režissöör: Frantisek Vlácil
stsenaarium: Vladimír Körner & Frantisek Vlácil, Körner’i romaani põhjal
osades:
Petr Cepek (Viktor Chotovický)
Emma Cerná (Adelheid Heidenmannová)
Vostrcil (Hejna)
Jana Krupicková (tüdruk)
Pavel Landovský (Jindra)
operaator: Frantisek Uldrich,
kunstnik: Jindrich Götz,
kostüümikunstnik: Theodor Pistek, montaaž: Miroslav Hájek, helilooja: Zdenek Liska.
99.min
“INTIIMNE UURIMUS SÕJAJÄRGSEST TŠEHHIST”
“1944” linastus pani mõtlema sõjafilmi žanri peale ning jõudsin järeldusele, et mind on enam köitnud lood, kus on vaadelnud sõda väiksemas mastaabis. Kuigi naudin häid sõjafilme, leian ma, et näiteks Roman Polanski “Pianist” (2002) oli mõjuvam neil hetkedel, kui Wladyslaw Szpilman’i (Adrien Brody) tegelaskuju nägi sõjaga seonduvat ainult oma peidupaiga aknast. Analoogsed kohad olid kuidagi palju kõnekamad kui holokaustiga seonduvad tüüpstseenid (inimeste äraviimine, sakslased juute väljaajamas jne).
Teosed, nagu Jean-Pierre Melville “Le silence de la mer” (“Merevaikus”, 1949), kus idealistlik Saksa ohvitser on määratud elama kahe prantslase juurde, kes temaga sõnagi ei räägi, ning kahtleb loo arenedes oma riigi aadetes või István Szabó “Bizalom” (“Usaldus”, 1980), kus kaks võõrast peavad end võimude eest varjamiseks teesklema abielupaari, on minu jaoks palju põnevamad kui näiteks “Saving Private Ryan” (1999), kuna süvenevad palju rohkem oma tegelaskujudesse ning seal on palju komplekssemad ja võimsamad arutelud sõjaajast. Inimesed nägid ju sõda läbi oma silmade ning teatud kammerlikkus suudab vaatajal paremini tegelaste naha alla pääseda.
“Adelheid” on taoline intiimne film. Lugu algab sellega, kuidas Briti õhuvägedes sõdinud piloot Viktor (Chotovický) saabub peale sõja lõppemist NL võimu all olevasse Tšehhi-Saksa piirialasse, kus ta on määratud natsidele kuulnud mõisa eest hoolitsema. Ainsaks kaaslaseks selles tondilossis on teenija-Saksa naisterahvas, kes ei oska (väidetavalt) sõnagi tšehhi keelt. Keelelisest barjäärist hoolimata tekivad mehel naise vastu tunded.
Frantisek Vlácil, kelle keeruline, ent võimas ning visuaalselt briljantne “Marketa Lazarová” (1967) valiti läbi aegade parimaks Tšehhi filmiks, tegi “Adelheid’iga” oma esimese värvifilmi. Kuigi võib väita, et see pole vormiliselt nii põnev teos, on tegu siiski ühe kergemini jälgitavama filmiga režissööri filmograafias. Kuigi nagu “Marketa Lazarová”, meenutab film oma sünguselt ja tumeduselt rohkem Poola kui Tšehhi filme, on “Adelheid’il” üllatavalt delikaatne, hõrk ja vaoshoitud režii, kus kõige kõnekamad on just väikesed hetked. Kuidas Adelheid avastab trepil magava Petri või stseen, kus mees palub kohalikult konstaablilt naisterahva siiajäämist, on mõjuvad oma minimalismis ja näitlejate nüansseerituses. Mitmed kohad, nagu Petri lähemine tuletiku valgel magavale naisele on aga visuaalselt väga kaunid. Muusikavalik, mis ühendab endas orelimuusika pühalikkuse ning klassikalise muusika, on justkui möödunud ajastu kaja. Omaette huvitav on Straussi “Ilusal sinisel Doonaul” kasutamine, teades, et kõigest aasta varem kõlas see Stanley Kubrick’u “2001: Kosmoseodüsseias”.
“Adelheid” võtab üsna lihtsa ja kulunud idee – eri rahvusest mees ja naine, kes üksteist (eeldatavasti) ei mõista, ja teeb sellest üllatavalt nüansseeritud, mitmetasandilise ja visuaalse teose. Kuna peategelased üksteisest aru ei saa, toimub nende suhte kasvamine enamjaolt vaikuses – pilkude ja väikeste hetkede kaudu. Mees armub, nähes Adelheid’i puid lõhkumas ja kampsuniga enda higist nägu pühkimas (sealjuures oma ihu paljastades, mis järgnevale teatud seksuaalse pingestatuse annab).
Omaette sümboolne on see, et läänest saabunud Viktor otsib isamaale tagasi jõudes kodu, mida ta sealt eest ei leiagi. Rongiga oma peatusse jõudes ei tahaks ta justkui väljuda. Ta tundub sama kodutu kui Adelheid – sakslane, kes on vangina Tšehhimaale jäänud, ning peab oma endises kodus sunnitööna põrandaid küürima. Mees on määratud valitsejaks maja ja võõra inimese üle. Varade ümberjagamine võimude poolt on ju meile tuttav ning võiks seetõttu ka eestlastele mõistetav olla. Vlácil vaatleb Tšehhis toimuvaid muutusi sõjajärgsetel aastatel ning keskendub eelkõige Adelheidi ja Petri loole, mis on otsekui selle teema laiendus. Kohe, kui nende suhe muutub füüsiliseks, tõlgendavad nad seda erinevalt ning tekib eelaimdus, et lugu ei lõpe hästi. Isegi kahekesi, muust maailmast eraldi, jääb nende vahele ikkagi barjäär – üks on isand ja teine teenija, üks on tšehh ja teine sakslane. Loo pealispinna all uuritakse tolleaegset tabuteemat – sakslaste vääritikohtlemist tšehhide poolt ning käsitletakse sõja võitjate ning ja kaotajate positsiooni sõjajärgsetel aastatel.
Vlácil’i film vaatab mõlemat peategelast objektiivsuse ja kaastundega – kumbki tegelane ei taha ju halba, ent näitab kuidas selles saatuse poolt justkui äraneetud mõisas on haavad nii sügavad, et pääsu ei ole. Kohati võib näha paralleelle teise Tšehhi filmi, režissöör Jiří Weiss’i käe all valminud “Romeo, Julia ja pimedusega”(1960), Jan Otčenášeki romaanil põhineva looga, kus noormees peidab juudi tüdruku natside käest päästmiseks enda kortermaja pööningule. Mõlemas filmis valitseb teatud klaustrofoobsus ning elamiskoht – nii kortermaja kui mõis, muutub terve Tšehhi ühiskonna laienduseks. Kui Otčenášeki korterelamu on täis kollaborante, võimule alluvaid, kui ka vastaseid, siis “Adleheid’i” mõis on terve ajastu kokkuvõte. Mõis, mis kunagi kuulus juutidele, okupeeriti II maailmasõjas sakslaste poolt. Viimased piinasid ja tapsid seal Poola sõjavange ning nüüd on mõis riigi käes, mis üleminekuajal määras sinna elama läänes sõdinud lenduri. Naine, kelle jaoks oli see hiljuti kodu, on aga ise nüüd selle vang. Maja on kummitusloss – räämas ja laokil vari, kus mineviku väärtustel pole justkui mingit tähtsust.
Kuigi filmi viimane kolmandik, kus tuleb mängu Adelheidi vend, pole võib-olla nii intrigeeriv või tugev kui kõik eelnev, on tegu siiski hea atmosfääriga, mõtlemapaneva ja suurepäraselt teostatud mängufilmiga. Kindlasti üks kõnekamaid filme II maailmasõja järgsetest aastatest idablokis.
Hinne: 8/10
Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Lisa Thatcher Peter Momtchiloff
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 