Filminoppeid ja soovitusi – osa. 4

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

“Le Samouraï” (1967) ja Drive’i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)
režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.”

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Nóz w wodzie – Knife in the Water – Nuga Vees (1962)

režissöör: Roman Polanski

stsenaarium:
Roman Polanski, Jakub Goldberg & Jerzy Skolimowski

osades:
Leon Niemczyk (Andrzej)
Jolanta Umecka (Krystyna)
Malanowicz (noormees)

operaator: Jerzy Lipman
kunstnik: Jerzy Bossak
montaaž: Halina Prugar-Ketling
helilooja: Krzysztof Komeda

Produtsent: Stanislaw Zylewicz

94 min

“FILMIAJALOO TÄIUSLIKUMAID DEBÜÜTE”

Tihti, kui räägitakse läbi aegade parimatest režiidebüütidest, mainitakse ikka selliseid filme nagu Orson Welles’i “Citizen Kane”, John Huston’i “The Matlese Falcon”, Sydney Lumet’ “12 Angry Men” või Sam Mendes’e “American Beauty”. Minu jaoks on aga üheks põnevamateks esimesteks täispikkadeks alati olnud Louis Malle’i “Ascenseur pour l’échafaud” – “Elevator To The Gallows” (1958), Jean-Pierre Melville’i “Le Silence De La Mer” (1949), Andrzej Żuławski “Trzecia czesc nocy” – “Third Part of the Night”(1971) ja Roman Polanski “Nóz w wodzie” – “Knife in the Water” (1962), seda viimast on võimalik filmifännidel ka kohe Sõpruse kino suurelt ekraanilt näha.

Set-up on väga lihtne. Edukas spordikirjanik Andrzej (Niemczyk) ja ta naine Krystyna (Umecka) on autoga teel järve juurde, et puhata ning veeta päev jahil. Tee peal võtavad nad peale noore hääletaja (Malanowicz), kelle Andrzej otsustab nendega koos seilama kutsuda. Poiss, loomult rändaja, näitab jahil oma oskusi taskunoa käsitsemisel, vanem mees tahab aga tõestada oma üleolekut ning illustreerib poisi täielikku saamatust seilamisel. Hakkavad tekkima pinged ja juhtub see, mis pealkirjas lubatud – nuga satub vette, kõigi au on justkui rikutud ning asjad lähevad ainult hullemaks.

Filmis “Nuga Vees” on tunda Polanski huvi inimloomuse julmuse, vägivalla, seksuaalsuse ja alandamise vastu. Vanem mees, kellel on oma abikaasaga hõõrdumisi, tahab naise ees end tugevama ja kogenumana näidata ning noorem mees teeb kõik, et ennast tõestada. Tegu on karakterikeskse thrilleriga, kus tegelased peavad pidevalt omavahel mentaalseid lahinguid. Kasutades näitlejakogemusteta Jolanta Umecka’t ja Zygmunt Malanowicz’it (kelle mõlema hääled on üledubleeritud, viimane muide Polanski enda poolt) ning tuntud Poola näitlejat Leon Niemczyk, kes paar aastat enne säras Jerzy Kawalerowicz’i briljantses teoses “Pociag” – “Night Train” (1959), suudab Polanski luua kaunilt väljajoonistatud tegelaskujud. Stsenaarium, mis paljuski tänu Jerzy Skolimowski’le (“Deep End” ja “Moonlighting” režissöör) sai kõvasti lühemaks ja minimalistlikumaks kärbitud, on täpne ning psühholoogiliselt pingestatud. Räägitakse vähe, iga sõna on arvel ning tegevused ja pilt jutustavad tegelaskujudest rohkem kui ükski dialoogilõik.

Polanski, kelle filmikoolis tehtud absurdi ja sürrealismi peal mänginud lühifilmid olid juba mehele tuntust võitnud, oli oma esimest täispikka tehes kõigest 28- aastane. “Nuga Vees” (1962) tundub kui väga küpse ja kogenud filmilavastaja film, mis on ääretult täpne, pingestatud ja nüansseeritud. Puudub liigliha ning Polanski pöörab kitsal jahil filmimisest tulenevad puudused oma kasuks. Tegu on visuaalselt väga väljapeetud ja kauni filmiga, kus pilt mängib üliolulist rolli pinge kasvatamisel ning hoidmisel. Terve loo vältel on tunda, kuidas tegelastel on kolmekesi jahil liiga kitsas. Alati on nad üksteise silmade all – kas poiss esiplaanil ja abielupaar taamal või vastupidi. Kelle lugu see on ja kes tekitab pingeid? Otseseid vastuseid nagu polekski – nende kõigi suhted on pingelised ning lugu ongi kõigist kolmest, isegi kui võimuvõitlus nii kaadris kui loos toimub eelkõige kahe mehe vahel. Polanski õppis enne filmikooli astumist ka kunsti, ning tema täpne ja unikaalne nägemus on filmis väga tuntav. Kindlasti aitab kaasa ka suurepärane operaator Jerzy Lipman, kes muuhulgas filmis ka Wajda sõjatriloogia kaks esimest osa – “Pokolenie” – “Generatsiooni” (1955) ning briljantse “Kanal’i” (1957). Krzysztof Komeda, kes on mitmete Polanski teoste muusika autor kasutab esmakordselt Poola kinos (tol ajal keelatud) jazzmuusikat ning pakub filmile mõnusaid ja pingestatud hingetõmbeid.

“Nuga Vees” mõjus väljatuleku ajal väga värskelt ning markeeris paljuksi Poola uue kino saabumist. Kui veel viiekümnendate lõpus lahkasid poolakad paljuski oma minevikku – ajalugu ja eelkõige II maailmasõda, siis 1960-ndate alguses hakati, paljuski Prantsuse Uuest Lainest inspireerituna portreteerima ka nooremat põlvkonda ja kaasaega vaatama. Andrzej Wajda katsetas noortefilmiga Jerzy Skolimowski kaasabil kirjutatud linateoses “Niewinni czarodzieje” -“Innocents Sorcerers” (1960) ning Zbigniew Cybulski oli üks stsnaristidest ning näitlejatest Janusz Morgenstern’i filmis “Do widzenia, do jutra” – “Goodbye, See You Tomorrow” (1960). “Nuga Vees” jätkab sama liini ning oma kaasaegsest kinost inspireerituna ei vaadata enam minevikku vaid räägib asjadest nii, nagu nad hetkel on.

Lodz’i filmikooli lõpetajad nagu Andrzej Wajda, Krzysztof Zanussi ja Jerzy Skolimowski keeldusid filmikunsti propagandana kasutamast. Kuigi “Nuga Vees” võib vaadelda väga poliitiliselt (inimtühi maailm, kus Andrzej on kui kommunistliku ja vanameelse Poola kehastus ning hääletaja noore vabameelse Poola esindaja) puudub ka siin paljudele antud aja filmidele omane propagandistlikkus. Filmi ei lastud esialgu tootmisesse, kuna tegu oli liiga lääneliku ja vähest sotsiaalset kõlapinda omava looga, ent Polanski ja Skolimowski “kohandasid” stsenaariumit nii, et see oleks võimudele vastuvõetavam. Õnneks ei ole seda filmis väga tunda ning lugu ja teemad on nii universaalsed, et film resoneerub suurepäraselt ka praegu.

“Nuga Vees” lükkas Polanski kiirelt maailmaareenile – teos võitis Veneetsia filmifestivalil auhinna ning oli Poola esimene võõrkeelse filmi Oscari-nominent (tookord võitis Federico Fellini “8½”). Poolas võeti film aga nii negatiivselt vastu, et see oli Polanski riigist lahkumise üheks põhjuseks.

“Nuga Vees” on siiani väga vaadatav ning üks unikaalsemaid thrillereid filmiajaloos. Minu lemmik Polanski film “Chinatown’i” järel.

Ma armastan seda filmi.

Roman Polanski retroperspektiiv toimub kinos Sõprus 10-19 oktoober 2014, avafilmiks “Nuga Vees”.

Hinne: 9/10

IMDB  Rotten Tomatoes

 

 

Read Full Post »