Archive for the ‘1983’ Category

Local_hero_posterRežissöör: Bill Forsyth
stsenaarium: Bill Forsyth

osades:
Peter Riegert (Mac)
Burt Lancaster (Felix Happer)
Fulton Mackay (Ben)
Denis Lawson (Urquhart)
Jenny Seagrove (Marina)
Jennifer Black (Stella)
Peter Capaldi (Oldsen)

operaator: Chris Menges, kunstnik: Roger Murray-Leach, montaaž: Michael Bradsell, helilooja: Mark Knopfler.

Produtsent: David Puttnam.

111 min

“MAAGILINE & LOODUSSÕBRALIK ŠOTI KOMÖÖDIA”

Bill Forsyth on üks kuulsamaid ning hinnatumaid Šoti päritolu filmirežissööre. Dokumentalistina alustanud mees leidis tunnustuse juba oma esimese madalaeelarvelise filmiga “That Sinking Feeling” (1980). Sellele järgnes üks parimaid teismeliste komöödiad – “Gregory’s Girl” (1981). Teos, mida võib nimetada  šotipäraseks John Hughes’i laadi teoseks, leidis tunnustust ja edu nii kodumaal kui mujal maailmas, ning pakkus talle hea võimaluse järgmise filmi tegemiseks. Äsja “Tulevankrite” – “Chariots of Fire” (1980) eest oscari võitnud produtsent David Puttnam’i abil õnnestus tal valmis saada oma karjääri hinnatuim film, “Kohalik kangelane” – Local Hero” (1983).

local_hero_still_02
Film toodeti 1980-ndate Šotimaa naftabuumi ajal. Forsyth võtab tuttava Taaveti ja Koljati loo (kuri ärimees ja kannatavad kohalikud) ning keerab selle pea peale. Felix Happer (Lancaster) on harrastusastronoomist ekstsentriline ärimees, kelle juhitud Ameerika firma Knox oil and gas soovib rajada Šotimaa Ferness’i nimelisse külla nafta rafineerimistehase. Tehasest palju rohkem huvitab aga meest Šotimaa tähistaevas. “Mac” MacIntyre (Riegert), kes on firma teada šoti päritolu, saadetakse külla läbirääkimisi pidama ja lepingut koostama.

“Kohalik kangelane” on kõnekas lugu väikesest kommuunist, mis pole huvitatud oma kodu säilimisest, vaid rikkusest, mida küla müümine võib talle tuua. Kohalikud vanamehed arutavad  miljonäri elu keerulise elu üle, ning üks meremees on isegi oma paadi ümber ristinud “Hõbedollariks”. Samal ajal hakkab aga yuppie Mac aina enam sellesse armsasse ja looduskaunisse kohta kiinduma.
local_hero_still_01

Bill Forsyth’i “Kohalikus kangelases” on midagi maagilist ja seletamatut. Lavastaja laseb lool ja tegelaskujudel rahulikult lahti rulluda justkui millelegi tähelepanu juhtimata. Film kulgeb oma vaikses ja orgaanilises tempos ning joonistab värvika pildi väikest külast –  selle ilust ja idüllist kui  ka selle ekstsentrilisusest. Kuigi kohalik liiklus tundub olevat nullilähedane, sõidab pidevalt kaadrist läbi ainuke kohalik mootorrattaga mees (“Gregory’s Girl’iga” tuntuks saanud John Gordon Sinclair). Küla ainsaks kontaktiks välismaailmaga on idüllilise merevaatega telefoniputka, kuhu Mac Ameerikasse helistamiseks pidevalt 10-penniseid topib. Kommuun on nii pisike, et kohalik hotellipidaja Gordon Urquhart’i (Lawson) peab ka maakleriametit ning suurema maalapi omanik on mees, kes elab ilma ukseta hütis. Sealt tuleneb filmi üks meeldejäävam lause: “kuidas sa teed äri inimesega, kellel pole isegi ust”.

Pilk, millega Forsyth jälgib ahneid külaelanikke, kes mängivad tehingust võimalikult palju raha vahelt lõikamiseks ootamismängu, pole kriitiline. Nagu oma eelnevas filmis “Gregory’s Girl”, jälgib Forsyth ka siin tegelaskujusid ilma neile hinnangut andmata, ning kogu draama rullub lahti orgaanilisel ja kergel moel. Huumor, mida võib šotipäraseks nimetada, on alati loo ja tegelaskujude teenistuses. Oma ökoloogilisest häälestumisest vaatamata ei ürita film olla sõnumifilm vaid peenetundeline meditatsioon 1980-ndate kapitalistlikest väärtustest, inimlikest kiusatustest ja keskkonna väärtusest.

local_hero_still_04Film on oma visuaalis näiliselt lihtne, ent ääretult kaunis ja väljapeetud. Suurepärane operaator Chris Menges (“The Mission”, “The Killing Fields”, “The Reader”) koos helilooja Mark Knopfler’iga (rockbändi “Dire Straits” rajaja) loob filmile unustamatu atmosfääri. Tekib tunne, nagu meid viidaks maagilisse muinasjutumaailma, kus Mac ainsana mõistab väärtusi, mille kohalikud on unustanud. Kuigi rannaäärne küla ja selle ümbrus filmiti erinevates Šotimaa paikades ega moodusta lavastaja sõnul geoloogi vaatepunktist kõige veenvamat tervikut, saab sellest ääretult lummav ja meeldejääv keskkond. Kuigi šotlased olid esialgu kurjad, et film rõhutas Šotimaaga seotud klišeesid, viib ta need tegelikult nihkesse ja vaatab neid seestpoolt. Filmis leidub ka viiteid kohalikele müütidele ja muinasjuttudele. Näiteks võib üht naistegelast vaadelda näki ja Šotimaa hingena.
local_hero_still_03

“Kohalik kangelane” on õigusega üks armastamatuid ning kõrgemalt hinnatumaid filme, mis Inglise kuningriigist välja on tulnud ning leidis paari aasta eest tabavat kasutust ka Anthony Baxter’i teravas dokumentaalfilmis “You’ve Been Trumped” (2011), kus magnaat Donald Trump soovis rajada golfiväljakut Šotimaal asuvale looduskaitsealale. Donald Trump polnud kahjuks aga nii muhe tegelaskuju kui seda on Felix Happer.

Lisaks Hollywoodi näitlejatele Burt Lancaster’ile (“The Leopard”, “From Here to Eternity”) ja Peter Riegert’ile (“Animal House”) mängivad filmis mitmed tuntumad Šoti näitlejad: Malcolm Tucker’i ja Dr.Who’na tuntuks saanud Peter Capaldi (oma esimeses filmirollis), Dennis Lawson (“Star Wars’i triloogia”) & John Gordon Sinclair (“Gregory’s Girl”).

Ääretult šarmikas, soe ja maagiline film, mida ma ei väsi kõigile soojalt soovitamast.

Hinne: 9/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert
Mark Kermode’i vestlus Bill Forsyth’iga

local_hero_still_05

Advertisements

Read Full Post »

Scarface_1983_posterrežissöör: Brian De Palma
stsenaarium: Oliver Stone, 1932.aasta filmi põhjal

osades:
Al Pacino (Tony Montana)
Steven Bauer (Manny Ribera)
Michelle Pfeiffer (Elvira Hancock)
Mary Elizabeth Mastrantonio (Gina Montana)
Robert Loggia (Frank Lopez)
F. Murray Abraham (Omar Suarez)
Paul Shenar (Alejandro Sosa)

operaator: John A. Alonzo, kunstnik: Edward Richardson, visuaalne konsultant: Ferdinando Scarfiotti, kostüümikunstnik: Patricia Norris, montaaž: Jerry Greenberg & David Ray, helilooja: Giorgio Moroder. Produtsent: Martin Bregman.

170 min

“IKOONI (TAAS)SÜND”

Remake‘i idee on pea sama vana kui  filmikunst, ning kui enamasti on nende suhtes hoiak negatiivne, on ometi valminud väga palju uusversioone, mis on paremad kui originaalid. Pole paremat näidet kui John Huston’i “The Maltese Falcon”,(1941) mis oli materjali kolmas ekraaniversioon. 1980-ndad pakkusid mitmeid remake’e, mis osutusid ikoonilisemaks ja populaarsemaks kui esialgsed filmid – David Cronenberg’i “The Fly”, John Carpenter’i “The Thing” ning Chuck Russell’i “The Blob”. Nähtus omaette on aga režissöör Brian DePalma ja stsnarist Oliver Stone’i koostööl valminud “Scarface”, Howard Hawks’i 1932. aasta filmi uusversioon, mis on saanud üheks ikoonilisemaks ja mõjukamaks filmiks ajaloos.

scarface_posterKui originaallugu on paljus inspireeritud Al Capone’ist ning kujutab itaalia päritolu gangsteri Tony Camonte tõusu võimule ja gängisõdu 1920-ndate keeluajal Chicagos, siis uusversioon võtab lähtepunktiks 1970-ndate lõpul Miamis toimunud kuubalaste emigratsiooni, mil Fidel Castro lasi paljudel kodanikel (kellest suur osa olid vangid ning hullumaja patsiendid) põgeneda Ameerikasse. Üks pagulastest on Tony Montana (Pacino), ambitsioonikas ja häguse minevikuga mees, kes alustab madalama astme löömamehe ja nõudepesijana, ent tõuseb peagi Miami üheks võimsamaks narkoparuniks.

MAAILM ON SINU

1983. aasta versioon jälgib tugevalt Howard Hawks’i originaalteost  ning on  väga vanamoeline gangsterifilm –  klassikaline moralitee, kus peategelane langeb ahnuse ning iseenda nõrkuse tõttu american dreami otsingul. Tony Mantana ütleb isegi filmi alguses toimuvas immigratsiooniameti ülekuulamisel, et õppis inglise keelt gangsterifilme – James Cagney’t ja Humphrey Bogart’i vaadates. Mis teeb aga 1983. aasta versiooni nii meeldejäävaks, on vanade ideede ja arhetüüpide esitus värskes ja värvikas kuues ning üle vindi keeratud.

scarface_de_palmaDePalma on alati olnud üks visuaalselt huvitavamaid New Hollywoodi lavastajaid ning “Scarface”  täis režissöörile omast virtuooslikust. Filmis leidub nii suurepäraselt konstrueeritud set-piece‘i (mootorsae stseen, tulistamine klubis ning tour de force lõpuvaatus) ning vist parimaid kraanakaadreid režissööri loomingus (jällegi – mootorsae stseen). Briljantse operaatori John A. Alonzo (“Chinatown”), kunstnik Edward Richardson (“Cat People”), visuaalse konsultandi Ferdinando Scarfiotti (“The Conformist”, “The Last Emperor”) ning kostüümikunstnik Patricia Norris (“12 Years a Slave”) abil tõi DePalma gangsterifilmi värvikuse ja 1980-ndate excess‘i. “Nothing exceeds like excess”, nagu Michelle Pfeiffer tegelaskuju Al Pacinole ütleb. Tony Mantana nagu esitaks 1980-ndate american dream‘i kus edukust näitasid sportautod, villad, magamistoas asuv tohutusuur mullivann, tiiger koduloomana ning mägede viisi kokaiini, mida tõmmata. Film koosneb visuaalsetest ideedest ning vähe on filme, kus värvid nii tugevalt mängivad – olgu selleks ööklubi neoonid, vikerkaarevärvilised särgid või musta-punasesametine villa interjöör. Kõik on tehtud toreda teatraalsuse ja irooniaga, mis muudab maailma meeldejäävaks.

1983. aasta versiooni puhul on palju räägitud vägivallast ja ropust dialoogist (omal ajal rekordeid  purustav 207 fuck’i filmi kohta), tihti ununeb, et  uusversioon (nagu ka originaal) on  üsna naljakas ning tugevalt satiiriline. Brian DePalma alustas  tugevalt ühiskondlike ning satiiriliste teostega nagu “Greetings” (1968) ja “Hi, Mom”(1970) ning teatud nihestatus on tema loomingut pidevalt läbinud (väga hästi on seda näha “Carrie” ema tegelaskujus). Ka filmi stsenaristi Oliver Stone`i loomingus on see aspekt tähtsat rolli mänginud – pole paremat näidet kui “Natural Born Killers” (1994), mis on üks teravamaid satiire meedia ja televisiooni võimust. “Scarface” on oma olemuselt väga operetlik ning täis stseene ja pisikesi humoorikaid momente – dialooge. Ühes stseenis üritab Tony  sõber Manny (Bauer) rannas oma oskust keelega trikke tehes naistele ligi ajada. Kui see ei õnnestu, ütleb Tony, et  naiste saamiseks peab sul kõigepealt olema raha. Ilma ei saa midagi.

scarface_still“Scarface” on hea vormiga tugev meelelahutus, mis toimib eelkõige tänu oma terviklikule maailmale ning meeldejäävatele tegelaskujudele. Elementidele, mis teevad uusversiooni minu jaoks originaalist nauditavamaks. Vägivald ilmestab suurepäraselt hullumeelset ja paranoilist maailma, kus tegelased tegutsevad.

Kõik tähtsamad loo elemendid – Tony võimuiha, teekond tippu ning suhe oma õe Gina ja sõbra Mannyga on mõlemas väga sarnane. Aga remake laiendab neid ideid ning loob palju mitmetahulisemad ning huvitavamad tegelaskujud – tõesti, iga väiksem kõrvalosa on meeldejääv. Kuid mis kõige tähtsam – Tony on kurjam, kellele elad kaasa, kuna ta on niivõrd šarmantne ja humoorikas. Al Pacino vägagi stiliseeritud ja teatraalne rollisooritus toimib suurepäraselt ning puhub hinge sisse mehele, kes on küll julm ja kellel on vead, ent kes siiski on tugevate põhimõtetega: “All I have in this world is my balls and my word and I don’t break them for no one.”

DePalma, üks mu lemmikrežissööre, lõi “Scarface’iga” oma meistriteose. Film on väga terviklik ega lange lavastaja muule loomingule omaselt stsenaariumiprobleemide või nõrga lõppvaatuse ohvriks (“Dressed To Kill”, “Body Double” jne). Tegu on arhetüüpse looga ahnusest ja vägivallast, hirmust ja langemisest, mille stiliseeritus, teatraalsus ja brutaalsus sobitub ideaalselt illustreerima 1980-ndate kokaiinimaailma. Kindlasti ei tasu alahinnata ka Oliver Stone’i panust, kes ise võitles stsenaariumit kirjutades kokaiinisõltuvusega ning andis stsenaariumile vajaliku hullumeelsuse ning hulgaliselt meeldejäävaid tsitaate. Ning Giorgio Moroder’i nüüdseks legendaarne muusika sobitub filmi perfektselt.

World_Is_Yours_Scarface_stillKui “Godfather” oli sisult novaatorlik, ent vormilt väga klassikaline maffiafilm, siis “Scarface” tõi gangsterifilmižanri värskuse ja uudsuse (laenates kohati küll 1970-ndate blaxploitation‘ist) ning lõi unikaalse kultusteose, mis siiani filmitegijaid inspireerib. Film mõju popkultuurile ei saa alahinnata – siiani on selle mõjusid tunda muusika(hip-hop)- ja videomängutööstuses (“Grand Theft Auto” seeria). 1980-ndate telesari “Miami Vice” nagu jätkaks kohati sealt, kus DePalma lõpetas, Mario Van Peebles’i “New Jack City” (1991) viis aga analoogse loo mustanahaliste kultuuriruumi. Juba pikka aega on Universali filmistuudio plaaninud uut remake‘i, mida loodetakse lähiaastate jooksul tootmisesse anda. DePalma, Al Pacino ja produtsent Martin Bregman ühendasid aga taaskord jõud, et luua koos 1990-ndate üks parimaid gangsterifilme “Carlito’s Way” (1993).

Mida muud öelda kui: “Me, I want what’s coming to me – the world, Chico, and everything in it.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 9/10

IMDB  Rotten Tomatoes

arvustused: Roger Ebert  Siskel & Ebert

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused