Bigger Than Life – Suurem Kui Elu (1956)

režissöör: Nicholas Ray
stsenaarium: Cyril Hume & Richard Maibaum, Burton Roueche artikli alusel

osades:
James Mason (Ed Avery)
Barbara Rush (Lou Avery)
Walter Matthau (Wally Gibbs)
Robert F. Simon (Dr. Norton)
Christopher Olsen (Richie Avery)

operaator: Joseph MacDonald, kunstnikud: Jack Martin Smith & Lyle R. Wheeler, kostüümikunstnik: Mary Wills, helilooja: David Raksin.

Produtsent: James Mason.

95 min

“AMERICAN DREAMI KOKKUVARISEMINE”

Hinnatud Briti päritolu näitleja James Mason (“Lolita”, “North by Northwest”) osalusel ning Nicholas Ray lavastatud pikaks ajaks unustusehõlma vajunud meistriteos “Bigger Than Life” – “Suurem Kui Elu” on üks julgemaid ning kompromissitumaid filme, mis Hollywoodis 1950-ndatel ilmavalgust nägi.

Ajaleheartiklist inspireeritud mängufilm räägib loo keskklassi õpetajast Ed Avery’st (Mason). Inimesest, kel on näiliselt olemas kõik, mida 1950-ndate Ameerika valge mees võis soovida:hea töökoht, suur kodu, auto, sõbrad ning kaunis naine (Rush) koos pojaga (Olsen). Ometigi pole ta oma eluga rahul. Sõbrad häirivad teda oma keskpärasusega – Ed nendib naisele, et “nad kõik on nii igavad. Ja oleme ausad – seda oleme ka meie“. Oma pere paremaks ülalpidamiseks töötab Ed õpetamisele lisaks taksofirmas telefonioperaatorina, varjates seda oma naise eest, kuna peab antud tööd endale alandavaks. Ülekoormuse ning pinge tõttu kukub mees ühel hetkel kodus kokku ning arstid diagnoosivad talle raskekujulise haiguse, mille ainsaks ravimiks on uus eksperimentaalne imeravim cortisone. Haiglast tagasi saabununa ootab malbe ja vaoshoitud abikaasa asemel naist ja poega ees väga muutunud ning ravimist sõltuvusse sattunud mees.

“Suurem kui elu” filmis käsitletav sõltuvuse teema polnud Hollywoodi jaoks tol ajal iseenesest midagi uut. Kõigest aasta varem linastus Otto Preminger’i “The Man with the Golden Arm” (1955), mille keskmes on heroiinisõltuvus ning 1946. aasta Oscaritseremoonial kõndis parima filmi, stsenaariumi, meesosatäitja ning režii kuldkujukesega koju kroonilist alkoholismi lahanud Billy Wilder’i teos “The Lost Weekend” (1945). Esmapilgul käsitleb Nicholas Ray film eksperimentaalravimite ohtu ning sõltuvusega kaasnevat laastavat toimet, ent on sisimas midagi palju enamat.

Ray, kelle teoste peategelasteks olid ennegi raske karakteriga ning jõulised mehed nagu Humphrey Bogart’i kehastatud temperamentne ja plahvatusohtlik stsenarist Dixon Steele film noir‘ meistriteoses “In a Lonely Place” (1950), Robert Ryan’i kehastatud vägivaldne politseinik Jim Wilson filmis “On Dangerous Ground” (1951) või James Dean’i kehastatud mässav teismeline Jim Stark režissööri kuulsaimas teoses “Rebel Without a Cause” (1955). James Mason, kes oli ühtlasi ka “Suurem Kui Elu” produtsent, toob Ed Avery näol ekraanile palju hirmutavama ja häirivama tegelase kui ükski eelmainituist. Seekord on nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldne inimene, kes peaks olema perekonna eest hoolitsev mees ning tegevus toimub kohas, kus me peaksime end kõige turvalisemalt tundma – kodus. Mida enam Ed tablette võtab, seda enam näeb ta ennast teistest paremana. Intellektuaalse gigandina, kes ainsana julgeb öelda, mida kõik tegelikult mõtlevad ning teha seda, mida teised ei julge. Keegi, kes julgeb sülitada ühiskonna poolt loodud standarditele, ent samas minna teise äärmusesse.

Esimese asjana peale haiglast tulekut viib Ed oma naise riidepoodi, et pakkuda  seda, mida  pole enne saanud oma kallile lubada – palju kauneid riideid. Uskumatu, kuidas üks 1950-ndate kino idealiseeritumaid olukordi – mees naisele riideid ostmas, muutub üheks häirivamaks stseeniks terves filmis. Mees käib aina enam peale, et naine ikka uusi ja uusi kleite prooviks. Iga kleit on uhkem kui eelmine, ent ilme naise näos muutub aina meeleheitlikumaks. Kõigile müüdav American Dream deformeerub meie silme all millekski häirivaks.

“Suurem Kui Elu” on täis taolisi meeldejäävaid ja jõulisi stseene-näiteks see, kus Ed sunnib oma poega matemaatikaülesandeid lahendama või temaga koos tagahoovis Ameerika jalgpalli mängib – stseen, mis igas teises filmis oleks üks soojemaid momente isa ja poja vahel. Mees viskab jõuliselt palli väiksele poisile, kes ei suuda ühtegi viset püüda ning nõuab pojalt, et temast kasvaks tõeline mees, mitte keskpärane kodanik. Läbi nende stseenide saab selgeks, et Ray’d ei huvita ainult peategelase psühhoos, vaid laiem sotsiaalne kontekst. Filmi võib vaadata kui kriitikat tarbimisühiskonna, koolisüsteemi ja õpetajate olukorra vastu ning kommentaari patriarhaarsele perekonnale, kus naine peab iga hinna eest oma mehele kuuletuma. “Suurem kui elu” on ääretult mitmekihiline film, kust iga järgmise vaatamiskorraga võib leida uusi nüansse ja tasandeid.

Pole ime, et film omal ajal nii külmalt nii publiku kui kriitikute poolt vastu võeti. “Suurem kui elu” dekonstrueerib terve americana ning heaoluühiskonna laiemalt. Film paneb küsimuse alla väärtusi, mille järgi nii paljud (ka siiani) elavad ja näitab seda ilustamata kujul. Toodetud ajal, mil tehti veel palju mustvalgeid filme, on Ray teinud suure ning glamuurse värvilise CinemaScope laiekraaniformaati kasutava Hollywoodi produktsiooni, mis väliselt justkui kasutab seda American Dreami rõhutamiseks, ent tegelikult dekonstrueerib seda selle abil veelgi enam. Vormi ja sisu vahelisest dissonantsist tekib tugev sõnum ning Ray koos operaator Joseph MacDonald’iga suudab väga mõjuvalt visualiseerida nii Ed’i tegelaskuju arengut kui kodukeskkonna väga hirmutavaks muutumist. Isa hakkab heitma seinale suuri varje, mis ähvardavad hävitada kogu perekonna.

Kuigi film võib tunduda kaasaegsele vaatajale liigselt melodramaatiline, lisab teatraalsus talle omamoodi jõulisuse. Tegu on paratamatult oma aja teosega, ent teemadelt ning teostuselt näitab Ray taset, milleni antud kümnendil harva küünditi. Kuigi olen rääkinud filmi tõsisematest aspektidest, pole tegu raskepärase teosega ning siit ei puudu ka huumor – heaks näiteks on Walther Matthau ühes oma esimeses filmirollis kehastatud tervisefriigist (kinoajaloo ebaveenvaim) kehalise kasvatuse õpetaja. Kuigi film kukkus Ameerikas täielikult läbi, leidis ta suurt kõlapinda Prantsusmaal, kus kuulus väljanne Cahiers du cinéma seda kõvasti kiitis ning Jean-Luc Godard (“A Bout de Souffle”) selle Ameerika helifilmide top 10-sse kuuluvaks teoseks kuulutas. Viimaste kümnendite jooksul on filmi uuesti hindama hakatud ning seda peetakse üheks XX sajandi parimaks Ameerika filmiks.

Kuigi mitmeti tõlgendatav lõpp viitab mehe muutumisele, näib illusioon American Dreamist sama õudne kui ennegi. “Suurem kui elu” on unustamatu ja nauditav film, mis on ühtlasi ka üks läbi aegade hirmutavamaid melodraamasid.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Jeffrey M. Anderson Emanuel Levy

Read Full Post »

Satyajit Ray “Apu triloogia”: Pather Panchali/Aparajito/Apu Maailm

režissöör: Satyajit Ray

stsenaarium: Satyajit Ray, Bibhutibhushan Bandopadhyay romaanide “Pather Panchali” & “Aparajito” põhjal

osades:
Subir Banerjee (Apu – “Pather Panchali”)
Smaran Ghosal (noor Apu – “Aparajito”)
Pinaki Sengupta (teismeline Apu – “Aparajito”)
Soumitra Chatterjee  (Apu – “Apu Maailm”)
Karuna Bannerjee (Apu ema Karuna Bannerjee)

operaator: Subrata Mitra, helilooja: Ravi Shankar, montaaž: Dulal Dutta, Produtsent: Satyajit Ray.

” LIHTSUSE SUUR KUNST “

Ajal, mil “Boyhood” (2014) on mujal maailmas ilma tegemas (ja jõuab Eesti kinodesse praeguste plaanide kohaselt alles novembris), pani selle
ootusärevus mind mõtlema maailmakuulsa filmiseeria peale, mis jälgib samuti noore poisi kasvamist. Selleks pole mitte Richard Linklater’i uusimat linateost inspireerinud Antoine Doinel’i saaga (rež François Truffaut) vaid India režissööri Satyajit Ray “Apu Triloogia”, mis koosneb filmidest : “Pather Panchali” (1955), “Aparajito” – “Alistamatu” (1956) ja “Apur Sansar” – “Apu Maailm” (1959). Seeria, mis inspireeris nii Truffaut’d kui mitmeid hilisemid filmilavastajate põlvkondi.

Kuigi erinevalt “Boyhoodist” mängib filmiajaloo parimaks triloogiaks tituleeritud seerias peategelast Apurba Roy “Apu’t” neli erinevat näitlejat, on tegelase iseloomustamisel välja toodud samad jooned- lihtsus, ausus ja humaansus.

KINOAJALOO KIIDETUIM AMATÖÖRFILM

Ray’l tekkis suurem soov “Pather Panchali’t” (esmatrükk 1928) kinolinale tuua peale seda, kui ta määrati raamatu lasteversiooni illustraatoriks. Oma unistuse teostamiseks kasutas ta isiklikke sääste ning asus 1952. aastal võtetele amatöörnäitlejatega ning meeskonnaga, kes polnud kunagi filmi teinud. Filmi valmimiseks kulus 3 aastat- raha sai korduvalt otsa ning filmi vaadates on tunda kvaliteedi järk-järgulist tõusu. Ray ja filmimeeskond oli iga aastaga targem ja kogenum.

Valminud teos võitis nii publiku kui kriitikute südamed ning oli India kinokunsti esimeseks tõeliseks läbimurdeks rahvusvahelisele areenile. Film, mida peetakse üheks parimaks režiidebüüdiks läbi aegade, võitis Cannes 1956 aastal preemia inimlikkuse eest.

ÜHE POISI KASVAMISE LUGU

“Apu triloogia” keskne tegelane Apu pärineb vaesest perest ning filmid jälgivad tema kasvamist ja muutumist lapsena (“Pather Panchali”), teismelisena (“Aparajito”) ja noore mehena (“Apur Sansar”). Kuigi üheks läbivaks motiiviks kõigis osades on elu ja surma ring ning ellujäämine rasketes tingimustes, pole tegu ei meeletult depressiivse ega plakatliku sotsrealismiga (à la vennad Dardenne’id või Dogma liikumine). “Apu Triloogia” filmid võivad olla nukrad aga pole põrmugi masendavad, olles täis elu poeesiat.

Apu (Subir Banerjee), koos oma ema Sarbajaya’ (Karuna Banerjee) ja õe Durga’ga (Uma Dasgupta) filmis “Pather Panchali”.

Inspireerituna De Sica filmist “Jalgrattavargad” ja Jean Renoir’i loomingust, loob Ray läbinisti humanistlikud, elulised ja lootustandvad filmid universaalsetel teemadel ja äratundmist pakkuvate tegelastega, kuigi triloogia räägib eelkõige Apu elust ja tema maailmast.

Esimene film “Pather Panchali” jälgib väikese Apu elu koos õe, ema, isa
ja viimase nõbuga väga vaestes oludes Bengali maakolkas. Vaatamata raskele elule on lapsed rõõmsad ja mänguhimulised. Nad jooksevad kommimüüja järel ( kuigi neil pole raha kommi ostmiseks), vaatavad etendusi, mängivad ja on hämmastunud nähes raudteel ringisõitvat rongi. Probleemid tekivad siis, kui Apu õde süüdistatakse kaelakee varguses ning kui isa peab parema töö saamiseks kodust lahkuma.

Teise filmi “Aparajito” keskmes seisab klassikalise maa vs linnaelu/kool
vs pere konflikt. Apu, keda tahetakse näha tulevase preestrina, veenab ema koolimineku vajaduses. Andeka õpilasena saab ta stipendiumi, et Calcuttas oma teadmisi täiendada. See tähendab aga emast eemalolekut. Nii peab Apu valima kooli ja helgema tuleviku või ema ja preestrikohustuste vahel. Üksik ema jääb ootama poega, kes on sukeldunud linnaellu, ega mõtle enam koju naasta.

Triloogia viimane film “Apur Sansar” kommenteerib peamiselt India
traditsioonidest tulenevaid probleeme. Apu, kes tahab oma elust raamatu kirjutada, leiab end ootamatult abiellu astumas. Tundmatu mõrsjaga tekib aga ülimalt soe ja lähedane suhe, mis muudab Apu maailma.

Kuigi filmid toimivad suurepäraselt ka iseseisvalt, saavutavad nad tõelise resonantsi triloogiana. Kõik teemad ja motiivid leiavad lahendused ning seeriast saab üks ilusamaid ja võimsamaid lugusid elust ja täiskasvanuks saamisest – eluringist, mis on täis nii naeru kui nuttu, argist rutiini kui suuri üllatusi.

Legendaarne filmikriitik Roger Ebert ütles:

“Suur, kurb ja õrn “Apu triloogia” püsib kinokülastaja mälus kui lubadus, mis üks film võib olla. Teos, mis asub moest kõrgemal loob nii veenva maailma, et see muutub mõneks ajaks eluks, mida me võisime ise elada.”

(“The great, sad, gentle sweep of “The Apu Trilogy” remains in the mind of the moviegoer as a promise of what film can be. Standing above fashion, it creates a world so convincing that it becomes, for a time, another life we might have lived.”)

Ma ei oskaks seda paremini öelda.

TÄPSE REŽII MAAGIA

Täiskasvanud Apu (Soumitra Chatterjee) ja tema verivärske pruut Aparna (Sharmila Tagore) filmis “Apu Maailm”. Mõlemad näitlejad said Indias suurteks staarideks.

Satyajit Ray’d on aastakümneid nimetatud kinoajaloo kõige olulisemate ja paremate lavastajate seas. Ja seda ka põhjusega. Mees on režiis ääretult täpne ja nüansirohke. Kõik elemendid (pilt, montaaž, muusika, näitlejatööd) on näiliselt lihtsad ent mõjuvad. Iga väiksemgi detail aitab jutustada lugu, anda edasi tegelaskuju või edastada atmosfääri.

Selle suurepäraseks näiteks on filmis “Apur Sansar’i” algus, kus näeme Apu argipäeva. Ükskõik, kas ta kõnnib üksinda koju, teeb vihmas võimlemisharjutusi või ütleb naeratades korteriomanikule, et tal pole üüriraha. Tegu on poisiga, keda ei morjenda mingisugused eluraskused. Ta on õnnelik pisiasjade üle.

Isegi kõrvalisemad tegelased on kaunilt väljajoonistatud. Paari lihtsa pilgu, žesti ja stseenikollaažidega suudetakse anda Apu ja ta naise suhtele põhjatu sügavuse ja soojuse. Palju antakse edasi ilma dialoogita ning draamat nähtakse pisiasjades  (olgu selleks kommimüüja järel käimine, linnast tuleva rongi nägemine või väike juuksenõel padjal) tõstavad need filmid omaette klassi.

Kuigi Ray oli mõjutatud Itaalia neorealismist ja Prantsuse poeetilisest realismist, on tegu väga idapäraste filmidega, mis tekitasid oma laadilt minu jaoks kõige rohkem paralleele Jaapani kino – eelkõige Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) loominguga.

LIHTSUSE KUNST

Filmiajaloo hinnatumaid lavastajaid F.W.Murnau (“Nosferatu”, “Sunrise”) ütles kunagi kauni lause: “tõeline kunst on lihtne, aga lihtsus eeldab kõige suuremat kunsti” – “Real art is simple, but simplicity requires the greatest art.” Kuskil pole see tõesem kui Ray loomingus ja “Apu triloogias”.

Kuigi Satyajit Ray’d peetakse maailma üheks kõige olulisemaks ja mõjukamaks lavastajaks, pole teda Eesti kino- ega telemaastikul praktiliselt üldse näidatud. Nii “Apu triloogiat” kui režissööri teisi filme võivad huvilised leida muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

“PATHER PANCHALI”
Hinne: 9/10
IMDB    Rotten Tomatoes

“APARIJITO”
Hinne:  8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

“WORLD OF APU”
Hinne: 9.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

arvustused: Roger Ebert

SATYAJIT RAY
(2.05 1921 – 23.04 1992)

Ray, kes kogus maailmakuulsust filmitegijana oli ühtlasi filmikriitik, illustraator, graafiline disainer, kalligraaf, kirjastaja ja kirjanik. Kuigi mees alustas oma filmikarjääri maaelu kujutamisega (“Pather Panchali”) ning tegi ka filme India folkloori põhal (“The Adventures of Goopy and Bagha”), pööras ta peagi oma pilgu linnaelu kommenteerimisele. Ta on lavastanud nii komöödiaid kui draamasid ning loomingu hilisemad teosed on paljuski sotsiaalse alatooniga (“The Company Limited”), rääkides nii kaotatud süütusest kui korrumpeerumisest (“The Adversary”).

Nii Kurosawa kui Scorsese on teda kiitnud taevani ning viimane koos paljude teiste režissööridega, nagu Elia Kazan (“On The Waterfront”), François Truffaut (“The 400 Blows”), Carlos Saura (“Cría cuervos”), James Ivory (“Remains of The Day”), Abbas Kiarostami (“Certified Copy”) ja Danny Boyle (“Trainspotting”) on märkinud teda oma suureks mõjutajaks.

Satyajit Ray pälvis elutöö Oscari 1992. aastal, 24 päeva enne oma surma.

Read Full Post »

The Harder They Fall (1956)

režissöör: Mark Robson
Stsenaarium: Budd Schulberg & Philip Yordan

osades:
Humphrey Bogart (Eddie Willis)
Rod Steiger (Nick Benko)
Jan Sterling (Beth Willis)
Mike Lane (Toro Moreno)
Max Baer ( Buddy Brannen)

Operaator: Burnett Guffey, kunstnik: William Flannery, montaaž: Jerome Thoms, muusika: Hugo Friedhofer

Produtsent: Philip Yordan

109 min

“The Harder They Fall” on filmiajalukku eelkõige läinud Humphrey Bogarti viimase ekraanirolinna, film tasub aga ülevaatamist millegi enamana – suurepäraselt lavastatud sotsiaalse film-noirina, mis uuris oma aja poksimaailma kahtlaseid telgitaguseid ning mille paljud kesksed ideed resoneeruvad ka tänapäeva spordi- ja meelelahtustööstusega.

Töötu spordiajakirjanik Eddie Wills (Bogart) palgatakse kohaliku kahtlase poksiorganiseerija Nick Benko (Steigeri) poolt oma uue poksija – argentiina hiiglase Toro Moreno (Mike Lane) promoteerijaks. Nick soovib teha temast maailmameistrit ning fabriteseerib temast meedias staari ning fikseerib kõik ta matšid. Poiss võitleb tee meistritiitli matšini teadmata, et tast ise poksijana asja pole ning et terve tema karjäär on ehitatud suure vale peale. Eddie saab Toro’ga aina lähedasemaks ning hakkab ka ise kahtlema oma valikutes. Lugu põhineb Budd Schulberg’i romaanil, mis kasutas üsna otsese inspiratsioonina siiamaani vaidlust tekitavat Primo Carnera poksikajääri, kelle matše kahtlustati allmaailma poolt fikseerimises.

Poksimine on mänginud film-noiri’s suurt osa, žanri klassikateks on saanud nii Robert Rosseni “Body and Soul” (1947) kui ka Robert Wise’i “The Set-Up” (1949) (millest viimasest röövis kõvasti ka Tarantino “Pulp Fictioni’s” Bruce Willise’ga segmenti tehes). Erinevalt neist filmidest, mis keksenudvad poksijatest peategelaste teekonnale, vaatab “The Harder They Fall” pigem poksimaailma telgitaguseid, kus kõik keerleb ainult raha ning niite tõmbavate promoteerijate plaanide ümber ning paljastab eksploteeritud poksijate elutraagikat, kus meestel puudub tulevikuperspektiiv. Selle kõige keskmes on Eddie, kes hülgab oma ideaalid selle nimel, et kindlustada mugav sissetulek endale ja oma naisele. Kuigi ta alguses oma vlikutes kõhkleb ning meile näidatakse teda inimesena, kellel on räpases maailmas vähemalt mingid prtintsiibid, suudab ta endale leida vabandusi tegemaks raha nimel asju, mida ta südametunnistus ei luba. Tegu on Bogartile omase arhetüüpse küüniku rolliga, kes nii nagu Rick “Casablancas” lõpuks murdub ning otsustab teha seda, mis on õige.

Lugu ise on intrigeeriv ning vaatamata stsenaariumi mõneti liigsele illustratiivsusele, on see alati nauditav, kuna lavastaja Robson on valinud filmi tehes üsna dokumentalistliku tee ning ei ürita olla kunagi sentimentaalne. Film on visuaalselt suurepärane ning näitlejad – Bogart (kes oli juba võtetel väga haige – ta suri 1957.a jaanuaris vähki) ning Steiger on suurepärased, Mike Lane’i poolt mängitud massiivne Toro ning ka teised tegelased on samuti heade karakteriseeringutega ning film nõretab autensusest. Tiitlimatšil on Toro  vastaseks raskekaalu meister Max Baer, kes ka päris elus ka film arhetüübi Primo Carnera’ga tiitlimatšil rusikalööke vahetas.

Bogart, kelle tõus Hollywoodi eliidi sekka algas klassikalise film-noir’i ajastuga (“Malta Pistrikut” peetakse esimeseks klassikaliseks noiriks) ning kelle paljud kuulsamad rollid (filmides “The Big Sleep”, “In A Lonely Place”, “Desperate Hours”) on antud liikumise parimateks näideteks, lõpetab oma karjääri žanris, mille ta paljuski deifneeris. Isegi haigena, on ta osatäitmine meisterlik, täis kurbust, viha üritades olla moraalne maailmas, mis seda pole. Film pole vananenud, selle teemad on universaalsed siiani ning meedia ja raha abil fabritseeritud staarid pole kahjuks siiamaani kuskile kadunud.

Hinne 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0049291/

Read Full Post »