režissöör: Michelangelo Antonioni
stsenaarium: Michelangelo Antonioni, Ennio Flaiano &Tonino Guerra
osades:
Marcello Mastroianni (Giovanni Pontano)
Jeanne Moreau (Lidia)
Monica Vitti (Valentina Gherardini)
Bernhard Wicki (Tommaso Garani)
Rosy Mazzacurati (Rosy)
operaator: Gianni Di Venanzo, kunstnik: Piero Zuffi, montaaž: Eraldo Da Roma, muusika: Giorgio Gaslini, produtsent: Emanuele Cassuto
115 min
” SUHETE ARHITEKTUUR “
“La Notte” on keskmine film triloogias, mis algas “L’Avventura’ga” (1960) ja mille lõpetas “L’Eclisse” (1962). Kõik need filmid said linastudes üheagselt nii publiku ja kriitikute külma vastukaja kui ka preštiizikad auhinnad. “La Notte” võitis Berliini filmifestivalil Kuldkaru ja seda peetakse nüüd lavastaja üheks tähtsaimaks filmiks ja on “Blow-Up” ja “Il Grido” ees mu lemmik Antonioni filmiks.
“La Notte” loo keskmes on Giovanni (Mastroianni), eduka kuid loomingulises kriisis oleva kirjaniku ning ning tema jõukast perest pärit naise Lidia (Moreau) abielusuhte lahkamine. Filmi tegevus toimub umbes 20 tunni jooksul, algab haiglas sureva sõbra, Tommaso (Pontano) külastamisest ning jõuab koos tegelastega mööda moderniseeruvat Milanot liikudes öösel kõrema-kesklassi peole, kus nende teed ristuvad kostitaja tütre Valentinaga (Monica Vitti).
“La Notte” puhul on tegu filmiga, mis kohe kindlasti eeldab mitmekordset vaatamist. Film ei oma klassikalist narratiiv ja koosneb episoodidest ning kujunditest, mille seostest ei pruugi kohe aru saada. Samas on siin peidus ka väga lihtsaid, kohati isegi naiivseid kujundeid (katkine kell, uus vs vana arhitektuur, pidev vanglatrellide motiiv), mis filmi teemadega põimudes aga ilusti toimima hakkavad. Antonioni, kes sai kuulsususe kui lavastaja, kes näitlejaid ekraanil kui nukke kasutab ning kelle filmide tegelased tihti (nii heas kui halvas mõttes) kunstlikud tunduvad, suudab “La Notte’s” tänu stsenaariumile ning Mastroianni ja Moreau osatäitmistele tuua meieni palju kompleksemad ja humaansemad tegelased, kui tal tavaliselt kombeks.
Tegu on kindlasti ühe visuaalselt detailiküllama ja humaansema Antonioni filmiga. “La Notte’t” saab vaadata kui 1960ndate intelligentsi ning kõrgema keskklassi kriitikat (rikkad ja edukad, kes ei oska eluga midagi peale hakata – seda väljendab eriti hästi öösel toimuv pidu) ja filmi peategelased on klassikalised teineteisest võõrandunud abielupaari arhetüübid. Giovanni ja Lidia suhe on külm, nad ei suuda üksteisele silma vaadata ning nende üksikud katsed omavahel kontakti saavutada on alati määratud luhtumisele (eriti kaunilt on tehtud stseen, kus mees naise uut kleiti märkab või nende ühine külastus striptiisibaari).
“La Notte’s” on tugevalt tunda Antonioni suurt huvi arhitektuuri vastu. Kaasaegne linnastumine, mis on lavastaja mitmetes filmides teeninud võõristatmise effekti, leiab siin suurepärast kasutust. Filmi ikoonilisemas kaadris on terve ekraan kattunud seinaga, mille vasakus servas näeme me üksikut Lidiat. Kõige kurikuulsamaid ja siiani vastuolulisemat diskussiooni tekitavaid lõike on filmi keksel, kus Jeanne Moreau üksi mööda Milanot ringi jalutab (ja enamik sellest on filmitud seljatagant). See lõik omab kõige lihtsamat sümboolikat (katkine kell, väike laps, vana naine jne), ent Antonioni loob siin huvitava subjektiivse-objektiivse perspektiivi. Terve maailm on nähtud Lidila vaatepunktist, ent vastupidiselt Hitchcokile, kes lõikas omavahel tegelase suured plaani tema poolt nähtavaga, on nii subjekt kui vaadeledav esitatud tihti samas kaadris. Terve suhestatus ja toimuva mõistmine, on vaataja käes, ekraanil ei tundu pealtnäha midagi olulist toimumas, ent lähedasel uurimisel on seal peidus kõik olulised detalid, mis aitavad mõista tegelaste mõtteid ja tundeid.
“La Notte’t” on esialgu raske vaadata, see on film, mida peab õppima lugema, ent mis pakub kannatlikule vaatajale väga palju. Visuaalselt on tegu on ühe kõige kaunimalt komponeeritud mustvalge filmiga ning kõik Antionioni ideed (ta tugevused ning nõrkused) leiavad just siin kõige huvitavamat kasutust. Tegu on vormiliselt ühe ta raskema, ent narratiivi poolest kõige samastatavama filmiga. Absoluutselt mitte kõigile, ent need, kes söendavad lähemalt vaadata, võivad leida “La Notte” keskmest väga ilusa ning inimliku loo tegelastele endilegi mõistmatult kadunud armastusest. Kas kõigest ilusast jääbki lõpuks alles ainult mälestus, kas kõik, nagu filmis nähtud vanad majadki, asendatakse lihtsalt uutega või on neid võimalik veel renoveerida? Raske, aga ilus film koos (Antonionile omase) meeldejääva ja emotsionaalse lõpuga.
Hinne: 9.5/10
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 