Archive for the ‘1965’ Category

Intimate_lighting_dvd_coverrežissöör: Ivan Passer
stsenaarium: Jaroslav Papousek, Ivan Passer & Václav Sasek

osades:
Zdenek Bezusek (Petr)
Karel Blazek (Bambas)
Miroslav Cvrk (Kaja)
Vera Kresadlová (Stepa)
Karel Uhlík (apteeker)
Jan Vostrcil (vanaisa)
Vlastimila Vlková (vanaema)

operaatorid: Miroslav Ondrícek & Josef Strecha, montaaž: Jirina Lukesová, kunstnik: Karel Cerný.

71  min

“GENIAALNE & HUMOORIKAS FILM KÕIGEST & EI MILLESTKI”

Sattusin hiljuti mitme inimesega rääkima teemal, kui vähe on filme, millel ei ole etteaimatavat 3 actilist struktuuri või mis toimivad ilma kunstliku draamata. Veelgi raskem on leida üdini positiivset filmi, kus tegelaste ees pole otseselt ühtegi takistust. Tšehhi uue laine režissööri Ivan Passeri vähenähtud meistriteos “Intimni osvetleni” – “Intiimne valgus”, mille ajakiri “Sight and Sound” tõi välja peidetud filmiaarete hulgas, on just midagi sellist. Lugu näiliselt eimillestki. Film, kus ei toimu põhimõtteliselt midagi suurt või põnevat, ent ometi räägitakse suurtest teemadest ning kus on tšehhidele omast irooniat ja elunägemisoskust.

intimate_lighting_still_4Režissöör Ivan Passer, kes pani koos oma sõbra, režissöör Miloš Forman’i ja operaator Miroslav Ondrícek’iga aluse Tšehhi uuele lainele filmiga “Konkurss” (1963) ning töötas kaasstsenaristina ka mitmete teiste märgiliste teoste juures nagu “Blondiini armastus” (1965) ja “Pritsimeeste  pidu” (1967) tegi “Intiimse  valgusega” oma täispika mängufilmidebüüdi. Teos valmis paljuski tänu stsenaristist sõbrale, kes soovis raha mööbli ostmiseks, ning vajas stsenaariumi esitamisel  honorari kättesaamiseks ka potentsiaalse režissööri nime. Kuigi isegi stuudio nentis, et tegu pole “päris filmi ” stsenaariumiga, lubati Passer siiski võttesse. Tõesti, filmil ei ole otsest lugu. Me jälgime sündmusi, mis toimuvad tegelastega ühe nädalavahetuse jooksul.

Film algab orkestriproovi ja dirigendiga ning tekitab paratamatuid paralleele pseduo-dokumentaalfilmiga “Konkurss”, mis vaatas humoorikalt amatöörmuusikute ettevalmistusi riiklikuks võistluseks. Mõlemas filmis mängib muusika keskset rolli ning mõlemas mängivad  nii Vlastimila Vlková kui ka Miloš Formani tollane abikaasa Vera Kresadlová. “Intiimses valguses” noomib dirigent instrumentalisti, et viimane ei reageeri sellele, mida teeb solist ja orkester. Orkester esitab lugu kord kiiremini, kord aeglasemalt, ning tempo varieerub eri mängukordadel.

Intimate_Lighting_still_3Antud laused annavad paljuski võtme filmi mõistmiseks, mis mõtiskleb inimeste elu eri suundade üle. Kohalikul orkestril on tulemas suur kontsert ning kohaliku muusikakooli direktor Bambas (Blazek) on kutsunud oma lapsepõlvesõbra ja eduka virtuoosi Petr’i (Bezusek) kontserdil esinema. Kui esimene on neist on jäänud maale,oma kodukohta, tal on abikaasa, direktoripositsioon, pooleliolev maja (mille ehitus on kestnud  juba seitse aastat ning mille iga tellis on läinud maksma ühe pitsi), kolm last, äi ja ämm, siis viimane on läinud linna ning tundub sama vaba kui tema noor ja kergemeelne tüdruksõber Stepa (Kresadlová).

VÄIKESTE HETKEDE POEESIA

Mida enam ma selle filmi peale mõtlen, seda enam saan aru, et ainult tšehhid suudavad luua sellise teose nagu “Intiimne valgus”. Nii nagu on Tšehhi on ainus koht maailmas, kus võis sündida selline  kirjanduslik tegelane nagu vahva sõdur Švejk. Kuigi film tegeleb igapäeva rutiini ja elu ootuste – unistuste ja pettumuste teemaga, leidub siin palju kõnekat inimloomusest. Olukorrad tunduvad tihti absurdsed ja jaburad, ent see on lihtsalt elu. Laps kurdab, et ta õde Katja pissis vanni või tekib raskusi  garaažist väljasõidul, kuna kana on otsustanud seal pesitseda. Bambas ja Petr tunduvad mõlemad teatud mõttes elus pettunud olevat ning kadestavad teineteise elu. Bambas tunnistab oma elu rutiini ja igavust (ta teab kõike, mis kodus toimub) ning unistab pisikestest suurtest asjadest. Sellest, et kodus valitseks vaikus. Või et ta saaks minna kala püüdma – see on ta elu ainus seiklus, kus ei või iial teada, mis juhtub.

Intimate_Lighting_still_001Bambas ja tema äi teenivad kõige rohkem raha matustel mängimisega ning viimane nendib, et inimesed naudivad eri asju, ent lein on kõigil ühine, ning inimesed eelistavad head nuttu hea nalja asemel. Samas pole matuseid kujutatud nukralt. Filmis on üks väga tabav stseen, kus matusel olevad mehed lähevad kõik koos surnuaia taha pissile. Miks kõik koos – sellepärast, et vaadata murul päevitavat näitsikut. Isegi ümbritsetuna leinast kulgeb elu ikka vanamoodi edasi. Mehed jäävad meesteks ning ka peiedel leidub väike rõõmuhetk.

Peaaegu iga stseen “Intiimses valguses” on meeldejääv oma lihtsuses ja huumorikuses. Kes suudaks unustada stseeni, kus igavlev Stepa väikseid kassipoegi taga ajab ja need kontserdiks harjutavate meeste akna taha tõstab või värvika külahulluga juttu vestab. Filmitegijad leiavad elulist huumorit igalt poolt. Kui keeruline on elu söögilaua taga, kui inimesi on rohkem kui lihatükke ning kui kõik seda üliviisakalt üksteisele pakuvad. Kuidas hilisõhtused tunnid pakuvad omalaadset vokaalkontserti, kui Bambas ja Petr mööda maja ringi hiilivad, ning erinevate inimeste norskamist kuulavad.

Ei tahagi siinkohal palju enamat kirjutada, sest olen niigi palju öelnud. Vaatamata sellele, et filmil puudub klassikaline dramaturgia, on “Intiimsel valgusel” väga paljust rääkida. Oma näilise lihtsuse taga peitub tavalisest kõnekam, elulisem ja tõesem teos, sest draamat nähakse argistes pisidetailides. Taoline oskus on aga filmikunstis üsna harv nähtus ning see on üks aspekte, mis teeb Ivan Passeri filmist meistriteose.

Intimate_Lighting_still_002Tšehoslovakkia uue laine liikumine pakkus paljusid pärle, mida on ka siinmail kuritegelikult vähe näidatud, ent mis on tasapisi leidnud tee DVD-dele. Filmid nagu Vera Chytilová “Kirikakrad”, Elmar Klos`i ja Ján Kádar’ i “Kauplus peaväljakul”, Jirí Menzel’i “Rongid range järelvalve all”, Štefan Uher’i “Päike võrgus”, Frantisek Vlacil’i “Marketa Lazarova” jpt kuuluvad vaieldamatult 1960-ndate parimate, huvitavamate ja märgilisemate filmide hulka. “Intiimne valgus” kuulub julgelt samasse klassi, ning kuigi vähem tuntud, leiab loodetavasti aina rohkem austajaid.

“Intiimne valgus” lõpeb täpselt õigel hetkel ning paneb kauni ja humoorika lõpu toredale loole. Kuigi lõpule eelnev lõik võib kohati venida, on tegu ikkagi suurepärase ja unikaalse filmiga, mille vaatamine teeb vähemalt mind alati väga õnnelikuks. Kes on huvitatud Tšehhi kinokunstist või Tšehhoslovakkia uue laine lõbusamatest linateostest, vaadake seda filmi kindlasti. Ta on seda väärt.

Tõeline peidetud aare.

Hinne: 9/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Greg Ferrara    Graeme Hobbs & Mehelli Modi 

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

intimate_lighting_still

 

Advertisements

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused