Filminoppeid ja soovitusi vol 6

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : “Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

10. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental“ ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Filminoppeid ja soovitusi – osa. 3

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.

---

15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)
režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
10. “Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Possession (1981) – Tõeliselt Unikaalne (Horror) Film

režissöör: Andrzej Zulawski
stsenaarium: Andrzej Zulawski & Frederic Tuten

osades:
Isabelle Adjani (Anna/Helen)
Sam Neill (Mark)
Margit Carstensen (Margit Gluckmeister)
Heinz Bennent (Heinrich)
Johanna Hofer (Heinrich’i ema)
Carl Duering (detektiiv)

operaator: Bruno Nuytten, kunstnik: Holger Gross, kostüümikunstnik: Ingrid Zoré, montaaž: Marie-Sophie Dubus & Suzanne Lang-Willar, helilooja: Andrzej Korzynski, “koletise” kujundus : Carlo Rambaldi, produtsent: Marie-Laure Reyre.

“UNUSTATUD LAVASTAJA ART-HOUSE HORROR’ MEISTRITEOS”

režissöör Andrzej Żuławski

Andrzej Zulawski on üks omanäeolisemaid ja originaalsemaid lavastajaga, kelle nimi ja filmid võiksid olema palju tuntumad kui nad praegu on. Et tema loomingust paremat aimu anda, võiks teda võrrelda David Lynch’i, David Cronebergi, Alejandro Jodorowsky ja Andrey Tarkovsky loominguga, kui neisse lisada juurde ka Itaalia kõige karmima exploitation kino õõva.

Lavastaja debüüdiks oli tõeliselt originaalne ja sürrealistlik vaade Poolale II. maailmasõjas filmis “Trzecia czesc nocy” – “Third Part of The Night” (1971). Kes pole seda näinud ja kel vähegi huvi Poola kinokunsti vastu, soovitan see kindlasti ära vaadata. Ja kui antud filmist võib aimata teiste lavastajate, nagu Andrei Tarkovsky mõjutusi, siis tundub Tarkovsky “Zerkalo’t” – Peeglit” (1975) lavastades juba ise Zulawski’lt röövivat.

Andrzej Zulawski puhul filmid on väga spetsiifilised. Uurides nii inimsuhteid kui neid ümbritsevat, loob ta tumedaid maailmaid, ühendab ta need sümbolite, sürrealismi, seksuaalsuse ja vägivallaga. Ta filmid on pea alati skandaalsed ning meeldejäävad olnud, ega jäta kedagi külmaks. Kõige enam on see tõene “Posession’i”, ta ainsa ingliskeelse filmi puhul.

Hokusai “Kalamehe naise unistus”, 1814

HORROR & SEKSUAALSUS

Andrzej Zulawski seletanud “Possession’it” filmi kui “naisest, kes k***b kaheksajalaga”. Kuigi film räägib mitmetest asjadest, nagu abielupettus, hirm ükinduse ees jne, tuletab antud lause ja film ise meelde kuulsat erootilist jaapani puugravüüri “Kalamehe naise unistus” (vabandan, kui kedagi antud pildi postitusega riivan, ent see on oluline selleks, et anda aimu, mis filmiga tegu on). Kuigi teos antud näide seaostab selle Jaapani kultuuriruumiga ning tuletab meelde Jaapani Hentai‘s levinud motiive, on selle analoogseid ning negatiivsema varjundiga motiive liikunud ka läänes, eelkõige XX. sajandi ühe mõjukama kirjaniku, Ameerika horrormeister H.P.Lovecraft’i “Cthulhu” mütoloogias (täpsemalt novellis “The Dunwich Horror”). Ja kuigi originaalne puugravüür illustreerivat mitmete teooriate poolest harmooniat inimese ja looduse vahel, on see kultuuriruumis enamikus leidnud negatiivset kujutust.

Roger Corman’ kasutas Lovecrafti ideid mitmetes oma filmides ning ka Sam Raimi “Evil Dead’is” (1981) (mis oli mitmetes aspektides Lovecraft’i loomingust mõjutatud) ja selle remake’is  mängib seksuaalakt kaheksajalaliku olendiga olulist rolli. Seksuaalsus ja koletislikkus on läbi ajaloo (õdus)juttudes olulist rolli mänginud (olgu selleks vampiirid, libahundid või Kreeka mütoloogiast pärinev) ning selle kasutus “Possessionis” kõrvutab selle teiste 1970ndate ja- 80ndate body-horror filmidega nagu Ridley Scott’i “Alien” või David Cronebergi varasem looming  – “Shivers”, “Rabid”, “Fly” jne. Pole ka ime, et Andrzej Zulawski peale Ridley Scotti filmi nägemist H.R Gigeri poole koletise kujundamiseks pöördus. Kuna viimane oli muudu projektidega hõivatud, pöördusid filmitegijad teise, “Alieni” eriefketidest oscari võitnud trikimehe, Carlo Lambardi poole (efektimees, kes vastutas ka E.T ning 1976.a King Kongi loomise eest).

Filmi originaalplakat koos oma hüüdlausega: ” Ta lõi koletise….oma salajaseks armukeseks”

LUGU

Filmi idee tulenes Andrzej Zulawski kogemustest. Ta abikaasa, ja ta lapse ema, jättis ta maha ning asus elama Heinrich’i nimelise mehega. Täpselt sama asi leiab aset ka “Possession’is”. Mark (Neil) saab ärireisilt tagasi tulles teada, et ta naine Anna (Adjani) soovib lahutust. Mark ei taha selelga nõustuda ning teeb kõik, et teda endale saada. Tasapisi avastab ta, et peale oma väidetava armukese Heinrich’i (Bennent), üürib ta eraldi korterit, kus ta kaaslaseks on miski, mille olemust on raske defineerida.

Film uurib oma sürrealistliku ja sümbolistliku fasaadi sees lahutusega seotud aspekte nagu üksindus, truudusetus, armukadedus ja obsessioon.  Nagu Mark Kermode ja mitmedki teised kriitikud on maininud, on “Possession’i” puhul tegu filmiga, mille pealt  pidi Lars Von Trier “Antichrist’i” – “Antikristust” (2009) luues kõvasti inspiratsiooni saama. Nii et keda vähegi intrigeeris antud film, soovitan vaadata ka n.ö originaali.

STIIL

Ükskõik kas film meeldib või mitte, ei saa eitada “Possession’i” visiooni kompromissitust. Heli, pildi ja montaaži kasutus on julge ja rabav, kohati tõeliselt originaalne. Nii värvilahednuse kui terve visuaalse stiili pealt, mis on täis pidevat kaameraliikumist, on tegu eht Zulawski’liku filmiga. Leidub nii huvitavaid ja hüpnootilisi kaadrilahendusi kui omapäraseid misanstseene (olgu selleks Sam neili kiiktoolil kaadris edasi-tagasi kõikumine või kummastav konfrontatsioon Marki ja Heinrichi vahel) kui ka tõeliselt intensiivset ja ülepakutud, ent väga huvitavaid näitlejatöid. Kuigi osad vaatajad võivad neid pealispindselt vaadates nimetada halbadeks  ja eemaletõukavateks (eriti Anna armukest Heinrich’it mänginud Heinz Bennent’i oma), mängivad nad olulist rolli omapäraselt nihkes maailma loomisel.

KINOAJALOO PARIMAID NAISROLLE

Cannes’ filmifestivalil “Posessioni” rolli eest parimaks naisnäitleja tunnistatud Isabelle Adjani. Film ise kandideeris Kuldsele Palmioksale, ent kaotas Andrzej Wajda “Man of Iron’ile”.

Üks osatäitmine, mis ei saa kedagi ükskõikseks jätta on Isabelle Adjani poolt mängitud topeltroll, mis tõi talle Cannes’is ka parima naisnäitlejatiitli (tõsi, küll koos ta rolliga filmis “Quartet”). Kogu oma elu jooksul, mil ma tuhandeid filme olen näinud, on Adjani roll vaieldamatult üks (kui mitte kõige) meeldejääavamaid, jõulisemaid ja paremaid osatäitmisi filmiajaloos. Tegu on meeletu pühendumisega meisterlikku näitlejanna poolt, kes suudab stilistiliselt keerukas filmsi luua ühelt poolt väga psühholoogilise ja empaatilise, teisalt väga füüsilise ja äärmustes mängitud tegelaskuju(d). Kuigi pealispindselt võib tunduda rolliga, mis koosneb enamjaolt karjumisest, on tegu väga nünsirikka ja meisterliku tööga, mis vääriks luubi alla võtmist kõigil vähegi heast näitlemisest huvitatud inimestel. Adjani virtuooslik rollisooritus on samuti ka hoiatus intensiivsete tegelaskujude mängimise ohtudest. Näitlejanna sõnul kulus tal neli aastat, et Anna karakterist täielikult lahti saada.

 KOLETIS

“Posession” puhul on paljuski tegu psühholoogilise draamaga, mille keskmes satub olema koletis. See olends väljendab nii filmitegijate kui vaatajate jaoks erinevaid asju. Andrzej Zulawski, olles ise pärit idablokist, viib filmi tegevuse viinud Berliini müüri juurde. Film algab kaadritega kurikuulsast Raudse eesrinde sümbolist ning Saksamaa pealinna näidatakse ühelt poolt modernse ja edumeelsena (peategelaste korter) kui vanalaadse ja kulununa (korter kus Anna koletist hoiab). Koletist saab vaadata nii poliitilise ja ühiskondlikku kurjusena kui ka isiklike ihade, obsessioonide ja üksilduse tulemina. Nii nagu ka Cronebergi loomingus, muutub ka siin keha-horror millekski palju huvitavamaks ja keerulisemaks – metafooriks inimlikele küsimustele ja hirmudele. Lisaks viitab filmi lõpp, mida huvilistele rikkuda ei taha, omakorda huvitavatele ideedele.

Kuigi “Posession” omab liine ja aspekte mis tunduvad liiga lihtsad või üleliigsed (nagu Isabelle Adjani poolt mängitud tegelaskuju Helen või raamiv jutustus), on tegu huvitava ja üllatava, sürreaalse kuid kindlat sisemist loogikat omava teosega.

KULTUSFILM

Kas tegu on sümbolistliku kunstfilmiga, sürrealismi, suhtedraaama, lihtlabase exploitationi või horror’iga? Tundub, et tõde on kuskil vahepeal. Tegu on filmiga, mida on tõeliselt raske defineerida ja mis on läbinisti kummaline ja omapärane. “Possession” ei saa vist kedagi külmaks jätta ning jääb igaveseks meelde – nii heas kui halvas.

Omapärasemaid ja unikaalsemaid filme, mida ma kunagi näinud olen.

Vähetuntud, ent kurikuulus, vihatud kuid ka armastatud. Kultusfilm selle kõige otsesemas mõttes.

Hinne: 8/10
IMDB   Rotten Tomatoes

Filmikriitik Mark Kermode’ “Posessioni’st” ja selle seosest AntiChristiga:

Read Full Post »