Archive for the ‘1964’ Category

onibaba_1964_posterrežissöör: Kaneto Shindô
stsenaarium: Kaneto Shindô

osades:
Nobuko Otowa (Kichi ema)
Jitsuko Yoshimura (Kichi abikaasa)
Kei Satô (Hachi)
Jûkichi Uno (samurai kindral)
Taiji Tonoyama (Ushi)

operaator: Kiyomi Kuroda, kunstnik: Kaneto Shindô.
motnaaž: Toshio Enoki, helilooja: Hikaru Hayashi.

Produtsendid: Hisao Itoya, Tamotsu Minato, Setsuo Noto.

103. min

“INIMLIKUD IHAD & DEEMONID”

XIV. sajand. Jaapan on kodusõjas, mis on maa laastanud. Kaks räsitud samuraid põgenevad lahingust ning otsivad varju kõrgete suszukiväljade keskel. Enese teadmata on nad aga ka siin hukule määratud. Kõrgete viljade varjus peidavad end kaks naist – ema (Otowa) ja ta minia (Yoshimura), kes mehed armutult tapavad ja heidavad nende surnukehad sügavasse auku.

Naised teevad seda kõike selleks, et ellu jääda. Nad müüvad saadud relvad ja varustuse, et saada toitu. Kui nende juurde saabub Hachi (Satô) teatega, et vana naise poeg, noore naise abikaasa, on hukkunud, muutub nende senine rutiin. Nende kahe vahele tuleb mees, kes meelitab noorema enda juurde ning vana naine on valmis tegema kõik selleks, et minia tema juurest ei lahkuks.

ONIBABA_still_3Jaapani Uue laine ja traditsioonilise kino vahel laveerinud režissöör Kaneto Shindo alustas oma karjääri assistendi ja stsenaristina ning leidis suurema tunnustuse dialoogita helifilmiga “The Naked Island” (1960). Teos kujutas ühe perekonna ellujäämist rasketes tingimustes, võitlust loodusega üksikul ja halastamatul saarel. “Onibaba” (“Deemon”), kuigi sisult ja vormilt väga teistsugune, on taas kujundlik lugu inimeste võitlusest ellujäämise nimel.

Vaatamata sellele, et film põhineb budistlikul mõistujutul, mis näitab Buddha halastust ning kutsub lihtrahvast tihedamalt palvetama, on Shindo film eelkõige kõnekas lugu ahnusest, armukadedusest, seksuaalsusest ja ihast. Religioon ja uskumused, kuigi loo seisukohalt olulised teemad, jäävad esialgu tahaplaanile.

Onibaba_still_2Kuigi surnud poja ja abikaasa sõpra Hachi’t esitatakse kui rõvedat ja labast meest, kes miniale huvi ei paku, langeb naine ikkagi kiirelt tema embusesse. Vana naine taunib seda suhet ning pakub isegi enda keha mehele (tema sõnul pole ta seestpoolt vana). Viimasele ei paku aga vana naine huvi.

Tegu on seksuaalselt laetud teosega ning ei saa unustada ka aega, mil film valmis. Kõigest kaks aastat enne tehti Jaapanis esimene pinku (erootiline) film, Satoru Kobayashi “Flesh Market” – “Nikutai no Ichiba” (1962). Vanad piirid lõhuti ning märkimisväärne osa Jaapani kinost liikus tasapisi sexploitation’i suunas. Shindo kasutab “Onibabas” alastust ja seksuaalsust tugeval loo elemendina, kunagi exploitation’isse vajumata. Viis, kuidas ta näitab suzukiväljasid tuules õõtsumas, kannab tugevat seksuaalseid konnotatsiooni nagu ka tuvihäälitsuste kasutamine hetkedel, kus armunud ihahoos üksteise poole jooksevad. Kõnekad on ka hetked, kus mees üksi mööda suzuki- välja joostes end vastu vilja peksab, kui naine ta juurde tulemata jätab – justkui oma frustratsiooni välja elades. Lisa sellele efektne laiekraani formaadi kasutus ning minimalistlik heli koos intensiivse Hikaru Hayashi muusikaga ning tegu on väga meeldejääva ja unikaalse teosega.

Onibaba_still_4Žanriliselt on “Onibaba’t” raske määratleda, selle üle on filmikriitikud juba kümnendeid vaielnud. Kuigi teost peetakse eelkõige horror-žanri kuuluvaks, on see kõigest filmi üks tahk. Nii nagu mitmed Jaapani 1950ndate-1960ndate teosed, mis põhinevad vanadel muistenditel ja lugudel, on “Onibaba” eelkõige eksistentsialistlik mõistujutt. Täpselt nagu teine 1962. Aasta Jaapani suurteos – Hiroshi Teshigara “Woman of The Dunes”, saab ka seda inimloomust lahkavat lugu vaadata poliitilisest, sotsioloogilisest kui feministlikust vaatepunktist.

Mis aga söövitab Shindo filmi lõplikult mällu ning lisab üsnagi ajastutruule loole ootamatu resonantsi, on filmi lõpuosa, mis kannab tugevalt Hiroshimale visatud tuumapommiga seonduvaid peegeldusi. Just see aspekt annab “Onibaba’le” laiema haarde ning paneb filmist siiamaani nii paljusid rääkima.

Suurtest sõnadest nagu eksistentsialistlik mõistujutt ei tasu aga ehmuda. “Onibaba” on mänguline, rabav ja nauditav lugu inimloomusest, kus naised peavad meesteta maailmas hakkama saama ning ellujäämise nimel ei lööda millelegi risti ette.

Põnev ja mänguline pilguheit inimloomuse primaarsematesse instinktidesse.

Hinne: 8.5/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes

ONIBABA_still_1

 

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused