Archive for the ‘1968’ Category

1944_poster

režissöör: Elmo Nüganen
stsenaarium: Leo Kunnas

osades:
Kaspar Velberg (Karl Tammik)
Kristjan Üksküla (Jüri Jõgi)
Maiken Schmidt (Aino Tammik)
Rain Simmul (Prohhor Sedõhh)

operaatorid: Mart Taniel & Rein Kotov, kunstnik: Kalju Kivi, kostüümikunstnik:  Mare Raidma, montaaž: Kimmo Taavila & Tambet Tasuja, helilooja: Jaak Jürisson. Produtsent: Kristian Taska.

100. min
—————————————————————————————————————————————–

Inimesed_sõdurisinelis_poster

režissöör: Jüri Müür
stsenaarium: Paul Kuusberg, Jüri Müür & Lembit Remmelgas

osades:
Rudolf Allabert (Kalm)
Heino Raudsik (Tääger)
Leonhard Merzin (Mänd)
Arvi Hallik (Veski)
Hans Kaldoja (Raudnask)

operaator: Mihhail Dorovatovski, kunstnik: Halja Klaar, kostüümikunstnik: Piia Järvila, montaaž: Eugen Rosental, helilooja: Eino Tamberg, direktor: Virve Lunt.

85. min
—————————————————————————————————————————————–
“KAKS FILMI, MIS IDEAALSELT ÜKSTEIST TÄIENDAVAD” 

Otsustasin enne Elmo Nüganeni uusima eepose “1944” linastust Eesti seni parimaks sõjafilmiks peetud “Inimesed sõdurisinelis” üle vaadata, ning olen väga rahul, et seda tegin.Tegu on  ühe parema ja visuaalselt leidlikuma Eesti kinofilmiga, mis sobib ideaalselt double-bill‘iks Nüganeni omale. Paljuski sealt, kus Jüri Müüri film lõpeb, “1944” jätkab ning mõlemad teosed toetavad üksteist, aidates paremini ajaloo konteksti mõista.

Üritan  siis siinkohal jagada oma muljeid ja mõtteid kahe filmi tugevuste, sarnasuste ja erinevuste osas.

NÄITLEMINE

inimesed_sodurisinelis_stillKuigi “1944” on üsna kindlalt Nüganeni tugevaim film ja mees on alati osanud näitlejaid juhendada, pole ta kinolina jaoks leidnud kõige paremat võtit. Nii ka siin. Suurema filmikogemusega näitlejad, nagu Rain Simmul ja Kristjan Sarv kannavad väikesed rollid hästi ja veenvalt välja, ent nii noorte (kui ka mõnede vanemate) dialoogiandmine kannatab nii ala- kui ülenäitlemise all. Filmi esimest poolt vaevab paljuski viimane. Deklameeritud dialoog tundub olevat kohati suunatud justkui Draamateatri viimasesse ritta (või pigem Linnateatri vabaõhulava kaugeimasse nurka) ega toimi suurtes ja keskmistes plaanides eriti hästi. Kõige tugevama mulje jätab noortest kindlasti Kaspar Velberg, kes meenutas (vähemalt mulle) oma näojoonte ja jõuliste sügavate silmade poolest Sulev Luike. Mees näib olevat filminäitlejaks sündinud ning ootan suure huviga, mis põnevaid filmirolle ta järgmiste aastakümnete jooksul teeb. Velberg suudab väga vähesega luua veenva ja psühholoogiliselt mõjuva karakteri, kuigi ta tegelaskuju oleks võinud paremini väljajoonistatud olla. Nii tema kehastatud Karl Tammikul kui ka Kristjan Üksküla kehastatud Jüri Jõgil on korralik taustsüstseem ja keskne konflikt, ent vajaka jääb karakteriomadustest, mis nad meeldejäävaks teeksid (sama probleem vaevab ka filmi “Inimesed sõdurisinelis”). Ainsat kaalukamat naisrolli tegev Maiken Schmidt kuulub samuti filmi paremini esitatud tegelaskujude hulka.

1944_still“Inimesed sõdurisinelis” on näitlemise poolest tugevalt oma ajas ja dialoog ei teeni näitlejat, ent filmi paneb toimima teatud kamraadlus, mis meestel omavahel tekib. Kui “1944” puhul on enamjaolt tunne, nagu vaataks sõdurivormi pandud näitlejaid, siis “Inimesed sõdurisinelis” puhul on saavutatud teatud dokumentaalsus, tekib kohati tunne, et sa näed ekraanil roodu, kellel on konkreetne käsuliin, sõprus ja minevik (natukene paremini toimib see “1944” puhul Punaväe liinis). Mine tea, ehk aitas kaasa ka tolleaegne vene sõjaväekohustus ja otsene kontakt II maailmasõjaga (film valmis kõigest 23 aastat peale sõja lõppu ning nii Müür kui mitmed loovmeeskonna liikmed olid sõjas olnud). Filmi tugevaim rollisooritus on Leonhard Merzinilt, kes on olnud üks Eesti paremaid filminäitlejaid. Müür näitlejatega teadaolevalt väga palju tööd ei teinud, ent tundis väga hästi kinematograafilisi vahendeid (juba esimene film “Ühe küla mehed” on visuaalselt väga põnev), Nüganeniga on aga vaat et vastupidi.

REŽII

“Inimesed sõdurisinelis” suutis vähemalt mind palju paremini lahinguväljale viia. See, et me ei näe jyri_muurvastast ning parem keskendume nii väiksematele kui suurematele hetkedele (kuidas sõdur plahvatusest hetkeks kurdiks jääb või kuidas üks kaksikutest näeb oma venna surma), aitab rohkem sellesse maailma sisse elada. Müür leiab koos suurepärase operaatori Mihhail Dorovatovskiga viimati-mainitud stseenile ka visuaalselt kauni lahenduse, mis teeb selle meeldejäävamaks ja võimsamaks ning mällu söövitab. Nüganen seevastu ei tee analoogsetes stseenides just kõige mõjuvamaid kaadri- või montaaživalikuid. Üks esimeses pooles toimuv ootamatu surm tundub stsenaariumis ja ideelisel tasandil palju mõjuvam kui filmis. Surma hetk on isegi mõjus, ent sellele järgnev tundub kohmakas ja vähem emotsionaalne kui ta olema peaks. Visuaalsemaid hetki on kindlasti seesama, mis on “1944” postril – Velberg  ja väike tüdruk pommikraatris, isegi kui sellele eelnev lõik pole kõige paremini konstrueeritud ega üles võetud.

Kõrvaltegelaskujude surmad ei toimi filmis “1944” eriti mõjuvalt, kuna neile pole lisatud teiste reaktsiooni. Kui see on nimme nii tehtud, puudub sellel tugev režiiline tugi ning vajaka jääb sõja ootamatusest ja brutaalsusest, mis selle emotsionaalselt mõjuvaks teeks. Nägin kohe pärast Nüganeni filmi vaatamist Clint Eastwoodi “Ameerika snaiperit”, kus iga saadud kuul tundus ootamatu või jõulisena. Kõik töötas ja mõjus tänu täpsele režiile. Palju taandub lõppude-lõpuks ikkagi kaadri-, heli- ja montaaživalikule, mis filmis “1944” tihti mitmetest asjadest justkui üle jooksevad. Kaasa ei aita ka grimm, mis kohati (nagu lennukistseenis viga saanud nägude puhul) pole eriti veenev. Samas on ka režiilisi asju, mis hästi toimivad. Nüganen on siin palju kindlakäelisem ja tervikut haldavam kui oma varasemates teostes ning väikesed peegeldused, nagu hetked, kus tank nii Saksa kui Punaarmee sõdurite pea kohalt üle sõidab, tekitab toreda filmi mõtet toetava motiivi.

elmo_nyganenKuigi enamik asju, mis seotud sõjastseenidega, on Müüri filmis palju paremini tehtud, ärkab Nüganeni film ellu intiimsematel karakterimomentidel. Minu jaoks hakkas “1944” toimima alles keskel, seal, kus Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidti tegelaskujud omavahel kohtuvad. Nendevahelised stseenid on kaunilt väljapeetud, vaoshoitud ja seesmiselt pingestatud. Vaikusel ja pausidel lastakse toimida ning ka kaameratöö tundub selles osas kõige paremini läbitunnetatud olevat. Antud kohad on ka ühed vähestest, kus režii tundub olevat parem kui stsenaarium. Kuigi armumine on kohati ebaveenev (selle näitamiseks oleks võinud vähemalt üks stseen lisaks olla) kannavad näitlejad selle siiski enam- vähem välja.

Tegelikult lähevad mõlemad filmid kulgedes aina tugevamaks ning režii muutub kindlakäelisemaks. Kui Müür muutub visuaalselt põnevamaks (terve film on tugevalt cinéma vérité mõjutustega), siis Nüganen muutub üha täpsemaks ja konkreetsemaks. Erinevalt esimese poole lahingustseenidest, mis tunduvad kohati läbilavastamata ning montaažis kokkuklopsituna, on “1944” viimane suurem lahingustseen mõjusalt tehtud ning hoiab korralikult pinget. Selles pole filmi alguse sihitut kaameraväristamist ja tihedat montaaži, mis Kulešovi efekti abile lootes ei suuda siiski draamat tekitada. See, et iga sekund on kaadrivahetus ning palju plahvatusi ja märulit ühes minutis, ei tähenda automaatselt põnevust. Aga rõhutan veelkord – filmi keskmisest osast alates paranevad ka lahingustseenid ning Nüganen näib nii “Nimed marmortahvliga” kui ehk ka esimese “1944” võtteperioodiga (ma ei tea millal mis stseene filmiti) võrreldes kõvasti edasi arenenud olevat.

inimesed_sodurisinelis_still_4Kui Müüri film on pigem episoodiline (korduvalt hüpatakse ajas edasi ja teos lõpeb samas punktis, kus Nüganeni film – Saaremaal), on “1944” palju terviklikum, tempereeritud ja ülesehituselt palju paremini teostatud. Filmitegijad teavad, millal aeg maha võtta ja hinge tõmmata, millal nalja teha ning mil karakteritele või actionile keskenduda. Taolist tasakaalu on raske saavutada ning suur kiitus selle eest. Kõige taga on peale režii ning montaaži aga Leo Kunnase käsikiri, mis tundub vähemalt filmi vaadates üks taasiseseisvunud Eesti parem ja julgem stsenaarium.

LUGU

Mulle on alati tundunud, et “Inimesed sõdurisinelis” on “Jõulud Vigalas” kõrval eestluse teemal üks kõnekamaid ja võimsamaid lugusid. Just lugu – mitte tingimata stsenaarium. Müüri filmi sisu on ju tähendusrikas, NL sõjaväkke mobiliseeritud eestlased asuvad teele kodumaale, et seal Saksa mundris rahvuskaaslasi tappa. “1944” on samavõrra tugeva ja ehk isegi veel emotsionaalsema looga, mis oma julguse, üllatuste ning suurepärase lõpu poolest väärib omaette kiitust. Kahjuks ei saa ma loost siin väga rääkida, sest see rikuks kinoelamust.

ballad_of_a_soldier_posterLeo Kunnase stsenaariumis on palju rohkem karakterit ja huumorit kui Paul Kuusbergi, Jüri Müüri ja Lembit Remmelga omas. Tegelaskujud on mõlemas filmis vähe väljaarendatud, kuigi “1944” üritab neile rohkem keskenduda. Kuigi Müüri filmil on NL võimude poolt pealesunnitud raamjutustus ja propagandistlikkus, mõjub ta ajastut arvestades tugevamalt kui “1944”. “Inimesed sõdurisinelis” ei ürita nii palju vaatajale ajaloolisi fakte ja dilemmasid üle seletada ning seetõttu tekib (vähemalt minu jaoks) suurem üldistus ja võimsam sõnum. Kohati on Eesti rahva olukorda II maailmasõjas (küüditamine, põgenemine, Eesti, Saksa kui NL pool, Tallinna pommitamine jne) ehk liiga palju mainitud ning “1944”, kuigi hariduslik ja kõnekas, ei toimi kunstilisel tasandil nii hästi. Filmi lugu ise on nii hea, et mitmed dialoogid, nagu “mis sa siis teed kui punavormis eestlane sulle vastu tuleb” tunduvad üleliigsena. Sama idee on palju mõjuvamalt sündmuste abil edasi antud ning dialoog (mis peaks näitama Saksa mundris oleva Eesti sõduri konflikti) toimis vähemalt antud juhul natuke pingutatu ja ebaveenvana. Taolised momendid on aga rohkem lavastaja kui stsenaristi teha. Leo Kunnase käsikiri on kohatisest Eesti filmile omasest nõrgast (korrektsetest täislausetest koosnevast) dialoogist ning üleliigsetest stseenidest hoolimata “1944” kõige tugevam osa. Julgeksin isegi väita, et stsenaarium on tegelikult palju parem kui film. Kujutluspildis võib mõelda, mis oleks antud stsenaariumiga saavutanud keegi nagu Paul Verhoeven (“Must Raamat“), Kathryn Bigelow (“Piinakamber”) või Elmo Nüganen koostöös Jüri Müüriga.

1+1=2

“1944” on konarlikkusele vaatamata korralik, kõnekas, emotsionaalne ning mõtlemapanev film Eesti rahvale. Kohalik “Ballaad sõdurist” (rež. Grigori Chukhrai) või “Kanal” (rež. Andrzej Wajda) ootab aga veel tegemist. Kui “Inimesed sõdurisinelis” ja “1944” tugevused kokku liita, võiks meil olla üks suurepärane sõjafilm. Seniks peame aga leppima kahe korraliku ja rahvuslikult olulise II maailmasõda kujutava teosega.

Neile, kes soovivad “1944” vaatama minna, ei teeks paha enne “Inimesed sõdurisinelis” ära vaadata. Mitte niivõrd võrdlusmomendi pärast, vaid nii tekib palju parem taustsüsteem filmi vaatamiseks. Mõlemad teosed muudavad üksteist tugevamaks ja toetavad teineteist. Minu jaoks on aga Eesti parim sõjafilm, vigadest hoolimata ikka veel Jüri Müüri “Inimesed sõdurisinelis”. Kuigi stsenaarium on nõrgem, on tegu on natuke ühtlasema, tugevamalt teostatud, visuaalselt mõjuvama ja mällusööbivama filmiga.

Kahe filmi koondhinne: 6.5/10
IMDB  IMDB


inimesed_sodurisinelis_still_2

 

Read Full Post »

Romeo&Juliet_1968_posterrežissöör: Franco Zeffirelli
stsenaarium: Franco Brusati, Masolino D’Amico  & Franco Zeffirelli, William Shakespeare’i näidendi alusel

osades:
Leonard Whiting (Romeo)
Olivia Hussey (Juliet)
John McEnery (Mercutio)
Milo O’Shea (Friar Laurence)
Pat Heywood (The Nurse)
Robert Stephens (The Prince of Verona)
Michael York (Tybalt)
Bruce Robinson (Benvolio)

operaator: Pasqualino De Santis, kunstnik: Lorenzo Mongiardino, montaaž: Reginald Mills, helilooja: Nino Rota, produtsendid: John Brabourne, Richard B. Goodwin & Anthony Havelock-Allan

138.min

“NOORTE NÄITLEJATE KIRE LUMMUSES”

Franco Zeffirelli “Romeo & Julia” on üks enimarmastatud Shakespeare’i adaptsioone ning ainsaid antud näidendi ekraniseeringuid, mis julges panna peaosadesse tõeliselt noored (näidendi vanusele enim lähedased) näitlejad – 15-aastase Olivia Hussey ja 17-aastase Leonard Whiting’u.  Isegi 2013. aastal kinolindale jõudev Carlo Carlei versioon Hailee Steinfeld’iga kasutab paar aastat vanemaid näiteljaid. Zafirelli filmile eelnevas kuulsas adaptsioonis – 1936. aasta George Cuckori versioonis  mängisid aga Julia rolli 34-aastane Norma Shearer ning Romeo rolli 46-aastane Leslie Howard.

Kuigi peaosalisi võib mõneti pidada rabedateks (mitmedki kriitikud on süüdistanud neid Shakespeai teksti rikkumises) annavad nad filmile vajaliku vitaalsuse, noorusliku energia, kirglikkuse ning eheduse. Mõlemad näitavad oma laia ampluaad. Olivia Hussey, keda peeti peale filmi linastust maailma üheks ilusaimaks naiseks, loob Julia kujul romantilise, särtsaka ja mängulise, ent ka tugevama, mitmetahulisema ning ning kaasaegsema Julia. Leonard Whiting’u Romeo algab idealistina, ent mängib suurepäraselt välja tegelaskuju muutumise filmi keskses ( Zefirelli poolt mänguliselt lavastatud) stseenis – duellis  Tybalt ja Mercutio vahel. Nii Romeo kui Julia tegelased omavad tuttavaid ideaale ja kannatusi, mis maailma kuulsamaid alrmastajapaarile Shakespeare’i näidendist tuntuks on saanud, ent Zeffirelli näitab nende armastust kui universaalset ja kaasaegset, trimmib palju Shakespeare’i teksti, ning muudab nende suhte füüsilisemaks ja seksuaalsemaks (omal ajal tekitas palju kõneainet ka noorte näiteljate alastistseen).

Kummagi peaosatäitja näitlejakarjäär ei jõudnud väga kaugele – Hussey mängis kultusõudukas “Black Christmas” (1974), Peter ustinovi Poitrot’ filmis “Death on the Nile” (1978) ning vähetuntud pärlis “All the Right Noises” (1971) ning Whitingu parimaks saavutseks jäi telefilm “Frankenstein: The True Story”. Filmist leidub aga mitmeid tuttavaid nägusi, kes said siit suurema tuule tiibadesse – Michael York ‘i võib siin näha Tybalti rollis ja tulevane režissöör Bruce Robinson astub üles Benvolio’na. Legendaarne Laurence Olivier laenas austusavaldusena Zeffirelli ja Shakespeare’i vastu oma hääle nii Lord Montague’le kui ka filmi narraatorile.

Kuigi filmi jääb eelkõige mällu tänu noortele peaosalistele, leidub siit palju muud, mis teosel on aidanud püsima jääda. Väga  suurt kaalu omab Nino Rota kuulsamaid soundtrack’e ning filmi režii. Ooperilavastaja ja teatrikunstnik Franco Zeffirelli, kes on Orson Welles’i, Grigori Kozintsev’i, Kenneth Branagh’i, Laurence Olivier’ ja Akira Kurosawa kõrval vast edukamaid Shakespeare’i ekraniseerijaid – ta käe alt pärineb ka 1967.a “Tõrksa Taltsutus” Elizabeth Taylori ja Richard Burtoniga ning ooperversioon “Othello’st” Plácido Domingoga. Zaffirelli annab “Romeole ja Juliale” hoogsuse, suurejoonelisuse ning nooruslikkuse. Kui paljud Shakespeare’i tragöödiate ekraniseeringud on üsna tõsimeelsed, siis Zafirelli näitab 14. sajandi Veronast toimuvat mänguliselt (isegi konflikt Montague’ ja Capulet’ide vahel on näidatud lapsiku mänguna) ning loob oskuslike misatnstseenide ja kaamerakasutuse abil energlise ning elust pulbitseva maailma.

Tempokas ja nooruslik – Franco Zeffirelli “Romeo & Juliet” on üks parimaid Shakespeare’i ekraniseeringuid ning ilusamaid ekraaniromansse. Võib-olla isegi ainus film, mis suutis oma algmaterjalile lähenda niisuguse kerguse, aususe ja mängulisusega.

Hinne 8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

Romeo&juliet_1968_still_cropped

Read Full Post »

režissöör: Gene Saks

stsenaarium: Neil Simon, tema enda näidendi alusel

osades:
Jack Lemmon (Felix Ungar)
Walter Matthau (Oscar Madison)
John Fiedler (Vinnie)
Herb Edelman (Murray)
David Sheiner (Roy)
Larry Haines (Speed)
Monica Evans (Cecily Pigeon)
Carole Shelley (Gwendolyn Pigeon).

105 min

“The Odd Couple” põhineb Neil Simoni ühel populaarsemail näiendil, mis alustas oma elu Broadway’l 1965. aastal Walter Matthau ja Art Careny esituses (tüki lavastajaks oli peagi Ameerika kinokunsti suurkujuks tõusev Mike Nichols) ning sai tuult veelgi tiibadesse 1968.a valminud Gene Saksi filmiga, millele järgnes 1970ndal aastal komöödiasari Tony Randall’i ja Jack Klugman’iga,  multifilmisari “The Oddball Couple”, 1980ndate uusversioon “The New Odd Couple” ning järg originaalfilmile “The Odd Couple II” 1998 aastal, taaskord Jack Lemmoni ja Walter Matthau’ga.

Lugu ise on klassikaline kokkusobimatu paari lugu. Oscar (Walter Matthau) on sprodikommentaator, kes elab oma suures korteris naisest lahutatud organiseerimata elu ning kelle nädala kõrghetkeks on sõpradega pokkerimängimine ja selles suurelt kaotamine. Felix (Jack Lemmon) on oma naise poolt äsja maha jäetud ning üritab ennast tappa, ent see ebaõnnestub tema kehva selja ja kaelavigastuse tõttu. Kui Felix lõpuks Oscari juurde pokkerimängule jõuab, on kõigil tema kavatsus teada ning viimane võtab ta haletsusest enda juurde elama. Mida ta ei arvesta, on aga see, et Felix on tema täielik vastand – ülikorralik ja puhtusest ülihooliv ja toidutegemisest lugupidav kodukana, kes Oscari senise elu pea peale pöörab.

Neil Simoni stsenaarium on üritanud näidendit küll paari stseeniga avada, ent keskne osa filmi tegevusest leiab aset siiski Oscari korteris, kus kahe mehe suhe avaneb ning osutub tegelikult abielu parabooliks. Nähes Felixit ja Oscarit koos elamas, saame aimu, miks nende naised neid on maha jätnud ning miks, vaatamata oma nägelustele, nad ka üksteist vajavad. Filmi võib vaadata mitmeti – nii kommentaari soorollidest abielus kui ka pilguheitu meestevahelisse võimalikku koosellu. Lõppude-lõpuks tundub mõlemal puhul neid tabavat täpselt samad probleemid ning suurim küsimus on see, kas tegelased suudavad üksteiste isikuomadustega leppida.

Film, mis meenutab siiski filmitud näidendit või isegi sit-comi toimib tänu suurepärastele keksetele rollidele. Tegu oli alles teise Walther Matthau ja Jack Lemmoni ühise filmiga peale Billy Wilderi “The Fortune Cookie’t” (1966) millele järgnes veel 8 koos tehtud filmi. Walter Matthau oli enne filmimist seda rolli mänginud pool aastat Broadway’l (ta oli tegelikult soovinud mängida Felixi’t, kuna Oscari tegelane ta enda tüpaažiga liiga sarnane tundus olevat) ning särab filmis oma mõnusas torisevas headuses. Jack Lemmon, kelle roll on kõige mängulisem, toob nauditavalt välja Felixi kummalised isikupärad ja neurootilisuse, muutmata kunagi karikatuuriks. Oscari ja Felixi pokkerikaaslastest sõbrad on karakteersed, kuid mitte ülipõnevad. Meeldejäävad kõrvalosad kuuluvad  Pigeoni’i õdedele, kellega Matthatu karakter topeltkohtingu kokku lepib.

Saks, kes tõi ekraanidele neli Neil Simoni teost ning tõi lavadele mitmed ka tema näidendid teab, et “The Odd Couple” töötab tänu oma tegelastele. Ta hoiab lugu kiires tempos ning hoiab kõige keskmes näitlejad, mängides teatrile omase situatsioonikoomika ja ajastustega, jättes kinematograafilised võimalused tagaplaanile.

Vaadake seda kui näidendi suurepärast ekraniseeringut või kui üht täispikka sit-com’i episoodi. Olete heas seltskonnas, sest veedate oma aega ju Jack Lemmoni ja Walter Matthau seltsis.

Hinne 8/10

http://www.imdb.com/title/tt0063374/

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused