Hair (1979)

režissöör: Milos Forman

stsenaarium: Michael Weller,Gerome Ragni’ ja James Rado’ muusikali alusel.

osades:
John Savage (Claude Hooper Bukowski)
Treat Williams (George Berger)
Beverly D’Angelo (Sheila Franklin)
Annie Golden (Jeannie Ryan)
Dorsey Wright (Lafayette)
Don Dacus (Woof)

operaator: Miroslav Ondříček, kunstnik: Stuart Wurtzel, montaaž: Alan Heim & Stanley Warnow, Muusika: Galt MacDermot
produtsendid: Michael Butler& Lester Persky

121 min

Milos Forman, kes oli võitnud oscari “One Flew Over the Cuckoo’s Nest’i” (1975) eest, võttis kõigile üllatuseks oma järgmiseks projektiks 1960ndate lõpul Broadway’l jooksma hakanud James Rado, Gerome Ragni ja Galt MacDermot’i muusikali “Hair: The American Tribal Love-Rock Musical” ekraniseeringu. Muusikal, mille keskmes on hipikultuur, seksuaalrevolutsioon ning protest Vietnami sõja vastu defineeris paljuski rock-muusikali žanri ning omab mitmeid siiani tuttavaid hit-laule nagu “Aquarius”,“Let The Sunshine In” ning “Ain’t Got No / I Got Life”. Paljude laulude sõnad ning ideed olid oma žanri kohta vägagi radikaalssed ja meeldejäävad. Mida muud saaks öelda muusikali kohta kus ühe laulu sõnadeks on, tsiteerin : “Sodomy. Fellatio. Cunnilingus. Pederasty. Father, why do these words sound so nasty? Masturbation can be fun. Join the holy orgy – Kama Sutra everyone!” Omas kontekstis kõlavad laulud nii kaunilt kui ka teravmeelselt, väljendades hästi oma ajastu vaateid.

Filmi peategelane Claude (Savage) on lihtne Oklahoma poiss, kes tuleb New Yorki, et minna sõjaväkke ning teenida oma kodumaad Vietnamis. Ta plaanib viimased vabad päevad turistina suurlinnas veeta, ent satub  kokku George’i (Williams, oma karjääri meeldejääavamais rollis) juhitud vabameelse hipikambaga, armub kõrgklassi tüdrukusse Sheila’sse (D’Angelo) ja satub igasugu sekeldusetesse, milles osad võtavad ka hallotsinogeenssemad mõõtmed.

“Hairi” koreograafiks oli legendaarnde Twyla Tharp, kes koos Formaniga toovad ekraanile muusikalinumbrid, mis on lavastatud suure energia, loovuse ja teravmeelsusega.  Filmi tasub ainuüksi vaatamist oma ülivaimuka “White Boys / Black Boys” esituse pärast, mis on muusikalide ajaloo üks meeldejäävamaid ja naljakamaid numbreid.

“Hair” toimib tänapäeval kindlasti paremini kui oma linastumise ajal, mil ta arusaadvatel põhjustel tähelepanuta jäi (1970ndate lõpuks oli nii hipikutluur kui ka Vietnam paljuski selja taha jäetud). Kuigi “Hair” ei oma žanrile omaselt väga tugevat keskset narratiivi, on tegu ühe huvitavama Ameerikast välja tulnud muusikaliga, mis julgeb oma episoodilises struktuuris jõuda lähedalt vaadata nii oma tegelaskujusi kui ka suuremaid ühiskondlikke küsimusi. Keksne pole siin niivõrd peategelastevaheline armulugu vaid hipid kui inimesed ning vabadusejanu kui nähtus omaette. Forman, idablokist põgenenud lavastajana, oskab seda kõike vaadelda mitte hinnanguliselt vaid humaanselt ning ausalt, lisades kõigele paraja toonuse  huumorit.

Film on alahinnatud ja vähenähtud  nii muusikalide kui ka Formani loomingu seas ning on avastamist väärt.

Hinne 8/10  

IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0079261/

Read Full Post »