Archive for the ‘1969’ Category

Adelheid_dvd_posterrežissöör: Frantisek Vlácil
stsenaarium: Vladimír Körner & Frantisek Vlácil, Körner’i romaani põhjal

osades:

Petr Cepek (Viktor Chotovický)
Emma Cerná (Adelheid Heidenmannová)
Vostrcil (Hejna)
Jana Krupicková (tüdruk)
Pavel Landovský (Jindra)

operaator: Frantisek Uldrich,
kunstnik: Jindrich Götz,
kostüümikunstnik: Theodor Pistek, montaaž: Miroslav Hájek, helilooja: Zdenek Liska.

99.min

“INTIIMNE UURIMUS SÕJAJÄRGSEST TŠEHHIST”

“1944” linastus pani mõtlema sõjafilmi žanri peale ning jõudsin järeldusele, et mind on enam köitnud lood, kus on vaadelnud sõda väiksemas mastaabis. Kuigi naudin häid sõjafilme, leian ma, et näiteks Roman Polanski “Pianist” (2002) oli mõjuvam neil hetkedel, kui Wladyslaw Szpilman’i (Adrien Brody) tegelaskuju nägi sõjaga seonduvat ainult oma peidupaiga aknast. Analoogsed kohad olid kuidagi palju kõnekamad kui holokaustiga seonduvad tüüpstseenid (inimeste äraviimine, sakslased juute väljaajamas jne).

bizalom_confidence_1980_dvd_coverTeosed, nagu Jean-Pierre Melville “Le silence de la mer” (“Merevaikus”, 1949), kus idealistlik Saksa ohvitser on määratud elama kahe prantslase juurde, kes temaga sõnagi ei räägi, ning kahtleb loo arenedes oma riigi aadetes või István Szabó “Bizalom” (“Usaldus”, 1980), kus kaks võõrast peavad end võimude eest varjamiseks teesklema abielupaari, on minu jaoks palju põnevamad kui näiteks “Saving Private Ryan” (1999), kuna süvenevad palju rohkem oma tegelaskujudesse ning seal on palju komplekssemad ja võimsamad arutelud sõjaajast. Inimesed nägid ju sõda läbi oma silmade ning teatud kammerlikkus suudab vaatajal paremini tegelaste naha alla pääseda.

“Adelheid” on taoline intiimne film. Lugu algab sellega, kuidas Briti õhuvägedes sõdinud piloot Viktor (Chotovický) saabub peale sõja lõppemist NL võimu all olevasse Tšehhi-Saksa piirialasse, kus ta on määratud natsidele kuulnud mõisa eest hoolitsema. Ainsaks kaaslaseks selles tondilossis on teenija-Saksa naisterahvas, kes ei oska (väidetavalt) sõnagi tšehhi keelt. Keelelisest barjäärist hoolimata tekivad mehel naise vastu tunded.

Adelheid_1969_still_01Frantisek Vlácil, kelle keeruline, ent võimas ning visuaalselt briljantne “Marketa Lazarová” (1967) valiti läbi aegade parimaks Tšehhi filmiks, tegi “Adelheid’iga” oma esimese värvifilmi. Kuigi võib väita, et see pole vormiliselt nii põnev teos, on tegu siiski ühe kergemini jälgitavama filmiga režissööri filmograafias. Kuigi nagu “Marketa Lazarová”, meenutab film oma sünguselt ja tumeduselt rohkem Poola kui Tšehhi filme, on “Adelheid’il” üllatavalt delikaatne, hõrk ja vaoshoitud režii, kus kõige kõnekamad on just väikesed hetked. Kuidas Adelheid avastab trepil magava Petri või stseen, kus mees palub kohalikult konstaablilt naisterahva siiajäämist, on mõjuvad oma minimalismis ja näitlejate nüansseerituses. Mitmed kohad, nagu Petri lähemine tuletiku valgel magavale naisele on aga visuaalselt väga kaunid. Muusikavalik, mis ühendab endas orelimuusika  pühalikkuse ning klassikalise muusika, on justkui möödunud ajastu kaja. Omaette huvitav on Straussi “Ilusal sinisel Doonaul” kasutamine, teades, et kõigest aasta varem kõlas see Stanley Kubrick’u “2001: Kosmoseodüsseias”.

“Adelheid” võtab üsna lihtsa ja kulunud idee – eri rahvusest mees ja naine, kes üksteist (eeldatavasti) ei mõista, ja teeb sellest üllatavalt nüansseeritud, mitmetasandilise ja visuaalse teose. Kuna peategelased üksteisest aru ei saa, toimub nende suhte kasvamine enamjaolt vaikuses – pilkude ja väikeste hetkede kaudu. Mees armub, nähes Adelheid’i puid lõhkumas ja kampsuniga enda higist nägu pühkimas (sealjuures oma ihu paljastades, mis järgnevale teatud seksuaalse pingestatuse annab).

Adelheid_1969_still_03Omaette sümboolne on see, et läänest saabunud Viktor otsib isamaale tagasi jõudes kodu, mida ta sealt eest ei leiagi. Rongiga oma peatusse jõudes ei tahaks ta justkui väljuda. Ta tundub sama kodutu kui Adelheid – sakslane, kes on vangina Tšehhimaale jäänud, ning peab oma endises kodus sunnitööna põrandaid küürima. Mees on määratud valitsejaks maja ja võõra inimese üle. Varade ümberjagamine võimude poolt on ju meile tuttav ning võiks seetõttu ka eestlastele mõistetav olla. Vlácil vaatleb Tšehhis toimuvaid muutusi sõjajärgsetel aastatel ning keskendub eelkõige Adelheidi ja Petri loole, mis  on otsekui selle teema laiendus. Kohe, kui nende suhe muutub füüsiliseks, tõlgendavad nad seda erinevalt ning tekib eelaimdus, et lugu ei lõpe hästi. Isegi kahekesi, muust maailmast eraldi, jääb nende vahele ikkagi barjäär – üks on isand ja teine teenija, üks on tšehh ja teine sakslane. Loo pealispinna all uuritakse tolleaegset tabuteemat – sakslaste vääritikohtlemist tšehhide poolt ning käsitletakse sõja võitjate ning ja kaotajate positsiooni sõjajärgsetel aastatel.

Romeo_ Julia_and_ darkness_posterVlácil’i film vaatab mõlemat peategelast objektiivsuse ja kaastundega – kumbki tegelane ei taha ju halba, ent näitab kuidas selles saatuse poolt justkui äraneetud mõisas on haavad nii sügavad, et pääsu ei ole. Kohati võib näha paralleelle teise Tšehhi filmi, režissöör Jiří Weiss’i käe all valminud “Romeo, Julia ja pimedusega”(1960), Jan Otčenášeki romaanil põhineva looga, kus noormees peidab juudi tüdruku natside käest päästmiseks enda kortermaja pööningule. Mõlemas filmis valitseb teatud klaustrofoobsus ning elamiskoht – nii kortermaja kui mõis, muutub terve Tšehhi ühiskonna laienduseks. Kui Otčenášeki korterelamu on täis kollaborante, võimule alluvaid, kui ka vastaseid, siis “Adleheid’i” mõis on terve ajastu kokkuvõte. Mõis, mis kunagi kuulus juutidele, okupeeriti II maailmasõjas sakslaste poolt. Viimased piinasid ja tapsid seal Poola sõjavange ning nüüd on mõis riigi käes, mis üleminekuajal määras sinna elama läänes sõdinud lenduri. Naine, kelle jaoks oli see hiljuti kodu, on aga ise nüüd selle vang. Maja on kummitusloss – räämas ja laokil vari, kus mineviku väärtustel pole justkui mingit tähtsust.

Kuigi filmi viimane kolmandik, kus tuleb mängu Adelheidi vend, pole võib-olla nii intrigeeriv või tugev kui kõik eelnev, on tegu siiski hea atmosfääriga, mõtlemapaneva ja suurepäraselt teostatud mängufilmiga. Kindlasti üks kõnekamaid filme II maailmasõja järgsetest aastatest idablokis.

Hinne: 8/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Lisa Thatcher   Peter Momtchiloff
Adelheid_1969_still_04

Advertisements

Read Full Post »

Režissöör: Peter Hunt
Stsenaarium : Richard Maibaum

Osades:
George Lazenby (James Bond)
Diana Rigg (Tracy)
Telly Savalas (Blofeld)
Gabriele Ferzetti (Draco)
Ilse Steppat (Irma Bunt)
Lois Maxwell (Moneypenn)
Bernard Lee (M)
Desmond Llewelyn (Q)

Operaator: Michael Reed, kunstnik: Syd Cain, montaaž: John Glen, helilooja: John Barry, produtsendid: Albert R. Broccoli &  Harry Saltzman

142 min

“MINU LEMMIK BONDI-FILM”

Bondi filmide 50nda juubeli puhul ning Skyfalli linastuse eel otsutasin heita taaskord pilgu “On her Majesty’s Secret Service’ile” – “ Tema Majesteedi Salateenistuses” – filmile, mida nii mina kui mitmed kriitikuid ja fännid peavad seeria parimaks osaks. Film on omaette anomaalia Bondi filmide seas – 007 kannab siin kilti ja prille, paneb ameti maha ning abiellub (ja seekord päriselt, mitte nagu “You Only Live Twice’is”). Peoasas on George Lazenby, kes mängis seda rolli kõigest korra ning keda peetakse tihti kõige nõrgemaks Bondiks. Siiski tunduvad seeria mitmed hilisemad osad, eelkõige Daniel Craig’i filmid, eesotsas “Casino Royale’iga”, kasutavat mitmeid elemente, mis just siit alguse said. Heidaks lähema pilgu filmile, mis on oluline nii Bondi filmide ajaloos kui ka Ian Flemingu loomingu austajate südametes.

007 (Lazenby) päästab rannas naise, kes üritab ennast uputada. Naine osutub krahvinna Teresa “Tracy” di Vicenzoks, kelle isa – kriminaalsündikaadijuht Draco (Ferzetti) nõustub kurikael Blofeldi kohta infot jagama, kui Bond tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse. Geneoloog Hillary Bray’d mängides suundub ta Blofeldi tabamiseks Sveitši alpides asuvasse allergiauurimiskompleksi.

Enne kui edasi liigun, pean tegema ülestunnistuse – erinevalt suurest osast inimestest siin maamunal on minu lemmik-Bondideks George Lazenby ning Timothy Dalton. Miks? Sellepärast, et nende filmid ja rollisooritused tunduvad olevat enim kooskõlas Ian Flemingu loominguga. Mõlemad on usutavad džentelmenidena, kes suudavad olla nii šarmikad kui brutaalsed, kuid mis kõige tähtsam – inimlikud ja haavatavad. Daniel Craig’i rollisooritus tundub neist inspireeritud, ent tema Bond on toorem, tahumatum ning distantseeritum ja ei tekita nii suurt vaatajapoolset empaatiat. Dalton ja Lazenby puhul pole tegu võitmatu iroonilisi tsitaate pilluva alfaisasest superspiooniga (nagu oli Bond eelkõige Moore’i, Connery’i ja isegi Brosnan’i kehastuses) vaid lihast ja luust inimesega. Lazenby, vaatamata oma kogenematusele ning rabedusele, loob sümpaatsema Bondi kui seda on Connery – ta on haavatav ja mängulisem, ent vajalikel hetkedel sama jõuline. Filmi kaklusstseenid on palju brutaalsemad ning näitavad hästi Lazenby suurepärast füüsilist vormi ( oli õppinud Bruce Lee käe all ja omandanud karates musta vöö).

Filmi produtsent Albert R. Broccoli sõnul oleks Lazenby’st saanud parim Bond, kui ta oleks jätkanud 007’e kehastamist, ent ka siin nähtu ei anna põhjust kriitikaks. Tihti on tunne, et Lazenby`d arvustatakse pigem loost tulenevate detailide pärast – esiteks, ta kannab geneoloog Hillary Bray’d mängides prille, piipe ning kilti – asju, mis purustavad fantaasia Bondist kui üdini maskuliinsest mehest (ent loovad temast võib-olla ainus kord terve filmiseeria jooksul tõeliselt usutava salaagendi, kes ka tegelikult ümber kehastub). Teiseks abiellub ta oma elu armastuse Tracy’ga-asjaolu, mida enamik Bondi fänne näha ei soovi. Osa 007’ga kaasnevast fantaasiast on Bondi vallalisus ning seiklused üha uute naistega. Nii nagu krimpsutati nina Indiana Jones’i abiellumise üle, tehti seda ka siin. Bond, kes pole vallaline, kaotab inimeste jaoks midagi oma olemusest.

“Tema Majesteedi Salateenistuses” on väheseid 007 filme, kus Bondi jaoks on kaalul midagi isiklikku ning kus ta teeb läbi arengu (teised filmid, mis seda üritasid, olid “Licence To Kill” ning “Casino Royale”). Just see teeb “Tema Majesteedi Salateenistusest” seeria ühe meeldejäävama peatüki – tegu on haruldase osaga, kus meil on võimalus Bondi „naha alla“ pääseda ning ainus, mille lõpp paneb nutma. Ja need, kes kahtlevad Lazenby näitlemisoskustes, peaksid uuesti vaatama filmi viimast stseeni, mida nõrk näitleja poleks suutnud nii hästi välja kanda.

Kui Lazenby kõrvale jätta, on filmis seeria mitmeid kõrghetki.Diana Rigg’i kehastatud Tracy on üks meeldejäävamaid Bondi tüdrukuid – ta tegelaskuju on tugev ja kompleksne ning nende suhtes on ilusaid hetki ning tõeliselt head dialoogi. Tegu on ainsa naisega seerias, kes on sama nutikas ja terav kui Bond ning superspioonile igati vääriline partner. John Barry muusika on seeria parim ning filmi tunnusmeloodia  on saanud klassikaks. Selle mõju ja viiteid on tunda siiani – heaks näiteks on Michael Giacchino soundtrack animatsioonile “The Incredibles”. Louis Armstrong’i lummavas esituses kostuv “We Have All the Time in the World“  on mitte ainult üks parimaid Bondi-meloodiad vaid üks läbi aegade parimaid armastuslaule. Telly Savalas, kes võtab Blofeldi rolli üle Donald Pleasence’lt on üks seeria meeldejäävamaid kurikaelu. Action-stseenid on legendaarsed – esmakorselt on mängus suusad ning tagaajamisstseenid Alpides on siiani ühed seeria parimad (hiljuti tegi neile austusavalduse Cristopher Nolan “Inception’is”, kelle üheks lemmikfilmiks on muuseas “Tema Majesteedi Teenistuses”). Peter Hunt, kes oli kolme esimese Bondi-, ning 1960ndate ühe parima spioonifilmi “The Ipcress File” monteerija, tegi “On Her Majesty’s Secret Service’iga” oma režiidebüüdi ning lisas filmi hoogu, teravust ja kaasaegsust, karaktereid unustamata. Tegu on filmiga, kus nii M kui ka Moneypenni saavad vaatamata vähesele ekraaniajale särada. Huvitaval kombel oli antud filmi monteeijaks John Glen, mees, kes samuti hiljem montaažikäärid lavastajatooli vastu vahetas ning lausa viis Bondi seiklust lavastas.

Produtsentide eesmärk oli tuua 007 fantastiliste seikluste järel (vulkaanis peituv Blofeldi peiduurgas jm. elemendid mida “Austin Powers’i” seeria hästi parodiseeris) tagasi maa peale ning olla originaalitruum. Bondi seeria liigub ikka fantastiliste ning realistlike elementide vahel – “Moonraker’ile” järgneb “For Your Eyes Only” ning “Die Another Day’le” “Casino Royale”. “Tema Majesteedi Salateenistuses” suudab ühendada kurikaela maailmavallutusplaanid (mis seekord isegi enam-vähem realistlikuna tunduvad) ning suured action-stseenid klassikalise karakterikeskse spioonilooga. Seda kõike suudetakse teha paremini ja orgaanilisemalt kui „Casino Royale’is“, kus suureks aetud action ülejäänud filmist välja hüppas.

Minu jaoks on James Bond seostunud eelkõige realistliku spiooniga, kes satub uskumatutesse olukordadesse aga on alati ka haavatav. Võib-olla on asi selles, et mu esimeks kokkupuuteks 007’ega oli John McLusky’i joonistatud “Casino Royale’i” koomiks, mis 1990ndate alguses “Eesti Ajas” ilmus. See ongi 007 tegelaskuju ja ta filmide võlu – igaühel meist on oma visoon ideaalsest Bondist ning arvamus, milline näitleja teda kõige paremini mängis. Bond on ajas muutunud, ent olemuselt siiski samaks jäänud. Ikkagi tunduvad seeria meeldejäävamad osad olevat need, mis keskenduvad huvitavatele tegelastele (nii naistele kui kurikaeltele) ning mis lisaks action-stseenidele pakuvad ka reaalset ohtu tihtilugu võitmatule kangelasele. Nii nagu “Casino Royale”, toimib ka “On Her Majesty’s Secret Service” tänu oma kesksele armastusloole. Mõnikord on maailma päästmine ühele inimesele liiga suur koorem ning kui ta võitleb millegi isikliku – antud juhul siis armastuse nimel-on talle palju lihtsam kaasa elada.

Paljud arvustused on nimetanud “Skyfall’i” parimaks Bondiks seeria ajaloos. Eks varsti näeme kui palju on seal jälgi “Tema Majesteedi Salateenistusest”. Siiski tundub, et humansem ja haavatavam Bond sai kinolinal alguses just Lazenby kehastuses ning loodetavasti jätkavad ka Daniel Craig’i filmid samal rajal. Jään “Skyfall’i” huviga ootama ning kirjutan oma emotsioonidest peale esilinastust. Ükskõik kas sellest saab uus lemmik 007-film pole oluline, olen õnnelik selle üle, et on olemas “On Her Majesty’s Secret Service” – Bondi film, mis suudab oma viimaste kaadritega mult alati pisara välja tuua.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused