Archive for the ‘1959’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

The_Apu_Trilogy_dvd_posterrežissöör: Satyajit Ray

stsenaarium: Satyajit Ray, Bibhutibhushan Bandopadhyay romaanide “Pather Panchali” & “Aparajito” põhjal

osades:
Subir Banerjee (Apu – “Pather Panchali”)
Smaran Ghosal (noor Apu – “Aparajito”)
Pinaki Sengupta (teismeline Apu – “Aparajito”)
Soumitra Chatterjee  (Apu – “Apu Maailm”)
Karuna Bannerjee (Apu ema Karuna Bannerjee)

operaator: Subrata Mitra, helilooja: Ravi Shankar, montaaž: Dulal Dutta, Produtsent: Satyajit Ray.

” LIHTSUSE SUUR KUNST “

Ajal, mil “Boyhood” (2014) on mujal maailmas ilma tegemas (ja jõuab Eesti kinodesse praeguste plaanide kohaselt alles novembris), pani selle
ootusärevus mind mõtlema maailmakuulsa filmiseeria peale, mis jälgib samuti noore poisi kasvamist. Selleks pole mitte Richard Linklater’i uusimat linateost inspireerinud Antoine Doinel’i saaga (rež François Truffaut) vaid India režissööri Satyajit Ray “Apu Triloogia”, mis koosneb filmidest : “Pather Panchali” (1955), “Aparajito” – “Alistamatu” (1956) ja “Apur Sansar” – “Apu Maailm” (1959). Seeria, mis inspireeris nii Truffaut’d kui mitmeid hilisemid filmilavastajate põlvkondi.

Kuigi erinevalt “Boyhoodist” mängib filmiajaloo parimaks triloogiaks tituleeritud seerias peategelast Apurba Roy “Apu’t” neli erinevat näitlejat, on tegelase iseloomustamisel välja toodud samad jooned- lihtsus, ausus ja humaansus.

KINOAJALOO KIIDETUIM AMATÖÖRFILM

Ray’l tekkis suurem soov “Pather Panchali’t” (esmatrükk 1928) kinolinale tuua peale seda, kui ta määrati raamatu lasteversiooni illustraatoriks. Oma unistuse teostamiseks kasutas ta isiklikke sääste ning asus 1952. aastal võtetele amatöörnäitlejatega ning meeskonnaga, kes polnud kunagi filmi teinud. Filmi valmimiseks kulus 3 aastat- raha sai korduvalt otsa ning filmi vaadates on tunda kvaliteedi järk-järgulist tõusu. Ray ja filmimeeskond oli iga aastaga targem ja kogenum.

Valminud teos võitis nii publiku kui kriitikute südamed ning oli India kinokunsti esimeseks tõeliseks läbimurdeks rahvusvahelisele areenile. Film, mida peetakse üheks parimaks režiidebüüdiks läbi aegade, võitis Cannes 1956 aastal preemia inimlikkuse eest.

ÜHE POISI KASVAMISE LUGU

“Apu triloogia” keskne tegelane Apu pärineb vaesest perest ning filmid jälgivad tema kasvamist ja muutumist lapsena (“Pather Panchali”), teismelisena (“Aparajito”) ja noore mehena (“Apur Sansar”). Kuigi üheks läbivaks motiiviks kõigis osades on elu ja surma ring ning ellujäämine rasketes tingimustes, pole tegu ei meeletult depressiivse ega plakatliku sotsrealismiga (à la vennad Dardenne’id või Dogma liikumine). “Apu Triloogia” filmid võivad olla nukrad aga pole põrmugi masendavad, olles täis elu poeesiat.

pather_panchali_still

Apu (Subir Banerjee), koos oma ema Sarbajaya’ (Karuna Banerjee) ja õe Durga’ga (Uma Dasgupta) filmis “Pather Panchali”.

Inspireerituna De Sica filmist “Jalgrattavargad” ja Jean Renoir’i loomingust, loob Ray läbinisti humanistlikud, elulised ja lootustandvad filmid universaalsetel teemadel ja äratundmist pakkuvate tegelastega, kuigi triloogia räägib eelkõige Apu elust ja tema maailmast.

Esimene film “Pather Panchali” jälgib väikese Apu elu koos õe, ema, isa
ja viimase nõbuga väga vaestes oludes Bengali maakolkas. Vaatamata raskele elule on lapsed rõõmsad ja mänguhimulised. Nad jooksevad kommimüüja järel ( kuigi neil pole raha kommi ostmiseks), vaatavad etendusi, mängivad ja on hämmastunud nähes raudteel ringisõitvat rongi. Probleemid tekivad siis, kui Apu õde süüdistatakse kaelakee varguses ning kui isa peab parema töö saamiseks kodust lahkuma.

Teise filmi “Aparajito” keskmes seisab klassikalise maa vs linnaelu/kool
vs pere konflikt. Apu, keda tahetakse näha tulevase preestrina, veenab ema koolimineku vajaduses. Andeka õpilasena saab ta stipendiumi, et Calcuttas oma teadmisi täiendada. See tähendab aga emast eemalolekut. Nii peab Apu valima kooli ja helgema tuleviku või ema ja preestrikohustuste vahel. Üksik ema jääb ootama poega, kes on sukeldunud linnaellu, ega mõtle enam koju naasta.

Triloogia viimane film “Apur Sansar” kommenteerib peamiselt India
traditsioonidest tulenevaid probleeme. Apu, kes tahab oma elust raamatu kirjutada, leiab end ootamatult abiellu astumas. Tundmatu mõrsjaga tekib aga ülimalt soe ja lähedane suhe, mis muudab Apu maailma.

Kuigi filmid toimivad suurepäraselt ka iseseisvalt, saavutavad nad tõelise resonantsi triloogiana. Kõik teemad ja motiivid leiavad lahendused ning seeriast saab üks ilusamaid ja võimsamaid lugusid elust ja täiskasvanuks saamisest – eluringist, mis on täis nii naeru kui nuttu, argist rutiini kui suuri üllatusi.

Legendaarne filmikriitik Roger Ebert ütles:

“Suur, kurb ja õrn “Apu triloogia” püsib kinokülastaja mälus kui lubadus, mis üks film võib olla. Teos, mis asub moest kõrgemal loob nii veenva maailma, et see muutub mõneks ajaks eluks, mida me võisime ise elada.”

(“The great, sad, gentle sweep of “The Apu Trilogy” remains in the mind of the moviegoer as a promise of what film can be. Standing above fashion, it creates a world so convincing that it becomes, for a time, another life we might have lived.”)

Ma ei oskaks seda paremini öelda.

TÄPSE REŽII MAAGIA

World_of_apu_still

Täiskasvanud Apu (Soumitra Chatterjee) ja tema verivärske pruut Aparna (Sharmila Tagore) filmis “Apu Maailm”. Mõlemad näitlejad said Indias suurteks staarideks.

Satyajit Ray’d on aastakümneid nimetatud kinoajaloo kõige olulisemate ja paremate lavastajate seas. Ja seda ka põhjusega. Mees on režiis ääretult täpne ja nüansirohke. Kõik elemendid (pilt, montaaž, muusika, näitlejatööd) on näiliselt lihtsad ent mõjuvad. Iga väiksemgi detail aitab jutustada lugu, anda edasi tegelaskuju või edastada atmosfääri.

Selle suurepäraseks näiteks on filmis “Apur Sansar’i” algus, kus näeme Apu argipäeva. Ükskõik, kas ta kõnnib üksinda koju, teeb vihmas võimlemisharjutusi või ütleb naeratades korteriomanikule, et tal pole üüriraha. Tegu on poisiga, keda ei morjenda mingisugused eluraskused. Ta on õnnelik pisiasjade üle.

Isegi kõrvalisemad tegelased on kaunilt väljajoonistatud. Paari lihtsa pilgu, žesti ja stseenikollaažidega suudetakse anda Apu ja ta naise suhtele põhjatu sügavuse ja soojuse. Palju antakse edasi ilma dialoogita ning draamat nähtakse pisiasjades  (olgu selleks kommimüüja järel käimine, linnast tuleva rongi nägemine või väike juuksenõel padjal) tõstavad need filmid omaette klassi.

Kuigi Ray oli mõjutatud Itaalia neorealismist ja Prantsuse poeetilisest realismist, on tegu väga idapäraste filmidega, mis tekitasid oma laadilt minu jaoks kõige rohkem paralleele Jaapani kino – eelkõige Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) loominguga.

LIHTSUSE KUNST

Filmiajaloo hinnatumaid lavastajaid F.W.Murnau (“Nosferatu”, “Sunrise”) ütles kunagi kauni lause: “tõeline kunst on lihtne, aga lihtsus eeldab kõige suuremat kunsti”“Real art is simple, but simplicity requires the greatest art.” Kuskil pole see tõesem kui Ray loomingus ja “Apu triloogias”.

Kuigi Satyajit Ray’d peetakse maailma üheks kõige olulisemaks ja mõjukamaks lavastajaks, pole teda Eesti kino- ega telemaastikul praktiliselt üldse näidatud. Nii “Apu triloogiat” kui režissööri teisi filme võivad huvilised leida muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

“PATHER PANCHALI”
Hinne: 9/10
IMDB    Rotten Tomatoes

“APARIJITO”
Hinne:  8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

“WORLD OF APU”
Hinne: 9.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

arvustused: Roger Ebert

Satyajit_Ray_SATYAJIT RAY
(2.05 1921 – 23.04 1992)

Ray, kes kogus maailmakuulsust filmitegijana oli ühtlasi filmikriitik, illustraator, graafiline disainer, kalligraaf, kirjastaja ja kirjanik. Kuigi mees alustas oma filmikarjääri maaelu kujutamisega (“Pather Panchali”) ning tegi ka filme India folkloori põhal (“The Adventures of Goopy and Bagha”), pööras ta peagi oma pilgu linnaelu kommenteerimisele. Ta on lavastanud nii komöödiaid kui draamasid ning loomingu hilisemad teosed on paljuski sotsiaalse alatooniga (“The Company Limited”), rääkides nii kaotatud süütusest kui korrumpeerumisest (“The Adversary”).

Nii Kurosawa kui Scorsese on teda kiitnud taevani ning viimane koos paljude teiste režissööridega, nagu Elia Kazan (“On The Waterfront”), François Truffaut (“The 400 Blows”), Carlos Saura (“Cría cuervos”), James Ivory (“Remains of The Day”), Abbas Kiarostami (“Certified Copy”) ja Danny Boyle (“Trainspotting”) on märkinud teda oma suureks mõjutajaks.

Satyajit Ray pälvis elutöö Oscari 1992. aastal, 24 päeva enne oma surma.

apu_trilogy_combined_dvds_poster


Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused