Archive for the ‘1967’ Category

branded_to_kill_posterrežissöör: Seijun Suzuki
stsenaarium: Mitsutoshi Ishigami, Takeo Kimura, Seijun Suzuki, Chûsei Sone & Atsushi Yamatoya

osades:
Jô Shishido (Gorô Hanada)
Kôji Nanbara (No. 1)
Isao Tamagawa (Michihiko Yabuhara)
Anne Mari (Misako Nakajô)
Mariko Ogawa (Mami Hanada)

operaator: Kazue Nagatsuka, kunstnik: Motozô Kawahara, montaaž: Akira Suzuki, helilooja: Naozumi Yamamoto, produtsent: Kaneo Iwai.

91 min

“ÜKS TÕELISELT COOL FILM”
branded_to_kill_still_007

“Branded to Kill” on üks loovamaid, mängulisemaid ja ägedamaid filme, mis kunagi tehtud ning seda peaks iga filmifänn vähemalt korra nägema. PUNKT.

Kuigi Seijun Suzuki kultusteos võiks sisimas olla üsnagi tüüpiline film noir‘ilik B-kategooria krimifilm, suudab režissöör Jaapani Uuest Lainest ja Jean-Luc Godard’ist inspireerituna teha midagi tõeliselt unikaalset ja meeldejäävat.

Jô Shishido (1960-ndate B-filmi ikoon Gorô Hanada) on Jaapani allmaailma paremuselt kolmas palgamõrvar. Ta unistuseks on saada  esimeseks, ent ei tema, ega keegi teine  tea, kes on No.1. Armununa müstilisse Misakosse, pakub viimane  talle tööd, mille ebaõnnestumine tõmbab vee peale tema reputatsioonile ning peagi on kõik teisesed palgamõrvarid teda taga ajamas. Kaasaarvatud müstiline No. 1.

branded_to_kill_still_015

KULTUSFILM

“Branded To Kill”, mida peetakse tänapäeval üheks paremaks ning mõjukamaks 1960-ndatel Jaapanis valminud filmiks, sai linastudes ääretult kehva vastuvõtu osaliseks. Selle aja suuremaid stuudioid Nikkatsu, kus režissöör töötas, soovis, et Suzuki teeks midagi klassikalisemat ning arusaadavamat kui tema eelnevad filmid (nagu vormiliselt võimas “Tokyo Drifter”). Suzuki pakkus aga “Branded to Kill’i” näol oma ühe kõige eksperimentaalsema, absurdsema ja sürrealistlikuma teose, mis oli Nikkatsu jaoks nii arusaamatu, et stuudio lõpetas  temaga lepingu. Mees kaebas stuudio kohtusse, peale õigeksmõistmist sattus Jaapani filmimaailmas musta nimekirja ega saanud järgneva 10 aasta jooksul ühtegi filmi lavastada.
branded_to_kill_still_009

“Branded to Kill” ei tekkinud tühjale kohale. 1960-ndate Jaapani kino oli muutunud palju vabamaks ning suunatud rohkem nooremale vaatajaskonnale. Paljudes B-filmides segunesid mõjutused Ameerika popkultuurist (muusika, riietus, stiil) ja film noir‘idest (atmosfäär, tegelased) ning kohalikust yakuza žanri traditsioonidest. Samuti oli populaarsust kogunud pinku – roosa film, kus keskset rolli mängis seks ja alastus. Nikkatsu stuudio ootas Suzuki’lt soft-core mõjutustega krimifilmi, täis seksi ja vägivalda. Võib väita, et Suzuki mingil määral  seda pakkuski – üks naistegelane on enamuse ajast filmis alasti ning actionit leiab siit korralikult. Ent ometigi  jääb see suurema looga võrreldes tagaplaanile, kuna Suzuki pakub meile anarhistliku ja eklektilise stiiliga teose, mis on ühelt poolt austusavaldus tervele krimižanrile, kui ka uus ning värske suunanäitaja.

branded_to_kill_still_013

Kuigi “Branded to Kill’i” lugu on esimesel vaatamisel üsna segane ja episoodiline, ei takista see hoogsa, põneva ja humoorika filmi nautimist. Nii nagu mitmed film noir‘id, mis teost on inspireerinud, on siin vorm, teekond ja stiil olulisem kui sisu. Kuigi Suzukit ei huvita psühholoogilisus, suudab ta Jô Shishido näol luua omapärase ja meeldejääva tegelaskuju, mis oleks justkui kommentaar maskuliinsusele. Jô Shishido on kui James Bond – stiilne ja ohtlik mees, kes naudib naiste seltskonda. Aga selleks, et end mehena tunda, peab ta sisse hingama keedetud riisi auru. Tal on probleeme joomisega, ta näitab korduvalt üles ebaprofessionaalsust ning peaaegu murdub filmi lõpus tekkinud pinge all.

Mis teeb Seijun Suzuki teosed (nagu ka mitmed teised Jaapani ekspluatatsiooni ja B-filmid) minu jaoks nii nauditavaks, on vabadus. Kuna stuudio söötis  Suzuki’le ette enamjaolt nõrku stsenaariume ja B-filme (üheks erandiks on suurepärane “Story of a Prostitute” [1965]), lasi mees oma loovusel vabalt voolata. Erinevalt näiteks Godard`ist, ei ole Suzuki eesmärk olla pretensioonikas ega kinokunsti dekonstrueerida, vaid eelkõige fun. 

branded_to_kill_still_003ÜLIPÕNEV VORM

“Branded To Kill” on täis ägedat visuaaliat, mis mällu sööbib, ning terve teos on kui kinokunsti võimaluste kaleidoskoop. Lavastaja Suzuki ja operaator Kazue Nagatsuka kasutavad hiilgavalt 2.35:1 ekraaniformaati, julgeid ja loovaid kompositsioone, ekspressiivset valgust ning põnevaid kaameraliikumisi ning loovad tõeliselt unikaalse filmi. Tõsi, Suzuki teoste vorm on alati väga põnev olnud. Tema teine kultusteos “Tokyo Drifter” (1966) on üks põnevamaid värvifilme, mida ma näinud olen ja kuigi stuudio degradeeris mehe seekord mustvalge filmi peale, on tulemus isegi põnevam.

branded_to_kill_still_010

On raske unustada kaadrit vannitoas, kus kaamera on kinnitatud duši külge ning panorameerib niiviisi tegelaste poole. Misako korter on üks meeldejäävamaid 1960-ndate kino võttepaiku – minimalistlik ruum, mis on täidetud prepareeritud liblikatega. Nii nagu surmaihaldav Misako, külvab ka Jô surma igal pool, kus ta liigub ning omaette kõnekas on seik, et koosveedetud ajal ümbritsevad neid surnud liblikad. Ühel hetkel läheb film aga peaaegu popkunsti esteetikasse ning väljendab peategelase mõtteid ja tundeid kaadri peale lisatud illustratsioonide abil. Mees mõtleb naisele ning meie näeme ekraanil liblikaid. Kui kostab vihmaladinat, ei saja mitte päriselt, vaid ekraanile ilmub selle graafiline represenatisoon.  

Tervet filmi iseloomustab teatud anarhia ja huumor, mis pidevalt annab märku on tinglikust maailmast. Näiteks kukub ühes kaadris kuuli saanud mees maha ja jõuab enne surma endal kuue üle näo tõmmata. Kui peategelane kiidab Misako`le (Anne Mari) tema ilu, näeme mehe abikaasat (Hanada) neid sealsamas pealt vaatamas ja küüntega mööda akent tõmbamas. Kas naine näeb neid päriselt pealt või kasutab Suzuki kinematograafilisi vahendeid armukolmnurga illustreerimiseks? Tundub, et pigem viimast. Filmi kadreering ning montaažikasutus on väga leidlik ja assotsiatiivne, võlgnedes palju Prantsuse Uue Laine, eelkõige Alan Resnais’ (“Last Year at Marienbad”) ning Godard’i (“À bout de souffle”) aegruumi lõhkuvatele filmidele.

branded_to_kill_still_002

Erootikat pakkuma pidavad stseenid on lahendatud samavõrd mänguliselt. Meeldejääv kaader armastajatest keerdtrepil meenutab oma abstraktsiooni poolest (nagu paljud filmi radikaalsed kompositsioonid) Michelangelo Antonioni (“La Notte”) töid. Paralleelmontaaž ning kummalised kompositsioonid ei rõhu mitte erootilisusele, vaid millelegi ürgsemale. Suzuki näitab vaatajaile vahetpidamata tühja voodit, kust kaamera tegelasi justkui leida sooviks. Aga ei – tegelased on alati kuskil mujal, ning tekib omaette tore sündmus sellest, kuidas kaamera neid taga otsib.

Meeldejäävad tapatööd rõhutavad samamoodi teatud tinglikkusele. Kui mõrv, kus ta jälgib oma sihtmärki mehhaanilise suitsureklaami sees, tundub kui hommage “From Russia With Love’ile”, siis pikk subjektiivne point-of-view kaader, mis muutub ühtäkki objektiivseks, on juba midagi originaalsemat. Palgamõrva lõiku, mida pea üks-ühele kopeerib Jim Jarmusch oma filmis “Ghost Dog: Way of A Samurai” saab võtta kui humoorikat liialdust, mis justkui ütleb, et filmi ei tasu liiga tõsiselt võtta.

branded_to_kill_still_011Viimane kolmandik, mis paljude jaoks tundub filmi nõrgim, kuna seal vorm taandub, on minu jaoks samuti tore. Julgen aga väita, et film on tänu huvitavale ja teistmoodi lõpuosale palju huvitavam. Seal on keskne psühholoogiline ning humoorikas kassi-hiire mäng No.1 ja Jô vahel ning lugu muutub aina absurdsemaks – kaks meest sõlmivad kokkuleppe, et ei lase üksteist hetkekski silmist. See tähendab ka voodi jagamist ning koos tualetis käimist. Lõppmäng on tõeliselt äge ning leiab võttepaiga tõttu kauni kujundlikkuse, mis paneb filmile väga sobiva punkti.

branded_to_kill_still_016

1967 – HIT MAN FILMIDE KULDAASTA

On huvitav kokkusattumus, et “Branded to Kill” jõudis ekraanile samal aastal, mil linastusid veel kaks märgilist hit man‘i filmi: John Boorman’i samamoodi hullumeelne ning Prantsuse Uue Laine mõjutustega hüpnootiline “Point Blank” ning Jean-Pierre Melville’i vaoshoitud, minimalistlik ja eksistensialistlik “Le Samouraï”. Need kolm filmi tõid vanasse žanri värskust ning on paljuski kaasaegsete cool‘ide krimifilmide aluseks. On raske kujutada Quentin Tarantino (“Pulp Fiction”), John Woo (“The Killer”), Jim Jarmusch’i (“Dead Man”),  Chan-wook Park’i (“Oldboy”) ja Nicolas Winding Refn’i (“Drive”) loomingut ilma Seijun Suzuki’ta, kelle teosed neid nii palju inspireerisid.

branded_to_kill_still_005
Kuigi “Branded to Kill” kukkus omal ajal läbi, sai ta üheks populaarsemaks Jaapani kultusfilmiks ning kuulsamaks teoseks Suzuki filmograafias. Nikkatsu stuudio tegi filmist roman porno uusversiooni  “Trapped in Lust” (1973) ning Suzuki lavastas spirituaalse järje “Pistol Opera” aastal 2001. “Branded to Kill” jääb aga filmiajalukku kui üks kreisimaid, psühhedeelsemaid ning ägedamaid linateoseid. Ükskõik, kas Suzuki stiil istub või mitte, meelde jääb ta kindlasti.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 9/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Robbie Collin   Tom Huddleston


branded_to_kill_still_014

 

Advertisements

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused