Archive for the ‘1974’ Category

Varvilised_unenoadrežissöörid: Virve Aruoja & Jaan Tooming
stsenaarium: Ivar Kosenkranius

operaator-lavastaja: Rein Maran, kunstnik-lavastaja: Imbi Lind, montaaž: Leili Karpa & Eevi Säde, helilooja: Arvo Pärt, heli: Enn Säde. Direktor: Veronika Bobossova.

osades:
Katrin Zilinska (Kati)
Meelis Küttim (Meelis)
Laur Pihel (Laur)
Raine Loo (ema)
Jaan Tooming (isa)
Helene Pihel (vanaema)

60.min

 

“EESTI FILMIKUNSTI PEIDETUD MEISTRITEOS”

Kui on räägitud läbi aegade parimatest Eesti filmidest mainitakse ikka kas “Hullumeelsust”, “Kevadet” või “Viimset reliikviat”. Leidub ka neid, kes nimetavad Theodor Lutsu kurioosumit “Gaas. Gaas. Gaas”. Millegipärast jäetakse pea alati mainimata Eesti filmikunsti vast kõige originaalsem ja rabavam teos – Virve Aruoja ja  Jaan Toominga suuresti unustusehõlma jäänud ning vähe näidatud “Värvilised unenäod”. Film, mis saab loodetavasti tuntumaks tänu  restaureeritud kujul ilmunud  Eesti lastefilmide seeriale (17.04.2014 Eesti Ekspressi lisa).

Samal ajal kui idabloki sellised suurkujud nagu František Vláčil (Tšehhi), Jerzy Kawalerowicz (Poola) ja Miklós Jancsó (Ungari) katsetasid filmimeediumi võimalustega ja mõjutasid režissööre üle maailma, oli Eesti kinokunst isegi oma parimatel aastatel (1968-1969 : Kevade, Hullumeelsus, Viimne reliikvia jne) väga traditsiooniline ja turvaline. Tallinnfilmis valitses millegipärast palju karmim kord kui mujal ning esimese tõeliselt radikaalse filmi “Lõppematu päev” (1971) valmimine katkestati montaažistaadiumis.

Varvilised_unenaod

“Värvilised unenäoed” on visuaalselt rabav film ning võimalus näha seda restaureeritud kujul on meeliülendav :)

Viimase filmi autoriteks on Eesti teatri olulisemaid figuure Jaan Tooming  ning Eesti kino esimene oluline naislavastaja Virve Aruoja. Vähese narratiivi ja visuaalsetest eksperimentidest pulbitsevas “Lõppematus päevas” alustatud katsetused leiavad arendust režissööriduo järgmises filmis “Värvilised unenäod”. Mängufilmis, mis linastus kinodes vaid nädala, ning mida tavapublikul on olnud võimalus näha üksikutel kordadel televisioonis. Endal õnnestus  seda filmi näha esmakordselt 2005. aastal filmikoolis õppides ning linateos jättis unustamatu jälje.

“Värviliste unenägude” saamislugu on huvitav  ja leiab kajastust ERR -i poolt “Eesti film 100”  puhuks tehtud saates Kaadris:Värvilised unenäod ning seetõttu ei hakka ma sellel pikemalt peatuma.

KINEMATOGRAAFILINE LAPSEPÕLV

“Värvilised unenäod” on narratiivilt väga lihtne ning jälgib noore tüdruku Kati (Katrin Zilinska)   aega vanaema juures, suve nautimist, mängimist, looduses olekut ning tema elu linnas. Draama käivitajaks  on Kati maalt linna toodud kass, kelle kaasavõtmise vastu on tema  ema (Raine Loo). Linnakorteris olles näeb ta unenägusid maal olekust ning tagatipuks kaob  kass ära.

Ivar Kosenkraniuse stsenaariumit ei järgitud üldse ning suurelt improvisatoorse filmi tugevuseks pole lugu. See pole siin oluline . Draama põhineb lapsepõlve peamistel tegevustel ja emotsioonidel : mäng – rõõm – uni – hirm.

On väga vähe filme, mis suudavad transformeerida vaataja tagasi lapsepõlve. Üheks selliseks filmiks on minu jaoks  režissöör Hayao Miyazaki “Minu naaber Totoro” ja mõningal määral Studio Ghibli ülejäänud looming. Teiseks märgiliseks filmiks on “Värvilised unenäod”, mis suudab esile manada lapsepõlve emotsioonid. Kui ise oled  väike, näib maailm üüratu – täis imelisi asju ja lõputut avastamist. Kõike seda on suurepäraselt suutnud tabada Rein Maran, kes kasutades lainurk- ja kalasilmoptikaid, on loonud tõeliselt unikaalse ja unustamatu maailma. Vaieldavalt on tegu Eesti filmiajaloo parima operaatoritööga. Tööga, mis paneks kadedusest punastama isegi Terrence Malick’u. Helilooja Arvo Pärt kasutab filmitaustaks loitsulaadseid laule ja loob režii ja operaatoritööga kaasaskäiva energilise ning müstilise rütmi. Seda omakorda aktsentueerib tõeliselt julge Enn Säde helirežii ning Leili Karpa ja Eevi Säde vapustav montaaž. Kõik see muudab filmi väga ainulaadseks. Siin on midagi seletamatut ja kummastavat, mis seostub lapsepõlve mälestustega.

Varvilised_unenaod_still

Filmi kaks peategelast: Kati ja kassipoeg.

Virve Aruoja ja Jaan Toomingu filmis on  ka lapse enda teksti, vastuseid autorite  esitatud küsimustele, illustreerides mõtlemapanevalt lõhet  täiskasvanute ning laste maailma vahel. Tänu sellele, et filmitegijad pole kasutanud stsenaariumi ega üritanud lapsi näitlema õpetada, on nad tabanud  tabamatut- elutõde – tõelist ja ehedat last, ning tema maailma. “Värvilised unenäod” näib olevat tehtud meeletu loovuse, intuitsiooni ning julgusega. Klassikalise kino reeglid on aknast välja visatud ning  filmitegijad on julgenud olla mängulised ja isegi radikaalsed. Kuigi  ma ei ole ilma narratiivita filmide suurim austaja (ja nõustun sellega, et “Värvilised Unenäod” kohati venib), pean nentima, et siin tekivad  pildi, montaaži ja muusika koostöös omaette väärtused ja tasandid. Tulemuseks on energiast ja loovusest pakatav film. Kõik osalised : nii lavastaja, operaator, kunstnik, helilooja kui ka helirežissöör on mängulised ning kasutavad hiilgavalt oma meediumi kõiki võimalusi. Vaieldamatult on tegu Eesti filmi parima audiovisuaalse elamusega.

FILM, MIS OOTAB AVASTAMIST

“Värvilised unenäod” on tehtud samal ajal  teiste idabloki riikide  samavõrd unikaalsete ja originaalsete filmidega. Näiteks Poolas linastus  rabavamaid režiidebüüte läbi aegade – Andrzej Zulawski jõuline ja kafkalik “The Third Part of the Night” (1970). Ungaris valmis visuaalselt rabav Zoltán Huszárik’i “Szindbád” (1971) ning Jaromil Jires tõi Tšehhi kinoekraanidele Vítezslav Nezval’i sürrealistlikul romaanil põhineva “Valerie and Her Week of Wonders” (1971). See on kui jätk “Värvilistele unenägudele”, mis heidab unanäolise pilgu tüdruku naiseks saamisele. Kui ülejäänud filmid on mujal maailmas leidmas aina suuremat tuntust, siis samasse klassi kuuluv “Värvilised unenäod” veel ootab oma aega.

Suur osa parimaid Eesti filme nagu “Kevade”, “Hullumeelsus”, “Georgica” ja “Püha Tõnu Kiusamine” on julged ning visiooniga tehtud linateoseid, mis õigusega on leidnud austajaid nii Eestist kui ka välismaalt. Tegu on  filmidega, kust leiab palju mõjutajaid ja viiteid (olgu selleks Truffaut, Tarkovski, Antonioni vm). “Värvilised unenäod” ei pruugi olla nii rafineeritud kui loetletud filmid, aga selle-eest tõeliselt unikaalne. Kuigi oma olemuselt on ta oma ajastu -1970ndate alguse produkt, pole mina seni maailmakinos samalaadset filmi veel kohanud. Tegu on tõeliselt originaalse ja unustamatu teosega, mis ei kuulu mitte ainult Eesti filmide paremikku, vaid nõuab kohta maailmakino ajaloos.

Minu lemmik Eesti mängufilm. Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10

IMDB
Varvilised_unenaod_tooming

 

 

 

Read Full Post »

Režissöör: Brian De Palma

Stsenarist: Brian De Palma

Osades:
Paul Williams (Winslow / Fantoom)
William Finley (Swan)
Jessica Harper (Phoenix)
Gerrit Graham (Beef)
George Memmoli (Philbin)

Operaator: Larry Pizer, kunstnik: Jack Fisk, montaaž: Paul Hirsch, muusika: Paul Williams


Produtsent: Edward R. Pressman

92 min

Brian De Palma “Phantom of Paradise” on üks ehedamaid kultusfilme. Tegu on rock-muusikaliga, mis kukkus linastuse ajal totaalselt läbi. Kui välja arvata ta ülisuur populaarsus Kanadas, Winnipegi linnas, ei leidnud ta kuskilt publikut, ka kriitikud võtsid seda õlgu kehitades vastu ning De Palma liikus oma järgmiste filmidega taas thrillerite juurde. Ainsaks lohutuseks oli oskarinominatsioon parima laulu kategoorias näitlejale/muusikule Paul Williamsile.

Film on võtnud Goethe “Fausti”, Oscar Wilde’i “Dorian Gray Portree” ning Gaston Leroux’ “Ooperifantoomi”, need kokku seganud, lisanud sinna kriitikat oma aja muusikatööstusele ja seal valitsevate trendidele, teinud austusavalduse horror-žanrile ning lisanud kõigele selle Paul Williamsi meeldejava muusika.“Phantom of The Paradise” on kui tudengifilm selle kõige paremas mõttes ning omab palju sarnast aasta hiljem linastunud kultusmuusikaliga “The Rocky Horror Picture Show”. Film on stiliseeritud ning visuaalselt ülepaisutatud – värvilküllas ja teateraalne, täis julgeid kaameraliikumisi ning omab mitmeid DePalmale omaseid trademarke – spilt/screen’i, POV-kaadreid ning referentse klassikalistele filmidele (Psycho, Cabinet of dr. Caligari jne). Seda filme vaadates on tunne, et filmitegijad pole ent kuskilt tagasi hoidnud ning on kõik pähekaranud ideed filmi visanud. Siin leidub väga 70ndalikku kunstnikutööd – väga meeldejääv on näiteks muusikaprodutsendi Swan’i vinüülplaadikujuline laud või Fantoomi kahtlaselt Darth Vaderile sarnane kostüüm koos  kõneaparatuuriga, millest George Lucas (kes oli De Palma hea sõber) kindlasti “Star Wars’i” loomisel inspiratsiooni ammutas. Näitlemine on teatraalne ja läheneb farsile – Gerrit Graham glam-rocki primadonna Beefina on lihtsalt nauditav. Terve film on täielikult ülepaisutatud aga see kõik toimib ja on oi-kuis-mõnus.

De Palma puhul räägitakse tihti kui Hitchcocki imitaatorist ja suurepärasest visuaalsest stilistist – eelkõige thrillerite lavastajana, kuid tihti unustatakse, et tema tugevamaid külge on alati olnud ka satiir. Juba ta varastes filmides nagu “Hi Mom” (1970) kui ka ta hilisemates nagu “Scarface” võib leida tugevat irooniat ja teravmeelset kriitikat. Nii ka siin – De Palma näitab Swani (Finley) juhitavat muusikatööstust saatanlikuna, kus muusikud peavad edu saavutamiseks oma hinge loovutama. Andekast muusikust Winslow’st (Williams) saab ahne muusikatööstuse ohver ning ta nägu saab ooperifantoomile omaselt deformeeritud – antud juhul küll vinüülplaadipressi vahel.

De Palma filmi on vaadatud enim kui sel ajal lõppemas olevat Glam Rocki kriitikat (otsesed viited on nii David Bowie’le kui Kiss’ile) kuid vaatab muusikatööstust ka üldisemalt. Filmi võib vaadata nii kriitika kui ka vaatlusena sellest, kuhu muusika oli sel ajal liikumas ning teos on inspireerinud mitmeidki tuntuid gruppe (kuuldavasti oli see film üheks inspiratsiooniks Daft Punk’i kiivri-motiivile).

De Palmale omaselt laguneb film lõpus, ent kõik eelnev on olnud nii nauditav, et ma suudan selle filmile andeks anda. De Palma on mu üks lemmiklavastajaid ning kuigi ta filmid on tuntud oma ebaühtluses, on “Phantom Of Paradise’i” ta terviklikumaid filme. Tegu on taiesega, mida ma “Scarface’i” kõrval kõige meelsamini ikka ja jälle vaatan. Üsna lapsik ning kultusfilmile omaselt pole see igale maitsele, ent ekraanil nähtav mängulisus on alati nauditav. Ja Paul Williamsi soundtrack on super.

Hinne : 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0071994/

Read Full Post »

rež: Michael Benveniste & Howard Ziehm
osades: Jason Williams (Flesh Gordon), Suzanne Fields (Dale Ardor), Joseph Hudgins (Dr. Flexi Jerkoff), William Dennis Hunt (Emperor Wang the Perverted).

Lavastajad Michael Benveniste ja Howard Ziehm tegid 1970. aastal Ameriikas filmiajalugu, tuues ekraanile filmi “Mona” (tuntud ka kui “Mona the Virgin Nymph”) – esimese pornograafilise filmi, mis sai ka laia kinoleviku. Sellele järgnesid peagi teised filmid ning algas porno chic ajastu, mil pornograafilise filmid leidsid sama publiku aksepteerituse nagu mainstream-filmid ning kus peale seksstseenide omati ka enam-vähem arusaadavat lugu. Sellest perioodist pärinevad ka siiani ühed kuulsamad ja edukamad pornofilmid nagu “Deep Throat” (1972) ja “The Devil in Miss Jones” (1973).

Kuna “Mona” osutus üliedukaks, said lavastajd ning produtsent Bill Osco teenitud raha oma järgmisesse projekti paigutada, et tuua ekraanile Ameerikas 1930ndatel ja -50ndatel populaarsust kogunud ulmelise seiklussarja “Flash Gordon” pornoparoodia “Flesh Gordon”.  Filmi loos, mis on üsna sarnane orginaalsarja ja osati ka Dino De Laurentiis’i produtseeritud 6 aastat hiljem valminud valminud versioonile, leiab meie planeeti ohustamas imperaator Wang the Perverted’i (William Dennis Hunt) sex-kiirgus, mis maailma elanikud seksihulludeks teeb. Flesh Gordon (Jason Williams) ja Dale Ardor (Suzanne Fields) satuvad kokku Dr. Flexi Jerkoff’iga (Joseph Hudgins) kellega kosmoselaevas võtavad nad ette teekonna Porno planeedi suunas, et hävitada kiirguse allikas.

Nii nagu eelpool mainitud nimedest võib aru saada, on tegu paroodifilmiga, mis algmaterjalist suureks seksnalja teeb ning on teedrajavaks filmiks porno-paroodiate žanrile. Hilisematest antud žanri filmidest erinevalt tehakse siin aga kõike palju suurema eelarve, loovuse, huumori ja kiindumusega algmaterjali vastu. Isegi seksuaalaktid on filmis kõrvalisteks vahepaladeks. Tõsi, algselt pidi film omama palju eohkem seks-stseene, ent tolle aja tsensuuri tõttu jäi suur osa sellest montaažilauale, pakkudes vaatajale üsna “Flash Gordonile” truuks jäävat camp’i meelelahutust. Film isegi leiab isegi aega, et teha paus keset filmi omades originaalsarjale  omast cliffhanger‘it. Filmi lugu liigub kiiresti ühest põnevast stsenaariumist teise ning pakub loovalt naiivseid, oma aja kohta täitsa nutikaid eriefekte – stop-motion mostrumeid, mis on homage’iks Ray Harryhausen’i loomingule (filmi keskel olev võtilus putukmosntrumiga on üna üks-üheselt maha tehtud Harryhauseni kuulsast “Jason and The Argonauts’ist”) on kohe eriti toredad.

Film on lõbus, pretensioonitu, kohati halenaljakas ja piinlik – mõnikord on isegi raske eristada kas naerad filmi üle või filmi peale. Kõik aga on tehtud piisavalt suure südame ja andega, nii et hetkekski pole igav. On nii nutikat dialoogi kui piisavalt ülepaisutatud näitlemist ning muusikat, 1960ndate B-ulmefilmide laadis papist võttepaiku ning eredaid kostüüme. Tegu on klassikalise kultusfilmiga, mis õige meeleoluga vaadates siiamaani meelt suudab lahutada. Ja tõesti, praktilised eriefektid (mille peal töötasid ka sellised tulevased innovaatorid nagu Dennis Muren ja Rick Baker) on vaatamata oma lihtsusele palju toredamad kui arvutiefektid, mida võib leida tänapäeva Hollywoodi-toodangust.

Kui teile meeldib 70-ndate explotation, camp või Ed Woodi looming, olete heas seltskonnas. Kui soovite midagi elitaarset ja maitsekat, siis peaks juba filmi pealkiri teid eemale peletama.

Hinne 7.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0068595/

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused