2017_movie_poster“Breathe” – “Hinga” (2017)
režissöör: Andy Serkis
stsenaarium: William Nicholson

Kinodes alates: 12.01.2018

“Hinga” jutustab päriselul põhineva loo Robin Cavendishist (Andrew Garfield), kes satub kahekümne kaheksa aastaselt pärast lastehalvatuse põdemist haiglavoodisse ja kaotab soovi elada. Mehele  antakse elulootust vaid mõneks kuuks, ent tänu oma naise Diana toetusele (Claire Foy) põgeneb ta haiglamüüride vahelt, et elada täisväärtuslikku elu, näha oma poja kasvamist ning muuta halvatud patsientide elu.

Nii heas kui halvas tundub “Hinga” paljus “Kõiksuse teooria” uusversioonina, melodramaatilise ja inspireeriva pisarakiskujana, mis  ilustab reaalsust ning on edasi antud meest toetava armastava naise pilgu läbi. Ehk on teatud magusus ja romantiseeritus tingitud ka sellest, et filmi produtsendiks on Robin Cavendishi poeg.

Näitlejana tuntud Andy Serkis (Gollum “Sõrmuste Isanda” ja Caesar uuest “Ahvide Planeedi” triloogiast) teeb täispika mängufilmi režiidebüüdi ning on oma töös kompetentne. Teos küll teostuselt ei hiilga ning algus on lavastuslikult kiirustatud, kitšimaiguline ja kohmakas. Selle heaks näiteks on muusikaline kujundus, mis esimese kahekümne minuti jooksul vaheldub Disney-laadsete lastefilmi naiivsete viiside ja Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel” töötlusega.

Loo kulgedes leiab film kindlama jalgealuse ning muutub korralikuks aga säratuks eluloofilmiks, mis sobiks pigem väiksele kui suurele ekraanile. Andrew Garfield, kes tundub viimased aastad Oscarit jahtivat, on korralik, ent “Kõiksuse teooriaga” sarnaselt kuulub huvitavam ja olulisem roll naisele.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes


The_Death_of_Stalin_2017_movie_poster“The Death of Stalin” – “Stalini surm” (2017)
režissöör: Armando Iannucci
stsenaarium: Armando Iannucci

Kinodes alates: 12.01.2018

“Stalini surma”  vaadates hakkas mind vaevama üks küsimus. Kas britid on filmikunsti ajaloos suutnud usutavalt portereteerida Vene kultuuriruumi? “Anna Karenina” adaptsioonide, “Doktor Zhivago” ja “Stalini surma” põhjal võiks öelda, et ei. Nad on liiga korrektsed ja tsiviliseeritud, et mõista Venemaad või Nõukogude Liitu ja seal toimunut.

“Stalini surm” on läänes väga hästi vastu võetud (kandiderides isegi BAFT-ale) ning ka mõned kohalikud kriitikud ja blogijad on seda kiitnud. Endisesse Nõukogude Liitu kuulununa ei naernud ma aga praktiliselt üldse ega mõistnud hästi, mis emotsioone Armando Iannucci vaatajalt ootab.

Heites hektiliselt nalja nii võimuvõitluse kui ebakompetentsuse üle ning pikkides vahele stseene deporteerimisest ja hukkamistest, ei suutnud ma ei naerda ega nutta. See ei tähenda, et diktatuuri või ajaloo nukramate peatükkide üle ei võiks nalja heita. See nõuab aga selgemat suhtumist –  à la Mel Brooksi “Produtsendid” (1967), “Suur diktaator (1940)” või “Dr. Strangelove” (1964). “Stalini surma” dialoog on iseenesest vaimukas, näitlejad toredad ning poliitiline kommentaar kohati tabav. Ometi on siin elemendid paremad kui tervik ning filmi satiir eriti ei toimi. Film mõjub pigem tõdemusena poliitilistest mängudest liidrite vahetusel, olenemata ajastust ja riigist.

Kurioosumina tasub “Stalini surma” kohalikul publikul siiski vaadata, sest tuletab meelde sündmusi, mis on ehk meie kollektiivses alateadvuses hägustumas. Samuti illustreerib see Lääne arusaama Nõukogude Liidust.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas  Mark Kermode

Downsizing_2017_banner.png

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused