Filminoppeid ja soovitusi vol 6

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : “Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

10. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental“ ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Conan the Barbarian – Barbar Conan (1982)

režissöör: John Milius
stsenaarium: John Milius & Oliver Stone,  Robert E. Howard’i loomingu põhjal

osades:
Arnold Schwarzenegger (Conan)
James Earl Jones (Thulsa Doom)
Max von Sydow (Kuningas Osric)
Sandahl Bergman (Valeria)
Ben Davidson (Rexor)
Mako (võlur/jutustaja)

operaator:  Duke Callaghan, kunstnik: Ron Cobb, kostüümikunstnik: John Bloomfield,  montaaž: Carroll Timothy O’Meara, helilooja: Basil Poledouris. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Buzz Feitshans.

129 min

HOLLYWOODI FANTAASIA-OOPER

Kuigi “Sõrmuste Isanda” filmid saavutasid suurema edu kui ükski teine fantaasiafilm, võiks žanri kuldajaks pidada 1980-ndaid, mil valmis lugematul hulgal klassikaks saanud teoseid. Ainuüksi 1982. aastal linastusid sellised teosed nagu “The Beastmaster”, “The Sword and the Sorcerer”, “Dark Crystal” ning kümnendi vast kõige kuulsam ja edukam mõõga ja nõiduse film “Conan the Barbarian”.
Lapsena tapetakse Conani (Schwarzenegger) vanemad Thulsa Doom’i (Earl Jones) poolt ning poisist saab ori. Ajapikku sirgub Conan’ist suur sõdalane. Vabaks saanuna ristub tema tee kuningas Osric’iga (von Sydow), kes palub oma tütre päästmisel Thulsa Doom’i abi. Conan asub pääste- ja kättemaksuretkele, ustavateks abilisteks kuninganna Valeria (Bergman) ja mongol Subotai (Lopez).Conani tegelaskuju pärineb pulp–kirjaniku  Robert E. Howardi loomingust, keda peetakse mõõga ja nõiduse film alažanri loojaks. Kuigi tihti vaadeldakse tema kõige kuulsamat tegelaskuju kui meesšovinisti-machot, on sõdalase tegelik olemus natuke keerukam. Barbar Conan esindab inimtüüpi, kes paikneb tsiviliseeritud ja animistliku metslase vahel. Lihtsate vajadustega ja naudinguhimulist meest, kel pole küll märkimisväärne intellekt, ent kes seisab siiski õigete asjade eest. John Milius (“Red Dawn”) ja Oliver Stone (“Platoon”) kirjutasid stsenaariumi, mis ei põhine ainult Howardi loomingul, vaid ammutab inspiratsiooni ka muudest allikatest. Viiteid on nii ajaloolistele figuuridele nagu Genghis Khan, filmidele nagu “Alexander Nevski”(1938) ning 1970-ndate Ameerika religioossetele kultustele. Thulsa Doom’i (kelle tegelaskuju on laenatud teisest Howardi fantaasiaseeriast “Kull”) kummardajad on kui kummaline utreeritud versioon Ameerika New Age ja hipiliikumisest. Filmis võib näha mitmeid religioosseid alatoone. Conan neab oma jumalat, kui ta on Kristuse kombel puu külge risti löödud ning tema teekonnal on muidki sarnasusi Jeesuse omaga. Peategelasel on aga paganlik maailmavaade, mis on üsna vastandlik Thulsa Doom’ile.
Tugeva militaristliku taustaga John Milius, kelle sulest pärineb ka “Apocalypse Now” (1979) stsenaarium, on loonud “Conaniga” minimalistliku müütilise loo kättemaksust ja kangelaseks kasvamisest. John Miliuse ettekujutuses on “Conan the Barbarian” nagu ooper: minimaalne dialoog, visuaalne lugu, pompöösne kujundus. Väga tähtsat rolli mängib Basil Poledouris’e (“Robocop”) nüüdseks ikooniline soundtrack, mida peetakse filmiajaloo üheks parimaks.Kuigi Arnold Schwarzeneggeril oli peaosa ka kurikuulsas halvas filmis “Hercules in New York” (1970), võib “Barbar Conanit” pidada mehe esimeseks tähtsamaks rolliks ning teoseks, mis tegi mehest superstaari. Kuigi paljude jaoks on Schwarzenegger Terminaator, on ta minu jaoks eelkõige Conan. Kuna tema näitlejaanne oli sel ajal üsna nõrk, lisaks aktsent, tegi Millius nutika otsuse ümbritseda ta suurepäraste näitlejatega, kelle hulgas olid ka Oscari nominendid nagu Max von Sydow (“The Sevent Seal”), Mako (“The Sand Pebbles”) ja James Earl Jones (“Star Wars”). Koos suurepärase kunstnikutöö ning muusikaga suudavad  nad luua usutava ja intrigeeriva maailma.Film sai nõrga järje  pealkirjaga “Conan the Destroyer” (1984) ning spin-offi “Red Sonja” (1985), mida Schwarzenegger peab üheks halvemaks filmiks, kus ta osalenud on. Peale uusversiooni “Conan the Barbarian” (2011) läbikukkumist loodetakse Arnoldi osalusel uus film teha. Näib, kas see näeb ilmavalgust või mitte.“Barbar Conan” on ühelt poolt hästi teostatud mütoloogiline allegooria ning suurejooneline ooper,teisalt üsna tobedavõitu ja sirgjooneline one-linereid ning campi täis 1980-ndate märul. Tegu on ühe ehedama, nauditavama, olulisema ja meeldejäävama fantaasiafilmiga. Žanri ning Schwarzeneggeri loomingu koorekiht.

Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

 

Read Full Post »

First Blood (1982)

režissöör: Ted Kotcheff
stsenaarium:  Michael Kozoll, William Sackheim & Sylvester Stallone, David Morrell’i romaani alusel

osades:
Sylvester Stallone ( John Rambo)
Richard Crenna (kolonel Sam Trautman)
Brian Dennehy (William Teasle)
Bill McKinney (Kern)
Jack Starrett (Galt)
Michael Talbott (Balford)

operaator: Andrew Laszlo, kunstnik: Wolf Kroeger, montaaž: Joan E. Chapman, helilooja: Jerry Goldsmith, produtsendid: Buzz Feitshans, Mario Kassar & Andrew G. Vajna.

93.min

“KARAKTERIKESKNE ACTION-THRILLER”

Rambo. Nimi, mis tekitab paljudel ettekujutuse üheplaanilisest musklis action-kangelasest, kes kuulipilduja abil sadu inimesi maha notib, on tegelikult palju huvitavam ja komplekssem tegelane, kui ta reputatsioon võiks lubada, ning on kõige paremini realiseeritud esimeses etteastes, Ted Kotcheff’i lavastatud filmis “First Blood” – “Esimene Veri”.

David Morrell’i 1972. aastal ilmunud romaani üritati ekraanidel tuua 10 aastat, peaossa sooviti nii Al Pacino’t, Dustin Hoffman’i kui ka Nick Nolte’t ja Michael Douglas’t. Lõpuks sai rolli Sylvester Stallone, kelle hapra karjääri antud film suuresti ka omal ajal päästis (kõik ta filmid väljaspool “Rocky” seeriat olid läbi kukkunud). Kuigi ettekujutus Rambost kui võitmatust action-kangelasest on inimeste teadvusesse jõudnud “Rambo: First Blood Part II” ja “Rambo III” filmide jaudu, pakub “First Blood” midagi absoluutselt teistsugust ning huvitavamat, olles ka Sylvester Stallone’i karjääri üks kõige parem osatäitmine.

Film tegeleb Ameerikat vaevanud Vietnami teemaga – sõdurite sõjajärgsete psühholoogiliste traumade ning suutmatusega normaalse eluga kohaneda. Rambo (Stallone) on üksik hulkur, kes oma vana sõbraga kohtuma tulles satub väikelinna seadusesilma William Teasle’i (Dennehy) terava silma alla. Viimane käsib tal lahkuda, kuna ei soovi oma linnas hulkureid näha. Kui Rambo teda kuulda ei võta, viiakse ta vangi, kus tema kohtlemine tuletab meelde Vietnami sõjas kogetu.Ta saab jagu end kinni hoidnud politseinikest ning põgeneb metsa. Vaatamata Rambo rahumeelsetele soovidele, hakkab politsei eesotsas Teasle’iga teda armutult jahtima. Mida rohkem teda taga aetakse, seda rohkem meenuvad sõjatraumad ning Rambo astub privaatsõtta politseinike ning kohaliku kaardiväega.

Tegu on olemuselt klassikalise thrilleriga, mille keskmes on kassi-hiire mäng. Seda kõike läbib aga moraalselt hall piir, komplekssed ja konfliktsed tegelaskujud ning alltekst, mis tõstavad filmi oma žanri tippu. Väike stseen – Rambo kinnivõtmine laieneb järk-järgult tõeliselt suureks ja kontrolli alt väljuvaks sõjaks, mida kumbki – ei Teasle ega Rambo oska lõpetada. Teasle saab aru, et olukord on halb, ent oma ametist tulenevalt peab ta nõudma seadusest kinnipidamist ning ei saa lasta Rambol niisama minna – see tähendaks ju tema võimu lagunemist. Rambo pole aga midagi valesti teinud ning politseipoolne vääritikohtlemine käivitab temas traumad, reaalsuse piirid hägustuvad. Kohalik mets saab uueks Vietnamiks – sõjatandriks, kust ei pääse enne, kui Teasle on kõrvaldatud.

Teasle ja Rambo. Me ei pruugi kummagi tegelasega nõustuda, ent mõistame neid. “First Blood” teeb huvitava valiku ning keskendub võrdselt nii Rambole kui tema jäilitajatele. Tegu on konfliktiga, kus pole ei häid ega halbu ning see teeb jälgimise huvitavaks. Kui tegevusse astub Richard Crenna mängitud kolonel Sam Trautman, Rambo ülemus ja ainus sõber, saame aru viimase taustast ning saame aru, kui lootusetut võitlust Teasle peab. Kõige kolme osatäitmised on tasemel, eriti säravad Brian Dennehy ja Sylvester Stallone. Stallone kunagine võrdlus DeNiro’ga on siin, nagu ka Rocky’s, ära teenitud. Rambo on katkine mees, kes on pea terve filmi tagaaetav. Tegu on suuresti vaikiva rolliga ning Stallone loob juba avakaadrites meeldejääva ja sissepoole tegelase, kelle draama toimib silmades. Seal on intensiivsust, viha, kurbust, empaatiat ning segadust – kõike, mis kahjuks Rambo tegelase järgmistes filmides puudub. Kuigi ka seeria järgmised osad tegelevad oluliste teemadega (Afganistani sõda, olukord Birmas jne) on Rambo seal palju üheplaanilisem. Me mõistame, et tal pole pääsu oma mineviku traumade eest, ent need ei mängi neis filmides nii olulist rolli ning tal on seetõttu vähem nõrkusi. Rambo on neis filmides võitmatum ning palju selgema moraaliga.”First Blood’i” teeb nauditavaks just tõeliselt kompleksne peategelane, kelle teod on kahetimõistetavad.Žanriliselt on tegu thrilleri, mitte actionfilmiga ning see hoiab tervet lugu enam reaalsuses.

Filmi stsenaarium on täpne ja minimalistlik – Rambo ja Teasle`i konflikt ning tegelaskujud avanevad loo kulgedes ning film hakkab kohe kiirelt jooksma. Pole ühtegi raisatud sekundit ning isegi kõrvaltegelased, kes Rambot jahivad, on meeldejäävad. Režii ja montaaž on väga täpne ning visuaalselt on Kanada metsad tõeliselt ehedaks sõjatandriks muudetud. Jerry Goldsmithi muusika on ikooniline ning annab filmile suurema eepilisuse kui ka melanhoolia. Ainsaks nõrgaks kohaks võib pidada veidi pikka ja plahvatusterohket lõppu (raamatu lõpplahendus tundub huvitavam) ning ehk ka sõnumi liiga otsest väljaütlemist. Vaatamata sellele on Stallone’i lõpumonoloog suurepäraselt mängitud ning annab väga hästi edasi Vietnami sõdurite tragöödiat ja frustratsiooni.

Esimene Rambo -film “First Blood” on rikkalik ja kompleksne thriller, mis neile, kellel on visioon Rambost kui tühipaljast action-kangelasest, pakub meeldiva üllatuse. Ise nägin filmi esmakordselt umbes 12-aastasena ning olin segaduses, kuna ootasin Stallone’i ikoonilisest tegelaskujust juttude põhjal midagi väga erinevat.Vaatamata sellele jäi “First Blood” mällu pidama ning aastaid hiljem seda vaadates on tore tõdeda, kui hea filmiga tegu on.

Üks paremaid action-thrillereid, mis kunagi tehtud.

Hinne: 8.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »